Tõnu Karjatse filmikomm: vapustav ekskurss lähiminevikku, millega oleme seotud rohkem kui tahaksime
Tõnu Karjatse filmikommid on Klassikaraadio "Delta" eetris neljapäeviti. Tekstid ilmuvad siin ERR kultuuriportaalis. Täna vaadeldav "Sokurovi hääl" jõuab täna Eesti ekraanidele.
Pühendada elu filmikunstile on suur viga, aga see viga on elu väärt, nendib üks suuremaid tänapäeva vene kineaste Aleksandr Sokurov dokumentaalfilmis "Sokurovi hääl".
Moskva kinoinstituudi lõpetanud Leena Kilpeläineni "Sokurovi hääl" on 80 minutit kestev portreefilm, mis toimib sissejuhatusena Aleksandr Sokurovi loomingusse ja samas ka sissevaatena vene mentaalsusse. Ühtlasi on see väga humanistlik film nagu Sokurovi loomingki. Läbi seitsme peatüki räägib kineast oma filmide valmimisest ja oludest, milles ning mille tõttu või ka kiuste on ta oma filme teinud.
Sokurov on režissöör, kelle filme teatakse ilmselt välismaal rohkem kui Venemaal, sest inimelu väärtustava empaatilise mõtlejana on tema lähenemine olnud vene võimudele vastuvõetamatu nii nõukogude ajal kui praegu. Ausus enese ja filmitavate teemade vastu on Sokurovile tekitanud ebamugavaid olukordi juba ta diplomitööst alates - aastast 1978, kui valmis Vene kodusõda käsitlenud "Inimese üksildane hääl", mis on nime andnud ka Kilpeläineni filmile. Nimelt näitas Sokurov bolševistlikust mässust räsitud Venemaad, kus inimlikud väärtused olid jalge alla tallatud, valitses nälg ja võimule tulnud pätid kiusasid taga mõtlevamat osa rahvastikust. Kremli toonasele juhtkonnale oli selline siirus muidugi äärmiselt sobimatu ja Sokurovi diplomitöö pääses avalikkuse ette alles perestroika ajal üheksa aastat hiljem.
Filmi juurde sai Sokurov jääda tänu maineka kolleegi Andrei Tarkovski eestkostele. Oma karjääri jooksul on ta teinud kokku 60 filmi, neist suurem osa teledokumentaalid. Hetkel on ta lõpetamas mängufilmi Pariisi okupeerimisest natsi-Saksamaa poolt. Sokurovi traagika ongi olnud ta kompromissitus tegeledes ajalooteemadega, mis nii või teisiti viivad poliitikasse. Oma filmides ühendab Sokurov dokumentaalfilmi siiruse ja mängufilmides lubatud poeetilisuse. Seda näitavad filmide atmosfääri valik, mis kulgeb tihti reaalsuse ja unelmalikkuse piiril; karaktereid toetavad kaamerarakursid; väljaõppeta näitlejate kaasamine. Kineast ise ütleb Kilpeläineni filmis, et tähtis pole see, kas tegemist on dokumentaal- või mängufilmiga, peamine on kunstiline kontseptsioon.
Leena Kilpeläineni film on vormilt traditsiooniline portreedok - intervjuulõigud vahelduvad filmikaadrite ja olustikupiltidega, sisult on see aga varaait, mis ühe vaatamiskorraga ei ammendu. Liigendus seitsmeks peatükiks jaotab filmi temaatiliselt, selle sisse on meisterlikult sobitatud Sokurovi filmograafia ja välja toodud ta peamised tööd. Filmi tegemisele kulunud viit aastat on selles ühtlases kaasatõmbavas pildilises mõttevoos võimatu märgata, lõigud filmidest toetavad Sokurovi räägitut orgaaniliselt, tekitades mõtlemapanevaid seoseid mineviku ja oleviku, loomingu ja tegelikkuse vahel. Sokurov jõuab nende 80 minuti jooksul rääkida mitte ainult Venemaa ja vene inimese traagikast, vaid ka oma loomingu põhimõtetest, kunstniku vastutusest ja vene kinotööstuse allakäigust Lenfilmi näitel.
"Sokurovi hääl" on alles teine täispikk dokumentaalfilm sellest nimekast kineastist, kelle loomingut on õigusega kõrvutatud Tarkovski ja Bergmanniga. Kilpeläinenile on see esimene täispikk film, vaatajale aga vapustav ekskurss ühe geniaalse filmitegija ja ta loomingu kaudu lähiminevikku, millega oleme seotud rohkem kui tahaksime või oskaksime arvata.
Kilpeläinen äratab tahtmise Sokurovi filme uuesti vaadata ja tema loominguga rohkem tutvuda. Kino Sõprus aitab omalt poolt kahe Sokurovi filmi taaslinastusega – need on Tšetšeenia sõja teemaline "Aleksandra" ning Goethe "Fausti" ekraniseering, mis on üks kummalisemaid ja mõjuvamaid tõlgendusi sellest õhtumaise müstika suurteosest.
Toimetaja: Valner Valme