Arvustus. Metronomy andis Tallinnas pisikese särtsaka kontserdi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Metronomy
Metronomy Autor/allikas: junkyardsparkle

Kontsert

Metronomy (Suurbritannia)

Tallinn, Rock Cafe

22. märtsil

Metronomy eel funkpoppis eile Rock Cafes Kali Briis Band - sobivamat soojendajat olnuks siitmailt võimatu leida. Stiilid, õigemini muusikaliste mõjuallikate lätted pole päris samad, aga helikeel, täpsemalt selle rääkimine, sarnaneb. Muusikalised mõttemaailmad on need, mis klapivad. Ja mõlema bändi liidrid alustasid üksi ning elektrooniliselt ja kutsusid siis endale bändi ümber.

Kali Briisi lähtekohtadeks on RnB, futusoul, must popp, elektroonika, Joseph Mountil electro, new wave, postpunk, bändiga teevad mõlemad tänaseks kokkuvõttes nakatavat süntpoppi, mille abstraheerimisoskus on nii kõrge, et mõttetu on seda mõne kitsa terminiga tähistada, ja süntpopp ei ole kitsas termin, sest moodsas, 21. sajandi mõttes haarab see endasse funki, souli, postpunki, nii klassikalise kui tänapäevase FM-popi jpm, miks seda nimetada siis süntpopiks: sest a) toimub süntees, b) see saavutatakse kandvate süntesaatorikäikude abil.

Metronomy laval oli kolm sünti matusebüroolikesse kirstudesse pakitutena. Neid mängisid Mount ise (aeg-ajalt), Oscar Cash ja vahepeal ka kitarrist Michael Lovett. Maailma väikseimat trummikomplekti kolkis pöörase energiaga, ent maailma lihtsaimaid trummivigureid kasutades Anna Prior. Ja koos Mountiga (või üksi, sest Mount istus vahepeal klahvpilli taga) röövis Mounti lahkel loal vaatemängu tantsiv bassist ja kaasvokalist Gbenga Adelekan, kes säras nagu päike ja võnkus igale helilisele liikumisele nõtkelt kaasa. Oma laulu lisas sinna, kuhu vaja, ka Anna Prior.

Metronomy on end nimetanud popbändiks, lihtne määratlus. Metronomy kaks esimest albumit, "Pip Paine (Pay The £5000 You Owe)" (2006) ja "Night Out" (2008) on Mounti elektroonilised katsetused, ning ehkki põnevad kuulata siiani ja tekitasid ilmudes briti pressis samuti kõlavate fraasidega väljendatud furoori, võib praegusest Metronomy saundist rääkida alates bändi kokkupanekust ning kolmandast albumist "The English Riviera" (2011), mis üllatas pehme, küpse, sügava saundiga, lopsakate meloodiatega ja mitu sammu edasi karanud lookirjutamisoskusega. Põhimõtteliselt pani see krooni pähe baleaarikale ja andis otsustava tõuke yacht rock'i buumile, väljendas aga universaalselt ranna- ja puhkusemeeleolusid vihmase Britannia melanhooliasoustis ning nagu Mounti puhul alati, ilmneb ridade vahelt ka tema terav, aga sõbralik huumorimeel.

Metronomy aktuaalseim album "Love Letters" (2014) läks konkreetsemaks, pani rõhud paika, vähendas elemente ja tulemusel mängib tantsumuusikalikult kordustel ning suure popi vaimus löövatel refräänidel.

Tallinna kontserdil kõlasid peamiselt lood kahelt viimatiselt albumilt, ent üllatati ka mõne vana gruuviga, mis bändi esituses kõlasid meeldivalt jõhkralt. Uuemate albumite hitid "I'm Aquarius", "Love Letters", "The Look" jm kanti samuti hoogsalt ette.

Tantsulisemate ja popimate lugude kokkuvõttena võib aga öelda, et kontserdil kostab Metronomy teisiti kui plaadilt just olemuslikult, mitte, et lood tehtaks keerulisemaks või lihtsamaks või improviseeritaks või jämmitaks. Ei, laval avab Metronomy veel ühe oma tahu, mille moodustavad no wave, postpunk, art-pop. Tekib tantsupunk-energia, mida soodustab Anna Priori konkreetne ja uljas trummilöömine (kasutab aeg-ajalt ainult tomtomi ja basstrummi), Gbenga Adelekani sütitav bassivajutus ja Metronomyle iseloomulikud "häälest ära" ja reljeefsed sündikäigud, mis laivis kõlavad märksa bravuurikamalt kui mahlakalt ja hästi, aga siiski viisakalt produtseeritud albumitel.

Vaatamata hõredale saalile lõbutses bänd ise täie raha eest, isikud, kel hetkeks oma instrumendi kallal tegemist polnud, tegid totakaid liigutusi ja elasid toimuvale aktiivselt kaasa. Publik läks vaikselt kihevile, Metronomy on bänd, kes oskab kaasa tõmmata ja publikuga suhelda. Nad on laval loomulikud ja vabad ja naudivad ise oma kunsti. Seejuures on neis midagi veidrat.

Tahtmatult tekkis paralleel filmiga "Frank": see on Michael Fassbenderi kehastatava nimitegelase ekstsentrilisest bändist The Soronprfbs, kelle eneseväljenduses on siirast süüdimatust ja dadaistlikku vabavoolutunnetust, juhuslikele seostele rohelise tule näitamist käsikäes omanäolise perfektsionismiga ja kogu radikaalsuse taustal siiski häbelik soov meeldida. - Põneva popmuusika valem.

Kui kunstis öeldakse, et abstraktsionismi loomise eelduseks tuleb osata maalida maastikuvaateid ja inimkeha, siis moodsas muusikas on vastupidi: selleks, et teha suurt ja selget poppi, mida võib ju võrrelda maastikumaalidega, peab valdama underground-muusika tunnetust ja võtteid.

"Okei, näeme teiega... kus me näeme? Eurovisioonil!" ütles Joseph Mount lõpetuseks.

Ma loodan, et nad ei muutu kunagi staadionibändiks.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: