Ilmus kolm raamatut metafüüsikast Märt Väljataga tõlkes
Eesti Keele Sihtasutus on Avatud Eesti raamatu sarjas toonud välja kolm raamatut kavandatud neljaraamatulisest minisarjast. Neile kõigile on ühised laiad ja sügavad metafüüsilised teemad ning kõik need on tõlkinud Märt Väljataga.
Teoseid tutvustab tõlkija Märt Väljataga:
"Kõige värskem on kirjutatud kõige varem. See on kogumik šotlase David Hume’i vaimukaid ja lennukaid religiooniteemalisi kirjutisi “Dialoogid loomulikust religioonist. Loomulik usundilugu”. Hume'i (1711–1776) peetakse suurimaks ingliskeelseks filosoofiks ja ka säravaks stiilimeistriks. Valgustusliku skeptikuna arvustas ta religiooni mõistuslikke aluseid ning tõi välja usundite loomulikke põhjusi ja tagajärgi. “Dialoogid loomulikust religioonist” on mitmehäälne meistriteos. Selles uuritakse, kas me saame maailma vaatlemise põhjal teha järeldusi Jumala olemise ja olemuse kohta ning kas see, mida Jumala kohta usutakse, on kooskõlas sellega, mida me maailma kohta teame. Eruditsiooniküllane “Loomulik usundilugu” vaatleb jumalausu juuri inimese tunnetes ning järgib religiooni kõikumisi salliva, kuid vastuolulise polüteismi ning dogmaatilise monoteismi vahel. See essee on pannud aluse moodsale religiooniantropoloogiale."
Raamatule on lisatud Hume'i lühike autobiograafia ning esseed “Ebausust ja entusiasmist”, “Enesetapust” ja “Hinge surematusest” ning tõlkija saate-essee “Humanist Hume ja religioon”.
"Väikeses elegantses raamatus “Kuidas tehakse maailmu” argumenteerib üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman (1906–1998) mängleva rangusega omalaadse “irrealismi” kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on niisama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone, nii kirjanduses, kunstis, füüsikas kui tavamõistuses. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest."
Raamatul on register ning järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.
"Ameerika mõtleja Thomas Nageli (sünd. 1937) “Vaade eikusagilt” (algselt 1986) kuulub nüüdisfilosoofia klassikasse. Raamat tegeleb ühe suure üldprobleemiga: Kuidas ühendada maailmas asuva üksikisiku vaatepunkt objektiivse vaatega sellele samale maailmale, kuhu kuulub ka see isik koos oma vaatepunktiga? Inimestel on ju võime vaadelda maailma-asju eemalt, vaatenurgast, mis pole mitte kusagil konkreetselt. Nõnda nad tõusevad oma kogemusest ja huvidest kõrgemale. Samas jääb igaüks ikkagi üheks konkreetseks isikuks ühes konkreetses kohas, kellel on oma isiklik vaade, mis on terviku üks aspekte. Thomas Nagel näitab, kuidas need kaks positsiooni ja meie lõhestunud loomus sünnitavad terve hulga filosoofiaprobleeme. Ta uurib nende avaldumist vaimu ja keha, teadvuse, isikuidentsuse, tunnetuse ja skeptitsismi, olemise ja mõtlemise, tahtevabaduse, eetika, elu mõtte ja surma puhul. Vaimufilosoofia kannatab liialdatud objektiveerimise all, tunnetusteooriat ja eetikat kummitab subjektivism. Nagel püüab leida õiget vahekorda nende vastakate tungide vahel, mööndes samas, et lepitus pole alati võimalik. Vähesed teosed eestikeelsel raamatuturul puudutavad sama laia küsimusringi sama sügavalt."
Raamatul on register ja tõlkija saatesõna “Thomas Nageli imestamised”, mis paigutab Nageli kui realisti, ratsionalisti ja antireduktivisti nüüdisfilosoofia konteksti.
"Neljanda raamatuna on kevadel ilmumas ühe säravaima briti filosoofi A. W. Moore’i (sünd 1956) teos “Lõpmatus”. Igaüks, kes on mõtelnud aja ja ruumi või arvude otsatuse peale, Jumala täiusest või kõiksuse suurusest, tunneb selle teema erilist külgetõmmet. See ühtaegu ajalooline ja probleemikeskne ülevaade puudutab lõpmatuse kõiki aspekte matemaatikast müstikani. Käsitledes filosoofia põhiküsimusi, nagu tähendus, arusaamine, eneseteadvus ja surm, pakub see huvi laiale filosoofia ja teoloogia huvilisele lugejaskonnale. Kõne all on lõpmatuse paradoksid, matemaatiline progress või selle puudumine nende lahendamisel ning eksistentsiaalsed küsimused inimese lõplikkusest. Autor kaitseb finitistlikku lähenemisviisi, ning kasutab Wittgensteinist inspireeritud ütlemise ja näitamise eristust, et selgitada, millises mõttes on jutt lõpmatusest õigustatud ja millises mitte."
Kõigis neljas raamatus on palju ühendavaid niite ja ootamatuid kokkupuutepunkte, aga ka kontraste ja erimeelsusi nii teemade, kirjutusviisi kui ka filosoofilise temperamendi tasandil.
Toimetaja: Valner Valme