Arvustus: Skulskaja teatrimonument
Uuslavastus
"Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda"
Von Krahli Teater
Autor: Jelena Skulskaja
Lavastaja: Ivan Strelkin
Dramaturgia: Ivan Strelkin ja Jelena Skulskaja
Kunstnik ja koreograaf: Antonia Kolujartseva
Osades: Mari Abel, Jim Ashilevi, Ott Kartau, Kait Kall, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Ragne Veensalu
Esietendus 10. aprillil 2015
Ivan Strelkin ja Jelena Skulskaja esitlesid Von Krahli teatris, nagu oodata oli, plahvatuslikku segu. Lavastus "Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda" avas kirjaniku saladusi ja alusmõtteid.
Ja, erinevalt tema romaani kangelasest, on Skulskajal juba kindlasti rohkem kui kaheksa lugejat. Skulskaja teosed tekitavad poleemikat, aga selge on see, et tema näol on juba ammu tegemist eesti kultuuri nähtusega, keda eirata ei saa. Veel enam, talle peaks püstitama eluajal mälestusmärgi. Mitte lihtsa, vaid teatrimonumendi. Skulptori rolli oleks kutsutud Vene teatri lavastaja Strelkin, kes oma peene kunstilise pilguga tabaks Skulskaja ehitatud kirjandusliku maja detaile.
Keel. Keelte segamine oli teada, kui meenutada Skulskaja loomingut. Ja ka Strelkinil oli Krahlis kahekeelne lavastus seljataga. Lavastuse algus oli kolmkeelne – eesti ja vene keelele lisaks inglise keel. Mõned fraasid kõlasid näitlejail ka soome ja rootsi keeles. Erilise rahulduse said ilmselt polüglotid. Enamus aega räägiti siiski eesti keels ja ekraanidel olid subtiitrid vene ja inglise keeles.
Süžee. Kirjanik kirjutas romaani ja andis välja. Aasta aega lebas see letil liikumatult. Järsku ostavad järgneva kaheksa päeva jooksul selle kaheksa inimest. Kirjanik tahab inimesed leida, et teada saada – miks nad raamatu ostsid. Ja kas see neile ka meeldis. Aga see ei õnnestu – kõik, kes raamatu ostsid, surevad või kaovad saladuslikul moel. Lõpuks kahtleb ka kirjanik ise, kas ta üldse olemas on. Kõik see võimaldab teha kahe vaheajaga loomingulist orgiat.
Mis laval toimub? Noh, mida iganes, kõike. On säravaid monolooge, lõbusaid sketše, pisaraid, sigaretisuitsu, unistuste kala, alkoholovaba õlu, karjeid, tantse, eri stiilides tantse ("Oksjonist" Frank Sinatra kaudu Sergei Prokofjevi ja jaapani šlaagriteni). Näitlejad esitavad erinevaid rolle, vahetavad maske, esitlevad erinevaid lugusid, osa neist pole "Emade" romaanist, vaid "Marmorluigest". Vahetpidamatu karneval, nagu ka Skulskaja eelmises lavastuses, aga rikkalikum.
Väikesaalide lavastusmeister Strelkin näitab järjekordselt klassi.
Tegevus toimub laval mitte ainul seespool kahel korrusel vaid ka väljas akna taga. Igav kindlasti ei hakka.
Kas on arusaadav? Algul muidugi arvad, et "hullumajas jaotati tint ja sulepea laiali". Aga mõne aja pärast kohaned, häälestud absurdilainele ja tükiti õige mustale huumorile... Huviväärne on ka see, et Skulskaja armastab eneseiroonia kõrval ka kriitikat enda aadressil. Ei maksa. Kõigil on niigi selge, et Skulskaja on Eesti vene kultuuri lahutamatu osa. Strelkin tabas sihtmärki. See lavastus on tõepoolest olemuslikuks kvintessentsiks kõigele sellele, mida me seostame nimega Skulskaja, kui seda kuuleme. Mitte juhuslikult ei löö lavastuses kaasa näitlejanna, kelle üks rollikehastustest kannab parukat Skulskaja soenguga.
Aga tema loomingu vaenlasi (mitte mina) ja mittekõigestarusaajaid (juba mina) on alati. Andekas inimene ilma nendeta kuidagi ei saagi.
Tõlkis Tõnu Pedaru
Toimetaja: Valner Valme