Arvustus. Meeste mängud operatsiooniteatris
Brian Friel "Molly Sweeney"
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Piret Kalda, Andres Raag, Peeter Tammearu
Esietendus 25. märtsil Vabal Laval
Kuressaare Linnateatri ja Vaba Lava koostöös valminud "Molly Sweeney" on realavastus, kus on olemas kõik selle sõna head ja vead. Näitlejad mängivad kenasti, aga üllatusteta. Lavastus püsib koos ja lugu saab räägitud, ent isikupärast atmosfääri ei sünni.
Eestis üsna hästi tuntud iiri näitekirjaniku Brian Frieli näidend on kolme põimuva monoloogi vormis kirjutatud lugu pimedast Mollyst, kes saab abikaasa õhutusel ja kolkahaiglasse maandunud tippkirurgi abiga tagasi nägemise. Ent rõõmujoovastus on vaid hetkeline ning elu tipphetkena kavandatud päevast saab Molly jaoks pöördumatu samm allakäigutrepile.
Monoloogidel tuginevalt ülesehituselt meenutab "Molly Sweeney" omal ajal Linnateatris mängitud Frieli "Imearsti". Sisult haakub see praegu Draamateatri mängukavas oleva Nina Raine näidendiga “Hõimud”, kus põrkuvad kuuljate ja kurtide maailmad. Ja muidugi räägib see lugu sisimas inimeste isekusest ja isetusest, võimest mõista teist ja teistsugust, entusiastliku abistamispüüde ja teise ärakasutamise vahelisest õhkõrnast piirist.
Peeter Tammearu lavastuse raamiks on kaks Molly (Piret Kalda) pimeduses esitatud monoloogi. Aegamisi valgustub välja kesklaval seisev Molly valge voodi, sellest kummalgi pool võtavad istet tema eluga mängivad mehed. Vaikselt viskit tinistav doktor Rice (Peeter Tammearu), kes näeb selles operatsioonis väljakutset ja võimalust oma imelapse renomee taastamiseks. Ning Molly abikaasa Frank (Andres Raag), lillelt lillele lendlev hipi, kes jumaldab veidraid projekte, olgu nendeks Iraani kitsede asustamine Iiri mägismaale või mäkrade urust väljakaevamine, et neid üleujutuse eest päästa. Ja Molly on tema järjekordne projekt…
Ei-ei, need mehed ei ole pahatahtlikud. Mõtlematud, enesekesksed, seda ehk küll. (Ja Molly allaheitlikkus ei ole kuidagi suurejooneline ega kangelaslik.)
Tammearu lavastajalahendus on väljapeetult napp ja väheteatraalne. Tegelased ei suhtle üksteisega, räägivad oma lood publikule ja püsivad igaüks oma lavakolmandiku piires. See staatika on stiilne, ent miskipärast ei ärka lugu ellu, ei puuduta.
Need inimesed pole justkui "päris". Neis on küll isikupäraseid detaile – näiteks Piret Kalda Molly närviliselt põlvi või voodiotsa paitavad käed või Andres Raagi Franki lõputult korduv "fantastiline", – aga täisvereliste inimeste jaoks on neid isikupäraseid pisiasju kuidagi vähe. Nii et hakkad saalis tahtmatult ootama, et Molly ja Franki tantsustseenis tõesti tantsitaks, mitte ainult ei räägitaks. Või et Molly kuulaks oma voodis raadiot, kui abikaasa seda kirjeldab.
Ja mõnes kohas paneb kulmu kergitama tõlge. Kui doktor Rice kasutab sõna "operatsiooniteater", siis lõikab see kõrva kui sõnapaari "operating theatre" toortõlge ning mõjub nii ehmatavalt valena, et hakkad otsima mingit väga kontseptuaalset põhjendust…
Toimetaja: Rutt Ernits