Arvustus. Purity Ringi vanad nipid töötavad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Purity Ring
Purity Ring Autor/allikas: FB

Uus plaat

Purity Ring

"Another Eternity" (4AD)
6/10


Purity Ringi 2012. aasta debüütalbum "Shrines" on kuradima hea album, mis suutis kõlada värskelt. Enne "Shrinesi" polnud Purity Ring keegi, pärast "Shrinesi" on nad "Shrines". Segu elektroonikast, RnB-st, isegi witch house’ist, mis oli korraga seksikas ja intiimne ning stiilne igas aspektis – biitide kihilisusest krüptiliste loonimedeni välja. Crystal Castlesi hilisema loomingu atmosfäärilisemad palad segatud meloodiatega, mida Rihanna endale tahaks.

Sarnaselt The XX-ile, kelle debüüt oli piisavalt võimas, et köita nii nõudlikumaid kui pealiskaudsemaid kuulajaid ja kelle teine album peaaegu paratamatult esimese kõrval kahvatuna kõlas, ei oska ka Purity Ring üle enda ega teiste varju hüpata. Ning neid teisi on palju juurde tekkinud – osalt ka Purity Ringi liikme Corin Roddicki süül, kelle biidid on hiphopimaailmas ringeldes jõudnud näiteks Danny Browni, Angel Haze’i ja Ab-Souli kätte. The XX pole häbenenud oma eeskujusid, kaverdades Aaliyah't ja Beyoncéd, Purity Ring on lemmikutena nimetanud Juicy J-d ja Miley Cyrust produtseerinud Mike WiLL Made-Iti ja Drake’i taustavõlurit Noah "40" Shebibi. Piir alternatiivi ja mainstream’i vahel hägustub aina, Drake ja Tinashe rebivad endale kiitvaid arvustusi, Grimes mängis oma Boiler Roomi setis Daddy Yankeet ja Rihanna uue singli ilmumine on Pithforkis sama suur uudis kui Elu24-s. (Toimetaja kommentaar: ma ütleksin, et see piir on alati olemas, aga ta on pidevas liikumises, mis on ühtlasi moodsa muusika jätkumise eelduseks.)

Kuhu edasi liikuda? Purity Ring on probleemi lahendanud üheselt – ikka edasi EDM-i, võimsate süntide, Mike WiLL Made-Iti ja trap’i poole. Ei saa öelda, et taoline lähenemine üldse ei töötaks, "Stranger Than Earthi" keskkoha võimsat eurobiidi drop’i kuulates hakkab süda põksuma küll. Mingi ääretult ürgne mõju on neis volüümiga mängimistes. Jens Lekman on kõrge ja madala kultuuri vahet defineerinud nõnda: kõrgkultuur peegeldab seda, kes me olla tahame ning popkultuur seda, kes me päriselt oleme. Seda hinnalisemad on need harvad juhud, mil üks teisele käe ulatab ning selleni "Another Eternity" kahjuks ei jõua. Mingi maagia on kadunud, instrumentaalid on kahemõõtmelised ja Megan Jamesi sensuaalne vokaal ei ole enam nendega nõnda selges konfliktis. Vanad nipid töötavad, aga uusi pole kuskilt võtta.

 

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: