Kirjasõna Vabariigi saadik. Märt Väljataga – 50 ({{commentsTotal}})

Märt Väljataga
Märt Väljataga Autor/allikas: PM/Scanpix

Täna saab Vikerkaare peatoimetaja, kirjandusteadlane, õppejõud ja tõlkija Märt Väljataga 50aastaseks. Juubelikõne kirjutas talle Rein Veidemann, TLÜ EHI professor, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja 1986 - 1989

30. märtsil tähistab oma esimest juubelit kirjandusteadlane, tõlkija ja luuletaja, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja ning Tallinna ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud Märt Väljataga. Väljataga kolleeg Humanitaarinstituudist ja sama ajakirja toimetusest, ajaloolane Marek Tamm on usutluses juubilariga (Looming nr. 3, 2015, lk. 386) teinud juttu avalike intellektuaalide, kelleks ta Väljatagagi peab, kohast tänases maailmas ning kultuuriajakirjadest kui Kirjasõna Vabariigi nimelisest platvormist. Tamm küsib Väljatagalt, kas ta ei tahaks kultuuriajakirja peatoimetajana olla seesuguse vabariigi kodanik. Väljataga libiseb pakkumisest mööda. Ta arvab end tegutsevat Vikerkaares otsekui filmitootja või lavastaja. Kirjasõna Vabariiki näib ta suhtuvat nostalgiaga. Intellektuaalide võimalusi mõjutada sotsiaalseid protsesse hindab pigem skeptiliselt. See ei tähenda, et needsamad intellektuaalid peaksid tegelema üksnes enda liistudega.

Väljataga seni ilmunud "juubelitoimikut" (temaga on intervjuu ka Keele ja Kirjanduse märtsinumbris) lugedes ning osa saades kolleegi senistest vaimutegudest, leidsin end sellesama Valgustatud Kirjasõna Vabariigiga seoses hoopis ühelt teiselt võrdluselt: Märt Väljataga on selle vabariigi saadik. Võib-olla isegi suursaadik, seejuures erakorraline ja täievoliline. Ma targu ei lähe võrdlusega siiski kaugemale, kuigi see oleks võimalik, mõeldes näiteks Uku Masingu "Saadikule Magellani pilvest". Piirdun sellega, mis öeldud: suursaadik, kelle volikirjaks on ajakiri Vikerkaar.

Väljatagast saab Vikerkaarlane 1987. aastal. Ta on siis kahekümne kahe aastane, vahepeal ülikooli astunud, sealt sõjaväeteenistusse läinud ja nüüd taas õpinguid jätkamas. Ajakirja toonane peatoimetaja, siinse kirjutise autor, käib neljakümne esimest eluaastat. Väljataga võtab algupärase ja tõlkekirjanduse toimetaja koha üle Joel Sangalt sügisel 1987. Sanga "õnnistus" peab Väljatagale kui tema mantlipärijale olemas olema, sest Vikerkaare autorite valikul ning ilmutamisel oli Sang range ja ettekirjutav. Mäletatavalt rääkis kaasa ka Paul-Eerik Rummo soovitus, kes oli Joel Sangale omakorda autoriteediks. Sanga positsioon toimetuses tema lühikeseks jäänud Vikerkaare tähelennu ajal oli olla sisuliselt peatoimetaja asetäitja. Peatoimetaja kursusekaaslasena ümbritses Sanga omakorda aukartlikkuse oreool. Osakonnatoimetajana ilmub Väljataga nimi ajakirja impressumisse esmakordselt 1987. aasta Vikerkaare detsembrinumbris. Kuid autorina debüteerib Väljataga juba sama aasta esimeses numbris. Ajakirja ennastki oli selleks ajaks ilmunud vaid kuus numbrit. Nii et üht ajastuloosungit naljatamisi parafraseerides võib Märt Väljatagagi kohta sedastada: ütled Väljataga, mõtled Vikerkaar, ütled Vikerkaar, mõtled Väljataga.

Ikka on nii, et ühe või teise inimese esimestes tegudes nähakse järelvaates endeid ja kalduvusi järgnevaks. Väljataga luuletus, mis Vikerkaare 1987. aasta jaanuarinumbris teiste hulgas avaldamisele tuli, on kõnekas Väljataga põhihuvi ja kirjandusteadusliku intentsiooni iseloomustamises. See oleks kokkuvõetav küsimusega "Mis on mis?", mis omakorda läheb sujuvalt üle küsimuseks "Mis on kuidas?´". Ehk teisisõnu: Väljataga seadistab end juba siis vaimuolmade või -avaldiste poeetikale. Luuletus kannabki pealkirja "Ars Poetica" ning see väärib siinkohal tsiteerimist:

Aeg on saabund, milles
Sõnad kaotand mõtte,
Mõtte kandjaks saand on
Hoopis nuiahoop.
Või ehk musi, aga
Igatahes mitte
Värsist värssi korduv
Tüütu horoskoop.

Millal hakatakse
Saama sellest aru,
Et on vähe seda,
Mida üldse teate;
Mahub roppu sõnna
Kogu mõttevaru,
Mille näilist rikkust
Otsatumaks peate.

Ülikoolgi püüab
Leida sõnaliimi,
Millele võiks püüda
Vaimuärgast noorust,
Kuid ei köita saa juht-
Kirja ega riimi
Elu tegelikku
Haleveidrat toorust.

Kõigest, millele on
Sõnasilt jäänd külge,
Paratamatult saab
Suudes ringlev raha,
Mille kurss on langev,
Sest talt kleepjat sülge
Ükski imevahend
Ei saa pesta maha.

Sestap tehkem sõnu,
Nii et, kes neid veerib,
Taipaks pikapeale,
Et on saanud petta.
Ja kui sõna nõnda
End kompromiteerib,
Pole elanud me
Tagajärgedeta.

Muidugi võib seda luuletust võtta ironiseerimisena suurte sõnade tegemise üle, millest 1980-ndate teisel poolel pakatas kogu avalik ruum: uutmine, avalikustamine, perestroika jpms. Aga võiks võtta tänagi, kus elatakse päevast-päeva kõikvõimalike kampaaniate müras. Ent neljas, n.-ö. didaktilise üleskutsena mõeldud salmi sõnum võib olla ka hoopis tõsisema sisuga, osutades sõnakunsti tuumale. Saada end sõnade veerimises petetuks, tähendab selle tajumist või omaksvõttu, et sõnad on tegelikkuse varjud, mis elavad märkidena omaette elu. Sellessamas ajakirjanumbris, muide, ilmub Mihhail Lotmani autorirubriik "Poeetika lühikursus", milles ta seekord käsitlebki kunstikeele olemust. Lotmani artikli lõpulõik otsekui avaks seletavalt Väljataga luuletuse viimased kaks rida ehk siis selle, milles need, sõnaga petta saanud lugeja "tagajärjed" seisnevad. Lotman resümeerib: "Kunstiteos, millesse kätketud maailmamudel ei vasta meie harjunud ettekujutusele, võib meid ärritada: "Pole sarnane! Nii ei saa olla!" jms. Veelgi halvem on aga, kui kunstiline maailmamudel on meile sedavõrd harjumuspärane, et me ei märka selle konflikti tegelikkusega (kunsti suhe tegelikkusega on aga alati konfliktne!), see tähendab, et meil läheb kaduma väga tähtis esteetilise elamuse komponent."

Märt Väljataga valgustuslikud käsitlused, nagu möödunud aastal TLÜ kirjastuses ilmunud järelsõna vene vormikoolkonna antoloogiale „Kirjandus kui selline“, mille koostajaks ta ise ka oli, on teetähised Väljataga kirjandusteoreetilistel ja filosoofilistel rännakutel. "Ars Poetica" luuletus oli selle väikeseks sissejuhatuseks.

On olnud juttu sellestki, et Vikerkaar on olnud algusest peale kontseptuaalne, mis on väljendunud selle numbriterviklikkuse taotluses ja just Väljataga peatoimetamise ajal ka temaatiliste numbrite ilmutamises. Jah, nii on see olnud ning saatesõnas esimesele numbrile 1986. aasta juulis sai see Tuglaselt "tõe ja kujutluse päeviku" kujundit laenates ka välja öeldud. Kas aga ollakse tähele pannud, et see, mõnikord manifestiks tõusev kontseptuaalsus algab juba ajakirja esimeselt leheküljelt? Küllap siiski ollakse. Avaluuletus on Vikerkaare juhtkiri, tema publitsistikaosa moto. Enamasti on see olnud tõlkeluuletus ja Märt Väljataga kirjandustoimetajana hakkaski järgnevalt neid "juhtkirju" otsima ning tõlkima.

1988. aastat, Eesti lähiajaloo üht tähendusrikkamat, „laulva revolutsiooni“ aastat juhatab Vikerkaar sisse Väljataga tõlgitud George Gordon Byroni "Sonetiga Chillonist". See on üks fragment vabadusiha manifesteerivast Byroni poeemist, mis tervikuna siiamaani ootab tõlkimist. Igatahes väikese Šveitsi vabadusvõitlust peegeldav luuleteos sobis hästi toonasesse Eestisse. Tsiteeritagu kas või selle esimest salmi:

Idee, mis igavesti kütkeid kaotab!
Sa, Priius, oled vanglais eredaim,
Ei jää sääl kängu sõltumatu vaim –
Vaim, mis end üksnes sinu alla vaotab.

Või siis sama aasta Vikerkaare augustikuu „juhtkiri“ Wystan Hugh Audenilt "August 1968", millega ajakiri tähistas kahekümne aasta möödumist Praha kevade verisest lõpust Vene tankide roomikute all. 2012. aasta Loomingu Raamatukogus on nüüd tänu Väljatagale võimalik saada esmane sissevaade selle võimsa inglise-ameerika vaimuande, Väljataga hinnangul erakordse geeniuse loomingusse. Muide, Vikerkaares tuli tsensuuri ja partei tähelepanu hämardamiseks asendada sõna „august“ „lõikuskuuga“ ning 1968 sai kirjutatud rooma numbritega, mis ametnikel nõudnuks dešifreerimist. Tõepoolest, rooma numbritega kirjutatud suurte daatumite n.-ö. kokkulugemine, antud juhul MCMLXVIII nõuab eelteadmisi ja harjutamist. Seegi luuletus väärib tsiteerimist, osutamaks Vikerkaare kontseptualismile, ja olles ühtlasi ka näide Väljataga kongeniaalsest tõlkest:

On Hiiul omad teod ja tavad,
Mis inimvõimeid ületavad,
Kuid kõike ka ei suuda tema –
Hiid pole õppind kõnelema.
Ja üle orjastatud ala,
Kesk tapetuid ja leinahala,
Käed puusas, Hiiu kogu kõrgub
Ja ila tema huulilt nõrgub.

Selle Hiiu jaoks ajalugu kordub. Tookord Tšehhoslovakkias, nüüd Ida-Ukrainas.

Kui ajakirja Vikerkaar ilmumisest sai kakskümmend aastat, siis pani selleks ajaks kümme aastat peatoimetajana ametis olnud Märt Väljataga kokku valiku ajakirjas ilmunud esseedest "20. Valik esseesid 1986 – 2005." Kas või seda valikut üle lugedes tunned ühelt poolt, et oleksid nagu sattunud avatud ülikooli või fakultatiivsesse Eesti Humanitaarinstituuti, teiselt poolt aga leiad end imetlemast, kui palju andekaid mõtlejaid, mõttehuvilisi ning entusiastlikke uurijaid üks maailma mõõtkavas ülimalt väike keelekogukond suudab tekitada ja välja pakkuda. Tõesti tuleb meelde Jakob Hurt, kes väljakutseks eesti rahva kestmisele kuulutas tema vaimult suureks pürgimise. Märt Väljataga on auga oma kõrt sellesse vaimukubusse asetamas. Uued, vaimuvalgustusest ja loomingulisest eneseteostusest täidetud kümnendid ootavad teda ees.

Friedrich Nietzschel on 1886. aastast luuletus "Kõrgetelt mägedelt", milles ta ülistab elu keskpäeva ja kutsub oma sõpru vastu võtma külaliste külalist, tuleviku saadikut Zarathustrat. Elu keskpäeval algab teine noorus, aga mitte esimese nooruse kordamise mõttes, mis, nagu me teame, võib võtta keskealisel mehel mõnikord naeruväärse kuju, vaid mida Nietzsche silmas peab ja millega siinkirjutajagi nõustub: see teine noorus kulugu täiuse juurde jõudmiseks ning ülima tunnetamiseks. See aeg on nüüd käes ning seda soovitagu ka Märt Väljatagale.

Oh Lebens Mittag! Zweite Jugendzeit!
Oh Sommergarten!
Unruhig Glück im Stehn und Spähn und Warten!
Der Freunde harr' ich, Tag und Nacht bereit,
Der neuen Freunde! Kommt! 's ist Zeit! 's ist Zeit!

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: