TMW juht Helen Sildna: ühiskonna käekäik sõltub sellest, kui palju on keegi nõus panustama ({{commentsTotal}})

Helen Sildna
Helen Sildna Autor/allikas: Laura Kallasvee

Käesoleval nädalal käivituv Põhja- ja Baltimaade suurim uue muusika ja linnakultuurifestival Tallinn Music Week ja selle vedaja Helen Sildna on saanud kiitust Briti meedialt, pälvinud põhjanaabrite tunnustust ning positiivset vastukaja teistestki ilmakaartest. Sildna räägib kultuur.err.ee'le, et ühiskonna käekäik sõltub sellest, kui palju on keegi nõus panustama; kas ja kuidas on tal ja tema tiimil õnnestunud kokku saada kolmandik miljonist, mis on vähemalt vaja festivali mahapidamiseks.

Ta põhjendab ka, miks ta eelistaks võimaluse korral mitte kasutada maksumaksja raha ja miks tuleks mõiste "toetama" ringi mõelda. Ja milline hiljutine signaal riigi poolt pani teda hämmastama. Ning mida ja kuidas veel muuta, et paremaks läheks.

Helen, kas festival on täna juba nii kuulus ja end sisse töötanud et teeb end juba ise?

Seda lootust ei ole kohe mitte, et üks asi siin ilmas end ise teeks. Ei tee ka meie festival. Eks loomulikult on mõned süsteemid juba loodud ja välja mõeldud, osakesi festivali ülesehitusest, mida ei pea otsast peale välja mõtlema hakkama, aga kui küsida, kas nüüd, seitsmendal aastal on kuidagi lihtsam seda festivali korraldada – siis imekombel üldse ei ole.

Me ei ole tänaseks ka enam päris täpselt sama festival, mida 2009. aastal korraldama hakkasime. Igal aastal on midagi uut ja teistmoodi. Igal aastal tahame teha veel paremini, huvitavalt – et huvitav oleks nii teistel kui endal. Sel aastal on täiesti uhiuusi festivali osi – näiteks TMW Kunst, mida koos Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega korraldame – juba teisipäeval avavad kaksteist Tallinna paremat galeriid uued näitused, mis jäävad avatuks muidugi ka kogu festivali lõpuni.

TMW eelarve on tänaseks teadaolevalt suurusjärgus 300 tuhat eurot, millest suure hulga moodustavad Eestit tutvustavad tegevused ja ajakirjanike-väliskülaliste Tallinna lennutamine. Kas pott on nüüd koos või jäävad mõned asjad siiski tegemata ja mõned külalised saabumata?

Tegemata ei jää meil mitte ükski tegevus, sest me oleme maksimalistid. Ei tee asju selle järgi, palju meile raha makstakse, vaid hangime raha selle järgi, mis on teha vaja. Tõsi on, eelarves tekkis tõsine puudujääk, kuna EASi loomemajanduse programmid, mille peale lootsime, mis pidid avanema jaanuaris, avanevad nüüd aprillis. Vaat, avalik sektor saab endale sellist viivitust lubada, aga meie ei saa endale lubada plaanitud asju ära jätta. On olukordi, kus oledki sellise probleemiga üksi ja pead leidma lahenduse. Kui aus olla, on selles mõttes erasektoriga oluliselt kindlam koostööd teha. Kuskil on firma omanik, kes teeb otsuse ja asjad liiguvad.

Saan aru, et suur osa sinu kui peakorraldaja tööst on läbirääkimised erinevate toetajatega, aga seda tööd sa ju oskad. Kas vahel tuleb ikka rusikaga vastu lauda ka lajatada, kui mõned ei kipu aru saama, et tegemist on vajaliku asjaga? Võtad oma salarelva koer Pipra kaasa justkui lisaargumendiks "sajalisi luhvtitada"?

Igasugune agressiivne müük on väsitav ja pikas perspektiivis ka mõttetu, sest kõik algab sügavamast mõistmisest – miks midagi tehakse, mis on osapoolte motivatsioonid.

Rusikaga vastu lauda lööma ma ei kipu, aga lubadustest kinni pidamist eeldan küll. Me näeme tohutult vaeva ja ma eeldan, et meie partnerid näevad ka. Me ei saa teha koostööd partneritega, kellega ei saa arvestada ja midagi peab see mõiste "toetaja" endas lisaks rahale sisaldama, me teeme koostööd organisatsioonidega ja firmadega, kes mitte vaid ei nõua, aga ka aitavad ja mõtlevad kaasa.

Pipar ei ole salarelv, ta on minu väike sõber. Ja ma tõsiselt loodan, et firmad-organisatsioonid, kellega töötame, tunnevad, et nad saavad sellest koostööst ka midagi neile sisuliselt olulist.

Tegelikult tuleks mõiste "toetama" üldse veidi ringi mõelda. Enamasti on tegemist päris konkreetsete kokkulepetega, mille raames meie viime ellu tegevusi, mis on kasulikud ka teisele osapoolele. Täitsa loomulik. Seda liigutavam on, kui leidub keegi, kes tõesti sõna otseses mõttes toetab ning ei soovigi selle eest midagi vastu. See on liigutav ja paneb paremasse tulevikku uskuma. Lõpuks meie ühiskonna käekäik sõltub sellest, kui palju keegi on nõus ja valmis panustama, arvestamata sealjuures otsest omakasu.

Helen ja Pipar (Foto: Laura Kallasvee)

Räägid, et parema meelega maksumaksja raha festivali tegemiseks ei tarvitakski, kui see vaid võimalik oleks?

Muidugi ei kasutaks, kui nii oleks võimalik. Aga sellisele festivalile nagu TMW on koostöö riigiga muidugi möödapääsmatu. Eks me tegelikult aitame riigil täita teatud valdkonna arenduseesmärke – edendada Eesti muusika eksporti, rikastada siinset kultuurimaastikku, tutvustada Eestit rahvusvaheliselt, muuta Tallinn ja Eesti atraktiivseks reisisihtkohaks – neid eesmärke on mitmeid, mida me riigil ja linnal täita aitame. Ja olgu see PÖFF, Jazzkaar, Simple Session või TMW – kõik nad seda ka teevad.

Eraettevõtjatega on muidugi lihtsam suhelda. Ettevõtja teeb otsused ja võtab vastutuse. Olen õppinud, et eraettevõtjatega suheldes pead respekteerima nende raha ja analüüsima, mida on mul pakkuda, mis võiks teisele osapoolele päriselt kasulik olla, samas pead loomulikult väga hästi teadma ka seda, mis on sinu sisu väärtus ning suutlikust lubatud tegevusi ellu viia. Hea meel on näha, et aina rohkem mõistavad ka ettevõtjad, et on oluline panustada mingitesse ühiskonnale olulistesse protsessidesse. Kõik investeeringud ei pea tooma kohest ja otsest äritulu. Me kõik vastutame ühiselt selle eest, et Eestil oleks vundament, mis loob võimalused nii õnnelikuks ja inimväärseks eluks kui rahvusvaheliseks eduks. See eeldab, et me panustame nendesse väärtusesse – olgu see loovus ühiskonnas või võrdsed võimalused.

Hiljuti teatati, et riik jagab ettevõtte alustuse toetusi, aga poleks ju paha, kui toetataks pigem toimivaid olemasolevaid ettevõtmisi ja vajalikke asju nagu TMW?

Jah, see teade hämmastas mind, varasemal perioodil olid olemas nii alustava ettevõtte toetus kui kasvutoetus. Nüüd on need kokku viidud üheks programmiks, mille tingimus on, et ettevõte saab olla maksimaalselt kaks aastat tegutsenud. Ma ei saa aru, miks me peame motiveerima inimesi uusi ettevõtteid pidevalt looma, jah see ongi Eestis digitaalselt viie minutiga võimalik, aga ma arvan, et see annab veidi vale sõnumi. Oluline ei ole ju ettevõtete arv, vaid see sisu, mis nende ettevõtetega tegelikult toimub – kuidas nad kasvavad, arenevad, mida ühiskonnale pakuvad.

Tänastel kahekümneaastatel võib tekkida ettevõtlusest veidi väär arusaam, et võti on ettevõtte loomine. Tegelikult on hoopis olulisem ja keerulisem selle käigus hoidmine ja arendamine. Idee ei ole mitte midagi väärt, ütles juba Steve Jobs. Loeb, kes oma idee ellu viib ja elus ka hoiab.

TMW festivaliprotsessi vedades, mis mõtted tekivad, mida võiks muuta-uuta? 

Tänased tarbijad ja reisijad on intelligentsemad kui iial varem – nad guugeldavad, vaatavad tripadvisor'ist, sõbra instagramist, loevad kellegi blogist. See tähendab, et keskpärast ja ammugi mitte halba toodet ei ole võimalik enam naljalt müüa. Hinnatakse kvaliteetset sisu.

Olulisem reklaamist on tegelik põhjus - miks tulla Tallinna? TMW on tekitanud ühe konkreetse põhjuse. Olles selle loonud, oleme seda põhjuste kogumit aina tihedamaks ja sisukamaks põimima hakanud, teiste sisu- ja põhjuseloojate abiga. Meie tuumikosaks on algusest peale olnud muusika, kuna aina põnevamaks läks aga ka linna restoranimaastik, liitsime kavva head toidukohad, tasuta linnalavadena omanäolised toredad kohvikud-poekesed. Sel aastal esimest korda ka kunstigaleriid ja käsitööõllede festivali Tallinn Craft Beer Weekend. Kõik sellepärast, et meil oleks võimalus tutvustada Tallinna ühe ägedama linnana Euroopas, kuhu inimesed võiksid tahta tulla rohkem kui ühe korra oma elus peale seda kui keskaegne vanalinn on nähtud. Tahame panna kõik lemmik-asjad, mida me ise Tallinna juures armastame ja hindame ühele kenale kandikule nimega Tallinn Music Week ja pakkuda külalistele just sellisel kujul nagu meie, kohalikud oma linna näeme.

Me ei tee festivali enda ärihuvi pärast, vaid et meil kõigil ühiselt oleks parem tulevik. Sellesse tegevusse on aga jah, vaja investeerida. Meie olulisimad partnerid, olgu see Nordea pank, EMT, Nordic Hotel Forum, Info Auto või uus suhtlusvahend Wire jagavad meie visiooni. Sama joon peaks aga jätkuma ka koostöös restoranide-klubide-kontserdikohtadega. Vahel on vaja vaadata kaugemale ühekordsest rendirahast ja panustada ühiselt millessegi suuremasse. Selliste otsuste taga näen ma ühte olulisimat asja linna ja riigi arengus üldse – peremehetunne. Julgust otsustada, panustada, investeerida – mitte ainult oma ettevõttesse, vaid ka kogukonda üldisemalt. Kui tervel linnal ja tervel riigil läheb paremini, läheb ilmtingimata paremini ka igaühe ettevõtmisel. Seda lihtsat loogikat ei taheta vahel Eestis veel uskuda, aga samm-sammult, aasta-aastalt paraneb ka see.”

Nagu isegi rõhutad, ei tee ega vea sa seda festivali kaugelt mitte üksi. Kes sul need tublimad abilised on?

Kõik, mis meie ümber olemas, on kellegi konkreetse inimese tehtud. Kellegi, kel on visioon, oskused ja tahe. Täiskohaga festivalimeeskonda ei saa TMW endale veel lubada, aga õnneks on meil kamp südamega asja kallal tegutsejaid, kes mitmeks kuuks aastas moodustavad TMW meeskonna. Festivali tuumiktiimi moodustavad sel aastal Heleni esimene ja siiani ka ainus täiskohaga töötaja, programmikoordinaator Sandra Perens, pühendunud popkultuuripuurijast kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla, kes on festivalipundis olnud esimesest aastast alates, ülitäpne turundusjuht Kadi Rutens, kes on kogu meekonna ajaplaani metronoom, tulihingeline võitleja Kadri Sundja, kes oma kolmanda lapse ja tuuritava abikaasa Ewerti kõrvalt veab vapralt festivali välisturundust, välispressi guru Maris Hellrand, venekeelse kommunikatsiooni ülipädev juht Ksenia Repson, linnalavade pogrammijuht Raimond Põldmaa, väliskülalistega tegelev Martiina Putnik, festivaliga mitmeid aastaid töötanud Kerli Kehman, kes seekord kordineerib restoranide tegevust. Festivali ei kujutakse ettegi ilma selle välisilme autori, disainibüroota AKU, festivali peakunstnik esimesest aastast, Uku-Kristjan Küttis pärjati möödunud aastal aasta disaineriks. 

Tänavu on festivalile uhiuue uhke veebi loonud Kaupo Kõrv ja firma Haiku, kes äsja selle töö eest ka veebidisaini Kuldmuna võitis. Hulk inimesi, kes rohkemal ja vähemal määral alati kampa löövad: Elena Natale, Kristo Rajasaare, Ivo Kiviorg, Laura Kivik, Kristiina Alliksaar, sisekujundaja Ott Kangur, Madis Aija, Karl Sirelpuu, Toomas Olljum. Sel aastal on uute liikmetena kambas välisartistide kordinaator Heiko Leement, logistikajuht Raido Jaan Rei ja festivali assistent Merilin Lukk. Lisaks pädev programmitiim, kus on esindatud Eesti olulisemad muusikaorganisatsioonid ja tegijad Jazzkaarest, Jazzliidust ja Pärimusmuusika Keskusest kuni parimate tantsumuusika ja metali spetsialistideni. Võib nii öelda küll, et TMW ühendab kord aastas suure osa Eesti aktiivsemate muusikategelaste jõupingutused. 

Tallinn Music Weeki tiim

Foto: Aron Urb 

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: