Tõnu Kaljuste: mida varem jõuab inimene muusika juurde, seda kvaliteetsem on tema elu ({{commentsTotal}})

Foto: kaader saatest

Loe Joonas Hellerma intervjuud Tõnu Kaljustega, millest osa jõudis eile ETV ekraanile saates "MI". Jutuajamise lähtepunktiks on sel kuul Estonia kontserdisaalis ja Pärnu Kontserdiamajas kõlanud Berliozi "Reekviem", mida tänu koosseisu arvukusele sageli elavas esituses ei kuule.

Joonas Hellerma: Estonia kontserdisaalis tekitab alati elevust, kui tullakse suurvormidega, seekord oli Berliozi "Reekviem", mis peaaegu et ei mahugi siia saali ära. Mismoodi see helitöö seekord üldse ära paigutati?

Tõnu Kaljuste: Idee tekkis tuntud karikatuuri järgi, ma ei tea, kas sa ei ole seda näinud – Berlioz dirigeerib oma "Reekviemi". Ja siis kuidagi spontaanselt mõtlesin, et meil Estonia kontserdisaalis ei ole koori ja orkestri vahekord paigas, valesti ehitatud astmed. Et suur koor saaks sümfooniaorkestriga laulda, peab ta olema teise nurga all, et hääled lendaksid saali. Ja siis, kuna olin niisuguses olukorras, pakkusin välja idee muuta seda helipilti, et kõik sada inimest saaksid rahulikult oma panuse anda, mitte üksteise kuklasse laulda. Eesti Kontsert tuli vastu ja siin me oleme. See oli tegelikult esimene suurvorm, mis oli vast õige balansiga orkestri ja koori vahel.

Tuntud reekvieme on ju tegelikult mitmeid. Miks seekord suurel reedel otsustati mängida Berliozi "Reekviemi"?

Need põhjused on väga lihtsad. Pakuti mulle mingisugust teost dirigeerida suurel reedel ja siis ma võtsin Berliozi "Reekviemi".

Panid näpu peale...

See on teos, mida ma olen juhatanud siis, kui Pärnu Kontserdimaja avasime ja selle suure teoe dirigeerimine on alati erakordne sündmus, sa ei saa seda tihti, kui sul ei ole suuri vägesid või sul ei ole plaani seda jäädvustada, plaati teha, siis see korduste arv on minimaalne. Ma tundsin, et siin on praegu väga heas vormis Ellerhein ja ka RAM. Ja et selle partituuri iseloom on noored hääled ja meeskoor. See ei ole klassikalise segakoori seade.

Ja niisugust koosseisu on mõtet sisse õpetada, sest selle helipilt erineb salvestustest, mis siiani on olnud. Kui õnn naeratab, siis võibolla tuleb ükskord veel jäädvustada seda.

Mis selle muusika nii eriliseks teeb – me saime siin täna teada ka seda, et see oli helilooja enda jaoks ääretult oluline muusikateos. Isegi kui muu sealt ümbert ära põleb, siis see võiks jääda?

See on väga subjektiivne ja individuaalne meeleolu, mis on kuskil jäädvustatud. Ka meil on raske seda hinnata. Meie jaoks oli peategelane Berlioz, me oleme tänu tema raamatutele ja legendidele ühtteist teada saanud. Aga me võime seda teost kuulata ilma kõigi legendide ja ajaloolise taustata, selle kuulamise nurk on alati erinev.

Minu jaoks on muidugi lummav, kuidas ta kolm aastat peale Beethoveni surma kirjutas Fantastilise sümfoonia, kui me teame, kuhu Saksa sümfonism kulges ja missuguse hooga tuli Berlioz. Nii et need jutud kõik, et Berliozilt telliti "Suur reekviem" riigiameti poolt, siseministeeriumi poolt juulirevolutsiooni ohvrite mälestuseks, et oleks grandioosne teos - see oli eeldus. Siis hakkas tulema viissada lauljat, kakssada orkestranti. See oli selline aeg, ütleme kolmkümmend-nelikümmend aastat enne meie esimest laulupidu, õhus olid massid. Kõik laualavad. See oli valdav, see läks kogu aeg suuremaks. Peale Beethoveni 9ndat hakkas kasvama ja kasvama.

Räägitakse, et me justkui elaksime selles romantismis ikka veel edasi – sellised suured ülevad ideed, totaalsused. Kuidas see suhe meil nendesse asjadesse täna on, kui see ajalookogemus on meil justkui käes?

No meie ajalookogemus on hoopis teistsugune. Prantslastel olid kuningad ja aristokraatia, millele nad lõpu tegid. Ja see, mis taoliste revolutsioonidega tuleb, see tiivustab inimesi ja tekib vabadus, teistmoodi mõtlemised... Me võime aimata seda.

Kas see täna ka midagi edasi lükkab või annab meile impulsi?

Seda ma pean kuulajatelt küsima, see on muusika sees, iga inimese kõrvas ja meeles. Muusikat üle rääkida on tänamatu tegevus, aga see energia, mis on sinna pandud, purustab tamme. Igasuguseid kaanoneid. Seal on teatud militaarset, suurt, grandioosset režiimi, võib öelda. Mingit mängu vana antifoonse muusikaga, Itaalia nelja-viie koori muusikat. Kuidas see polüfooniline maailm Prantsusmaal sellisesse teosesse maandus, on lummav.

Seda teost esitati Suurel Reedel ja kristlikus maailmas on see erakordselt raske päev, kas selle teose ettevalmistamine nõudis või eeldas erilist vaimset ettevalmistust, sest teema on ju suur.

Jaa, kui sa valmistad ette teemat, siis ma ei saa üle ega ümber sellest ajaloolisest ja muusikalisest taustast ja oma ideedest. Need oma ideed on täielikult niisugused, mis teenivad heliloojat. Ma ei mõtle millelegi muule kui heliloojale ja sellele teosele. Kõik, mis see helilooja on mõelnud, ehk ma suudan sellest üht-teist elustada.

Päris otse surmast, teispoolsusest, igavesest rahust sa ei mõtle?

Ma laulan. Ma laulan mõttes kaasa.

Kooris oli palju noori inimesi, tegelikult igast vanusest inimesi, arvestades tohutut tähenduste taaka, mis sellise muusikaga kaasas käib – kas loominguline kollektiiv tegi häälestavaid harjutusi?

Ma arvan, et häälestus algab varem kui koos proovid. Ja ma arvan, et Ellerhein häälestas ennast tunduvalt varem. Nad laulsid Mattheuse Passiooni Iisaraelis. Seal käis neil proovides Toomas Siitan, kes rääkis passioonist ja sellest maailmast. Ja selliseid kilde saab RAM-gi erinevatest maailmadest, ega me ei valmista ette ilma eelnevate kogemusteta. Ega me koolis ei käi. See tuleb elu enda tunnetusega koos. Kui tekst ja muusika kohtuvad ja me tekstiga midagi ütleme, ja kuidas me ütleme... see järelrääkimine on ju suhteliselt mõttetu tegevus.

Täiesti teine aspekt on see, et meil on muusika-aasta ja muusika-aastal võetakse kõigilt inimestelt, kes sünnivad siia ilma, üks väike vääks ja heli ja pannakse kokku sümfoonia. See on üks asi ja teine asi on see, et sa oled seotud ettevõtmisega "Igale lapsele oma pill" – reekviemi kõrval on sul hoopiski elu algusega töö käimas?

Elu algus on ilusti öeldud. Pill, mis meil igale lapsele on mõeldud vabariigi juubeli puhul, on sümbol. See pill on sümbol paljust, ja kui kõik pillid kokku saavad, siis need pillid õpetavad inimestele ainult mitte pilli mängima, vaid lihtsalt tööd tegema. Iga pill vajab tööd ja siis tuleb veel lisaks kaunis asi, seda pilli peab ilusti mängima. Kauniduse mõõde tuleb sisse. Ja võime siin rääkida palju asju, mis igasuguste pillimängimistega inimese elu rikastab ja mida varem ta saab seda ilusat heli kuulata, seda paremat pilli kuulata, seda kvaliteetsem on tema elu.

Aitäh!

 

NB! Vaata osa intervjuud juuresolevast videost.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: