Arvustus. Berdjajev: vabadus on raske, orjus kerge ({{commentsTotal}})

Nikolai Berdjajev
Nikolai Berdjajev Autor/allikas: Wikipedia

Uus raamat

Nikolai Berdjajev

"Inimese orjusest ja vabadusest"

Tõlkija Hillar Kõnnapas

Sari Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

Nikolai Berdjajev (1874-1948) kirjutas oma raamatu "Inimese orjusest ja vabadusest. Personalistliku filosoofia kogemus" 1930ndate lõpul - ajal, millel on palju kokkupuutepunkte tänapäevaga. Filosoofina avas ta isiksuse, orjuse ja vabaduse olemust kogu inimajaloo taustal, kuid see on ka hämmastavalt päevakajaline teos ja sõjavastane raamat. Hillar Künnapase väga heas – nii palju, kui otsustada oskan – tõlkes on see nüüd ilmunud ka Eestis.

Berdjajev saadeti "filosoofide aurikuga" Nõukogude Venemaalt alatiseks välja 1922. aastal. Eesti oli saanud vabaks mõni aasta varem. Analoogne katkestuse tunne on enamikule meist tuttav veerandsada aastat tagasi toimunu tõttu. Need katkestused võivad meid lähendada Berdjajevi filosoofiale.

Berdjajevi filosoofilistest vaadetest on raamatu järelsõnas põhjalikult kirjutanud Peeter Torop, kes on seda teinud ka veerandsada aastat varem ajakirjas Akadeemia. Siinkirjutajal ei ole ambitsioone ega ka eeldusi oma kunagist head õppejõudu milleski täiendada ning seetõttu keskendub praegune raamatututvustus suuresti meelevaldsetele teemadele, tahtmata anda ülevaadet kogu raamatust. Nii või teisiti ei saa aga läbi ulatuslike tsitaatide ja stiilinäideteta autorilt. Ja alustuseks üks neist:

"Eksistentsiaalselt ei asu päike mitte kosmose keskmes, vaid inimisiksuse keskmes, ja ta on eksterioriseeritud ainult inimese langenud seisundis. Isiksuse realiseerimine, tema jõu kontsentreerimine ja aktualiseerimine võtab päikese sisse, võtab sisse kogu kosmose, kogu ajaloo, kogu inimkonna. Kollektiivsed isiksused, inimisiksuse suhtes isiksusülesed isiksused on sisuliselt illusioonid, eskterioriseerimise ja objektiviseerimise tulemid. Ei ole objektiivseid isiksusi, on ainult subjektiivsed isiksused. Ja mingis mõttes on koer ja kass rohkem isiksused, pärivad enam igavest elu kui rahvus, ühiskond, riik, maailmatervik jne. Selline on antihierarhiline personalism, mis ongi ainus järjekindel personalism“ (lk 47-48).

Me võime kahelda "omapead kõndiva" kassi ja seda enam "inimese truu sõbra" koera tegelikus vabaduses, kuid filosoof tahab panna meid mõtlema selle üle, et inimese teeb isiksuseks tema tung vabaduse järele, mida aga on palju raskem järgida, kui sellest loobuda – olla ori. Sealjuures annab ta endale aru sellest, et "inimeste tohutu enamus ei koosne isiksustest, sellel enamusel on isiksus veel potentsiaalis või juba laguneb." (lk 157).

Berdjajev kordab Dostojevski ja veel paljude teiste järel, et "inimene on maailmas saladus, ja võib-olla suurim saladus", olles Dostojevskiga ühel meelel, et "kogu maailm on eimiski võrreldes inimisiksusega". Tema sõnul võib tõelise õpetuse inimisiksusest, kes ei orja maailma, üles ehitada ainult eksistentsiaalne filosoofia. Dostojevski, Tolstoi, Kant, Kierkegaard, Nietzsche ja paljud teised saadavad Berdjajevit selle teesi avamisel.

"Inimnägu on kosmilise protsessi tipp, tema suurim sünnitis, kuid see ei saa olla ainult kosmiliste jõudude tekitatud, see eeldab loodusjõudude ringkäiku ületava vaimse jõu tegutsemist. Inimnägu on maises elus kõige hämmastavam, selle kaudu kumab teine maailm." (lk 36).

Sellist äratundmist on minu jaoks raamatutes ette tulnud äärmiselt harva. Alfred Nobel ei asutanud filosoofiaauhinda, aga raamat "Inimese orjusest ja vabadusest" oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks Berdjajev oli 1940. aastatel Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide hulgas (mida ta siiski ei saanud). Tema filosoofia lähedus kirjandusega ei seisne ainult stiilis ja viidetes Dostojevskile ja Tolstoile, vaid temast ei ole saanud mööda vaadata paljud kirjanikud. Teda ja teisi Vene nn jumalaotsijaid on nähtud ka A. H. Tammsaare mõjutajate hulgas.

Keda võib uuemas eesti kirjanduses pidada eksistentsiaalsete probleemide järjekindlateks käsitlejateks? Proosast tulevad esimesel hetkel meelde vaid Arvo Valton, Jaan Kaplinski ja Olle Lauli.

Berdjajevi sõnul otsib inimene vabadust ja "temas on tohutu tung vabaduse järele, kuid ta mitte ainult satub kergesti orjusse, vaid ka armastab orjust". On valitseja ja ori, aga mitte vaba inimene. Suures osas räägibki raamat inimorjuse teedest, millest paljusid peavad inimesed hoopis vabaduse teedeks. Orjus ei tähenda üksnes allumist loodusele, ühiskonnale ja tsivilisatsioonile, teisele inimesele või rahale, vaid inimene võib olla ka kultuuri, rahvuse ja natsionalismi, utoopiate, armastuse, erootika jne ori.

See kirjutis ei sea endale ülesandeks anda ülevaadet kogu raamatust, mis ei oleks praeguses formaadis vajalik ega ka võimalik. Seetõttu teen järgnevalt vaid mõne lühiekskursi vabaduse ja orjuse käsitlusse Berdjajevil.

Esiteks ajakirjandus, meedia, massikommunikatsioon. Filosoof nendib, et "inimene võib olla ühiskondliku arvamuse ori, kommete, moraali, sotsiaalselt kaelamääritud arutluste ja arvamuste ori". Ta kirjutas seda üle kolmveerandsaja aasta tagasi tingimustes, kus demokraatia ei olnud isegi Prantsusmaal veel kaugeltki sellisel tasemel nagu praegu, aga tema sõnad on endiselt aktuaalsed, sest inimesi orjastatakse ka kõige demokraatlikumates riikides nii, et enamik neist seda ei märkagi.

"Raske on ülehinnata pressi poolt meie ajal toime pandud vägivalda. Meie epohhi keskmine inimene omab selle ajalehe arvamusi ja arutlusi, mida ta loeb igal hommikul, see sunnib teda psüühiliselt. Ning pressi valelikkuse ja äraostetavuse juures ilmnevad inimese orjastamise mõttes kõige hirmsamad resultaadid, tema ilmajätmine südametunnistus- ja arutlemisvabadusest. Sealjuures on niisugune vägivald võrdlemisi vähemärgatav. Seda on näha ainult diktatuuririikides, kus inimeste arvamuste ja arutluste võltsimine on riiklik tegevusala“ (lk 73).

Ühe Berdjajevi kaasaegse sõnul oli ta tulihingeline ja kõigi autoriteetide suhtes mässumeelne mees. Raske on ette kujutada, et talle ei olnuks äärmiselt vastumeelne või koguni jälestusväärne sõna "arvamusliider", millega ajakirjandus järjekindlalt inimeste ajusid risustab.

Berdjajevi jaoks ei ole "arvamusliidrid" ka Jumal ega Kristus. Tema austusel Jumala ja Kristuse vastu ei ole midagi ühist nende kujutamisega valitsejatena.

"Jumal ei ole Isand ja ei valitse. Jumalal ei ole mingisugust võimu, Talle pole omane võimutahe, Ta ei nõua alamalt orjameelset kummardust. Jumal on vabastaja, Ta on vabastaja, aga mitte Isand. Jumal annab vabadus-, mitte allumistunde. Jumal on vaim, aga vaim ei tunne valitsemise ja orjuse suhteid." (lk 94).

Need Berdjajevi mõtted Jumalast on äärmiselt sügavad ja sealjuures ka selgelt väljendatud (ehkki Berdjajevi tekstid on emotsionaalsed ja aforistlikud, on nende nüansid mõnikord hämarad, mida märgib Peeter Torop). Neid võiks lugeda igaüks, kes küsib, miks Jumal ometi seda või teist kohutavat asja sündida laskis. „Vabastaja ei ilmunud võimuna, vaid ristilööduna," kirjutas Berdjajev (lk 97).

Praegusel ajal oleks kohane tähelepanelikult üle lugeda Berdjajevi arutlusi inimesest sõja orjuses. Filosoof ei tee endale illusioone, tema sõnul on sõda kollektiivne hüpnoos ja võimalik ainult tänu sellele, ning selle hüpnoosi võimu all asuvad ka need, kes sõda vihkavad.

"Teatud ühiskonna vaimse seisundi juures, s.t. teatud väärtustehierarhia valitsemisel ja teatud sotsiaalse korra juures, on sõda vältimatu ning abstraktsel patsifismil ei saa mingit jõudu olla. Kapitalistlik kord jääb alati sõdu tekitama [---]."

Berdjajevi sõnul ei ole maailm imperialistlike sõdade pahelisest ringist väljunud ja see ring sulgub üha rohkem. Ta ei arva, et oleks õige rääkida õiglastest ja ebaõiglastest sõdadest, sest see oleks moraalse hinnangu andmine väljaspool igasugust moraali asuvale nähtusele. Kaasaegsed sõjad ei meenuta enam duelli, vaid tapmist nurga tagant, mõõgaga tegutsejad ei ole enam piiratud mingisuguste kõrgemate algetega, nagu see oli keskajal.

"Kustutatakse isegi sõja- ja rahuolukorra erinevus. Rahuolukord on samuti sõjaolukord ja sõdu peetakse ilma igasuguse sõjakuulutuseta. Kaasaegne sõda on liiga madal seisund selleks, et sõda välja kuulutada, inimesed asuvad liiga madalal moraalsel tasemel. Sõjalise kangelaslikkuse ja võimsusega kütkestatus kestab edasi, kuid see on alati vaid valelik propaganda, tõeline kangelaslikkus ei ole enam võimalik, kuna kangelaslikkus eeldab isiksuse olemasolu. Kaasaegne riik ja kaasaegne sõda ei tunnista mingisugust isiksust,“ kirjutas Berdjajev Teise maailmasõja eelõhtul (lk 179).

Kas midagi on vahepeal muutunud?

Kuid Berdjajev kirjutas ka, et valesti mõistaksid tema raamatut need, kes tahaksid selles näha praktilist programmi ja sotsiaalsete küsimuste konkreetset lahendust, sest see lahendus eeldab eelkõige vaimset reformi. Inimese orjus on tema langemine, tema patt, ja „see võidetakse mitte ainult patu kahetsemise ja lunastamisega, vaid inimeste kõikide loominguliste jõudude aktiivsusega“.

"Alles siis, kui inimene teeb seda, milleks ta on kutsutud, ilmub teistkordselt Kristus, siis tuleb uus taevas ja uus maa, tuleb vabaduse kuningriik," lõpetas Berdjajev oma raamatu. Ta on üks neist suurtest mõtlejatest, kes on andnud inimkonnale mitte lihtsalt lootust, vaid sisendanud inimestele, et „Jumal tegutseb ainult vabaduses, ainult läbi inimese vabaduse“.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: