Viv Albertine ERR-ile: punk lõppes 1979 ja rock on ka surnud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viv Albertine
Viv Albertine Autor/allikas: FB

Intervjuu omaaegse pöördelise punkbändi The Slits kitarristi, nüüdse sooloartisti Viv Albertine'i ja kahes nimekas punkbändis The Membranes ja Goldblade laulva John Robbiga, kes külastasid hiljutist Tallinn Music Weeki. Mõlemad on kirjutanud ka raamatuid.

Tõnu Karjatse: Olete olnud selle perioodi juures, mis on andnud tänapäeva poprockile ühe sellele omastest joontest - kompromissitu energia.

John Robb: Kui vaadata tagasi sellele ajale, siis Viv oli selles rohkem sees kui mina, ma tulin Inglismaa põhjaosast, fännina elasin kaasa ja sisse. See aeg andis poole sellest, mida rock'n'roll praegu endast kujutab, tekkis ka esimene põlvkondade vaheline lõhe rockis. Mäletan, kui New York Dolls mängis briti telesaates OGWT 1973. aastal ja mäletan seda šokki, mida võis näha saatejuhi näol – see oligi väidetavalt esimene põlvkondade lõhe rock'n'roll'is. See oli šokk neile, kes olid üles kasvanud 1940.-50ndatel ja arvasid, et on kõike näinud, aga ühtäkki tuli midagi sellist, mida nad ei mõistnud. See on huvitav juba seetõttu, et nad olid sedavõrd veendunud oma nooruslikkuses ja trenditeadlikkuses, aga jõudsid punkti, kus nad oma veendumustele enam kinnitust ei saanud. Pealegi, see oli esimene kord, kui see rock'n'roll'is juhtus, praegu toimub seda kogu aeg.

Aga see oli see aeg ja punkrock oli see ajapunkt, mil uus põlvkond alustas. Nüüd on nad kõik muidugi vanaks jäänud, muidugi mitte Viv, aga mina küll, ehkki ma alustasin alles hiljem. Aga mõtlema paneb ka see, et me räägime sellest nagu uuest asjast. See on veidi imelik, et me ikka veel pungist räägime, sest see pole ju midagi uut.

Kas punkrock täna on sama?

Viv Albertine: Punk astus vastu nostalgiale ja sentimentaalsusele. Pealegi, punk lõpes 18 kuud pärast nii-öelda algust, 1979. aastal. Seega isegi rääkida millestki, mida praegu nimetada punk-rockiks on ülimalt naeruväärne ja tuimestavalt igav minu jaoks, sest ma ei soovi, et midagi, mis juhtus 35 aastat tagasi, oleks kohane ka täna. Ilmselt on see huvitav, kuid tegelikult on see kurb ja haletsusväärne, et noored inimesed järgivad seda, mida tehti 40 aastat tagasi. Kui mõelda, et toonased punkarid oleks vaadanud austusega 1930ndate ja 1940ndate aastate peale ning oleks riietunud nii, nagu riietuti siis ja teinud suure numbri sellest, mis juhtus 40 aastat tagasi...

Kogu asi on selles, et tee oma asja ja lõpeta see nostalgitsemine, see retrovaimustus asjadest, mis on enne olnud, muidu ei lähe see muusika-, kunsti- ja meediamaailm kuhugi edasi. Kurb, et neid küsimusi ikka veel küsitakse.

JR: See on absoluutselt punkrock hoiak. Siin ongi peidus üks suur vasturääkivus – jätkata punkrockiga oleks naeruväärne, aga nii mõelda on samuti omamoodi punk. Punkrock selle algupärases mõttes kestis 18 kuud, aga selle vaimsus või mõte või tõlgendus jätkub, see ei tähenda, et see peab olema punkrock. Punk võib olla ükskõik mis, võid mängida tšellot või rääkida muusikast või teha elektroonilist muusikat, seega see on rohkem hoiak kui idee. Kui aga oled 15aastane kutt ja mängid kiiret trash-stiilis kitarri mingis baaris, see on muidugi põnev, kui tahad seda nimetada pungiks, oma asi, aga tegelikult on see kamp teismelisi, kes mängivad põnevat kitarrimuusikat.

Ehk siis, ei tohiks kinni jääda minevikku, kui sa ei taha olla nagu muuseum. Sa saad aru, mida see väärt on, kui oled noor. Aga kopeerida oma vanemate plaadikogu on üpris mõttetu, pane sellesse parem oma energia ja suhtumine, see on juba mõistetav. Võibolla seda see punkrock oligi, kui inimesed tegid muusikat endale, see oli nende tõlgendus popkultuurist.

Kas näete samasugust hoiakut või energiat ka tänapäeva muusikas?

JR: Jah, käin palju kontsertidel, sest pean sellest ka kirjutama. Tehakse väga palju head asja. Peavool on erinev praegu, see on äärmiselt korporatiivne, kontrollitud ja igav. Peavool on muusikaline Starbucks, see näeb välja nagu kohv, aga sel on üle maailma sama maitse, see on igav. Kui lähed aga üle tee väiksemasse kohvikusse, läheb asi huvitavaks. Underground on praegu ilmselt põnevam kui kunagi varem, seal liigub palju suurepärast kraami. Aga ma ei ütle, et nii on kogu aeg.

VA: Jah, kuid ma küll ei arva, et trash'i mängivad kutid oleks midagi põnevat. Kui teed ükskõik mida, mis on toimunud varem, pole see enam huvitav. Ma ei suuda uskuda, et noorte muusika pole liikunud 40 aastaga edasi. Kui tegime bändi, olime ülikriitilised üksteise suhtes. Sind oleks rebitud tükkideks, kui sa oleks teinud midagi, mis olnuks tuletatav minevikust, sind oleks rebitud tükkideks, kui sa oleksid kirjutanud laulusõnad, mis kõlaksid kulunult, sind oleks rebitud tükkideks, kui oleksid teinud vanamoodsat muusikat.

Olen äärmiselt kriitiline, sest nii õppisin mina, kui olin noor. Teiste kaasaegsetega - The Clash, The Raincoats, Vivienne Westwood ja Malcolm McLaren me olime kogu aeg üksteise kallal. Ei olnud nii, et kui mängid kiiresti ja teisiti, on äge. Ei ole äge, igav on, sest seda on tehtud ka enne. Peab olema uusi viise, kuidas end väljendada, tean et John ei nõustuks minuga, aga rockmuusika on põneva meediumina täielikult surnud, ma arvan, et sellega on läinud nagu balleti või klassikalise muusikaga, mille provokatiivsemate teoste vastu samuti algul kontserdisaalides protestiti. Ma arvan, et rock on läinud sama teed. Ma tõesti arvan, et oleme selle kõige lõpu äärel. Jumal tänatud, pagana pihta.

Tõesti on aeg edasi minna, sest käisin läinud aastal igal Inglismaa festivalil, nägin tuhandeid bände. Publiku hulgas nägin aga vaevu mõnda mustanahalist, publik koosnes täielikult valgenahalisest keskklassist, ainus kord, kui nägid kedagi teise nahavärviga, oli mõne bändi ridades. Iga bänd kõlas sedavõrd vanamoodsalt ja ühesuguselt, isegi see, kuidas nad liikusid. Kui me bändi tegime, arutasime terve aasta, kuidas laval liikuda, kuidas seda teha teistmoodi, mida selga panna, et me ei näeks välja nagu ükskõik kes. Iga pisiasi oli oluline, mõtled selle läbi ja siis tehakse sind 40 aastat järgi. Mulle piisab, mind ei huvita.

JR: Täitsa õige, aga siin on midagi, mille vastu ei saa, ehkki seda on tehtud võibolla juba miljon korda. Ei saa parata, kui midagi meeldib, nii lihtne see ongi. Kui mina tegin oma muusikat, me ei soovinud samuti kedagi kopeerida, aga ma pole kuidagi vastu sellistele asjadele, mis on lihtsad ja olulised. Muusikaga on ka nii, et sa tead, et sa ei tohi millelegi loota, kuid see meeldib sulle, see tõmbab sind sisse ja on ühtviisi nii füüsiline kui mentaalne.

Alustasite muusikatööstuse vastaspoolel, protestides muusika kaubastumise vastu, nüüd aga esinete muusikatööstuse üritustel üle maailma. Kas näete siin mingit vastuolu?

JR: Jah, see vastuolu on olemas, aga samas on ka palju muutunud, sest peavool ja underground on segunenud ja pealegi on siin ka küsimus, kas me soovime mingit sponsorlust, muidugi soovime. Mõnel tasandil on see, jah, muusikatööstus, aga teisalt põhjus, miks inimesed sellega tegelevad, on sama, miks tehakse põrandaalust muusikat. Aga see ei muuda sind kokkuvõttes paremaks inimeseks või paremaks artistiks, sest mõni peavoolu lugu on parem kui underground, seega pole asi nii lihtne. Ja kui sa oled muusik, siis juba karjääri algusest peale ei saa sa öelda ei, kui keegi tahab sulle raha anda. Ma pole kunagi olnud suure plaadimärgi all, aga kui keegi oleks mulle selle pakkumise teinud, oleks ma ka läinud, sest nii on hoopis lihtsam. Viv pole ka olnud suure plaadimärgi all.

VA: Jah, aga see oli 1970ndatel, neid ei huvitanud. Aga siin olen oma raamatu, mitte muusika pärast. Olen siin, et inimestega suhelda. Mulle kui loovisikule ongi kõige põnevam suhelda, kommunikeeruda teistega. Mind meedium ei huvitagi, see võib olla kirjandus, maal, ükskõik mis, kirjutamine tundub mulle praegu lähedane ja põnev. Kui võtta ära muusika, jäävad järgi sõnad, sest sõnadele sarnaneb mu sooloalbum. Kui võtsin ära muusika, huvitus mu loomingust hoopis rohkem inimesi ja ma arvan, et sellepärast, et eemaldasin maitseelemendi. Asi polnud selles, et see poleks minu žanr või mulle sobiv muusika, või et ma ei mõista seda, see on liiga keeruline või liiga meloodiline jne. Ei mingeid kommentaare muusikastiili kohta, ainult sõnad ja mind huvitab minna kommunikatsiooniga nii vahetuks kui võimalik. See on puhas esteetika, põhiasi.

Muusikat veel teete?

VA: Ma tõesti ei tea, olen isegi pettunud, vaadates, kuhu see kõik on läinud, kõik need indie-plaadimärgid, mis minu arvates on saanud Suurbritannias peavooluleibliteks, mulle näib, et nad isegi ei suuda leida üles seda põnevat, mis võib esile kerkida. Ja samas nad ise peavad end äärmiselt laiahaardeliseks, keskklassimaitsest kõrgemal olevaks. Nagu tõden ka oma raamatus, mind on kogu elu huvitanud areenid, hakkasin tegelema filmiga, jätsin muusikategemise, sest see tundus igav, film aga radikaalsem. Siis hakkasin tegelema taas muusikaga, kui internet avanes, sest siis tundus see põnev, nagu seitsmekümnendatel, igaüks võis seda teha. Nüüd kirjutan, sest minu jaoks on selles rohkem suhtlust. Mul ükskõik, mis meediumi ma kasutan.

JR: Ma olen kirjutanud juba kolm raamatut. Ma tegelikult vihkan raamatute kirjutamist, see on raske töö, see võtab kogu elu, sest pead selle sees elama. Kui räägid korporatiivsetest üritustest, kas Michaelangelo pidi vabandust paluma, et võttis raha rikastelt inimestelt, et teha oma kunsti? Kui oled kunstnik, peab sul ju olema ka ruum, kus oma kunsti teha, kas pole? Seega, olgu see EMI või mõni sõltumatu plaadimärk või korporatiivne üritus, loob ta sulle ruumi, milles pead viibima. See on isegi imelik, et inimesed mõtlevad, et muusikutel on sedavõrd palju aega, et nad suudavad kõike kontrollida – teha albumeid, otsustada kontserttuuride üle. Seda prooviti 1970ndatel teha, siis oli see lihtne, praegu oled tööstusega seotud – nii kui paned oma kitsad püksid jalga ja võtad kitarri, oled sa sees, kas pole nii?

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: