Arvustus. Kaur Kender Beebilõustast: lüürika mõrvab träkke ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: https://www.facebook.com/beebil6ust

Artikkel Nihilist.FM-ist.

Uus plaat: Beebilõust

"Resotsialiseerumine x valge lipp" (Legendaarne)

Ajad on sitad. See on selge. Mida sitemad ajad, seda paremaks läheb muusika. Seda paremaks läheb protestimuusika. Eriti rock. Ja eriti räp. Kultuur hakkab mässama. Kultuur ja kunst keerab ennast võimu vastu. Just see tõeline kunst, mis ei ole riigi oma, mis ei ole kodustatud, kastreeritud. See Beebilõusta valge lipp ei ole allaandmine, oh ei. See on väike vaherahu. Ja tead mis siis tuleb? Ma pärast räägin.

B-lõust alustab albumit mõnusa stääbiga seriaalirahva, korraliku, roppustevaba väikekodanluse makku. Aga see on ka viimane heatahtlikkus silmakirjalike feikpersetega retardide vastu sellel albumil. Edasi kuuled raginat, kuidas riimid veetakse rauda ja siis avatakse tuli.

Mõned vingusid, kui ma kirjutasin Genka/Paul Oja arvustuse, et liiga pikk oli. Käige puci. See oli liiga lühike. Ka see saab liiga lühike, ma jätan käsitlemata muusika, mis on pöörane ja vere rütmiga ja hullult palju muud – aga mida vähemat sa ootasid, see on ju DJ Critikal elu parimas vormis. Keskendun sellele, mis on siin kõige tähtsam. Beebilõusta lüürikale, mis mõrvab träkke, nagu neid pole kunagi varem eesti keeles mõrvatud.

Taaskord

“Houmi, mulle tundub, et me kohtusime taaskord.” Kohe selle loo hookis paneb Beebilõust välja ühe oma hullu tugevuse. Ta oskab moduleerida oma häält nii, et sa tunned füüsiliselt, kuidas sa oled temaga razbooril ja ta lendab kogu sõna jõuga kellelegi peale, üks lause, mis kõlab algul sõbralikult, siis väike muutus toonis ja see on mõnitamine, tänitamine, see on vägivaldne ja sa tahad, et sa selles razbooris oleksid tema poolel. Ja kui see mees ütleb, “nagu nuga kõri peal” siis sa ole parem vait. Sa ei tea mitte millestki mitte midagi. “Kultuurkapitali talad tõmman alt ku Samson / sest uulitsal on suured kalad, hipster, sina plankton.”

Siin albumil on tohutult palju väga leidlikke üllatavaid kujundeid ja riime. Ja esimest korda räpist kirjutades ei taha ma neid tsiteerida. Proovin seda teha äärmiselt minimaalselt. See tundub natuke nagu anekdoodi puändi ära rääkimine, nagu krimka puhul öelda “taksojuht on mõrvar,” nagu filmi puhul öelda: “aga ta saab lõpus surma.” Ma jätan need kõik sulle. Neid on vähemalt 24. See on kullaproov.

Loos “Taaskord” on aga read, mis võiksid rütmiliselt ja riimiliselt olla Betti Alveri omad. Aga nende tähendus 21. sajandil, Tallinnas, Pelgulinnas on sügavam kui Alver oleks elus suutnud.

sa tead ju kui endaga lume ma toon
siis need deemonid tulevad lumega koos

Uulitsageenid

“Värvipime, kes ei tea oma nime.” Beebilõust tegeleb kunstnikuks olemisega süsteemselt läbi kogu albumi. Seda ja järgmisi lugusid kuulates saad aru, et Samson loos “Taaskord” ei olnud juhus. Ma tulen selle juurde varsti tagasi.

Samas vihjab see rida ka Tupaci loole “R U still down,” kus Tupac räägib oma pimedast meetodist, millest ta loodab, et see ikka lammutab. Pimedus on selle Valge lipu võimsamaid motiive. Mis värvi on valge lipp pimeduses. Või pimedale.

Aga siis tuleb hook. Ja sul kukub karp lahti, kui sa eesti muusikast üldse midagi tead. Ok, sa ju tead, et erinevalt paljudest räpparitest oskab Beebilõust meeldiva häälega laulda. Aga need sõnad. See meloodia. Võlur on tagasi.

Need tänavad siin on hämarad
mis siis et need laternad siin säravad.

Võluri tagasitulek. Trubetsky. Sellist riimi ja meloodia vihjet suudab teha ainult väga kõva ja väga tundlik luuletaja ja kunstnik. Ainult Beebilõust. Teist sellist eesti räpis ei ole.

Taevas sinetav ja hämar
Kuhugi on kadund kuu
Sulalumine on tänav

Ja siis kohe tulevad sulle meelde Vennaskonna Mõrtsukdaamid.

Mõrtsukdaamid liikvel häma-
ruses taas on tänavatel,
tänavatel laternate all.

Vapustav. Vapper. Hammas on verel. Nuff said.

Nah sa koputad

“Ei nahui sa koputad, nahui sa koputad!” See lugu teeb mendiriigi lõhkumiseks rohkem, kui kõik mu arvamuslood kokku. See kuidas Beebilõust ütleb sulle seda sada tuhat korda “Nahui sa koputad!” kuidas see pinge kasvab, kuidas see põlglik süüdistus läheb üle mõrvalikuks ähvarduseks. Beebilõusta hääl ja flow on nii ürgselt isikupärane, tema vokalisatsioonid on alati tähendusrikkad – ähhh? -tähendusrikkamad, kui mõne teise mehe kogu album. – ähhh?! – Loll on seda võrdlust tuua, aga samamoodi võlus oma häälitsustega MJ – ähhh??? See on kunst – ma ütsi seda raisk!

See lugu tühistab tuhat ühiskonnaõpetuse tundi. See teeb selgeks, et mendid on meie kõigi vaenlased. See paneb sind mõtlema, et sa mitte elus ei lähe menti. See paneb sind põlgama kitsesid. See paneb sind suud kinni hoidma. Ja see päästab elusid.

Sa saad aru, et narkomendid on mentide kõige madalam eluvorm. Neil ei ole mitte mingit moraalset ega eetilist õigust nussida inimestega, kes ei tee kellelegi kurja, kui mängivad oma teadvuse ja oma kehaga. Neil on ainult seadus. “Nahui sa koputad samale seale keda me neame.”

See on konkreetselt mendiriigi vastane laul. See laul on kõige selle vastu, mida naeratades meile Refromierakond ja IRL üritab müüa kui “meie oma riiki.” Sööge sitta. Mendiriigi olete ehitanud teie. Ja meie oleme selle pagunitega kehastunud esindajate vaenlased.

Narkomendid esinevad iga narkouudisega riigitelevisioonis ja teevad poliitikat, muudkui korrates: “Kanep on sama ohtlik, kui fentanüül, kanep viib fentanüülini.” Me teame, et nad valetavad kogu aeg ja kõigile. Narkomendid on huvitatud ainult sellest, et nende töö ei lõppeks. Nad on vaimselt korrumpeerunud hingeinvaliidid, kelle töö on muuta inimesi reeturiteks, äraandjateks, kitsedeks, et siis lõhkuda teisi elusid, panna inimesi vangi asjade eest, mille eest mitte keegi, mitte hetkegi, vangis olla ei tohiks.

Reformierakonna ja IRLi liikmete lapsed. Mängige seda kõvasti kodus. Tuhat korda järjest. Vaadake, kuidas vanemad näost valgeks lähevad. Ja mendi kutsuvad.

Imperato

See oli ainus lugu, mida ma olin varem kuulnud. Aga kurat, kuidas kontekst, see albumi kontekst kogu selle loo tähenduse muudab. Nende teemantkõvade lugude vahel ei ole see enam ähvardus, nagu ta varem kõlas, et ta võtab igaühelt, mis tal on ja teeb enda omaks. See on nagu, noh, lahkamistulemuse ette lugemine.

Lüüriliselt aga on tegu mõõdutundetu jõudemoga. Beebilõust on kakskeelne (saare), nagu eesti parim riimluuletaja Olavi Ruitlane (võro). Ja see annab talle erakordse keeletunnetuse. Siin tuleb teha ka kummardus Genkale, kellel on unikaalne moodsa keele tunnetus ja kes oma ükskeelset händikäppi lõdva käega anglo-ugri pidžiniga varjab. Ruitlase ja Beebilõusta vastu saab aga ilmselt alles mõni järgmise põlvkonna räppar/luuletaja, kes on eesti-vene kakskeelne. Sealt võib tulla uut värskust riimidesse. Tagasi loo juurde.

Beebilõust loob uue riimikeele, rajab selle oma saaremaa “mo” peale, mida paljudes lugudes kasutab, siis õpetab ta selle keele meile mõne reaga selgeks, siis teeb selle täielikult rahvusvaheliseks, hakkab selle kellega mängima (Mo-ga riimuv silp võib asendada ükskõik mida, sa saad keelest aru), ja loo lõpuks on kõigile selge, et selle keele valitseja on Beebilõust, ja sul jääb ainult kummardada Imperato ees. Massive.

Vitu wõim

See lugu on siis jälle nagu Samsoni teemal. Sel suurel vägilasel, kes üksinda paljakäsi lõvi tappis ja siis pimedana sambad kultuurkapitali… vabandust vilistide templis ümber tõukas ja kõik koos endaga tappis, oli ka üks suur nõrkus – peale selle, et ta jõud oli juustest. See teine nõrkus maksis talle nägemise ja lõpuks elu. Selleks nõrkuseks olid ebausaldusväärsed naised, salakavalad vitud (nende kohta on parim kujund eesti keeles loos “Nah sa koputad” aga ma ei kirjuta seda ära, sa kuuled seda ise).

Vaatamata sellele, et see vitu võim on massive arvab Beebilõust ikkagi, et “vitt, sa pead maksma mulle!” Muhe on kujutleda Samsonit samamoodi mõtlemas, seda ütlemas, mõned tuhanded aastad tagasi Delilah’le. Aga vitu võim on massive ja raha teeb trikke. Endiselt. Wordup.

Loo teine salm teeb ootamatu poeetilise pöörde ja on nukker armastuse ilu ja luhtumise leinalaul. See valu ja ilu, armastuse ja surma samaaegsus armastuses ei tule kusagil paremini välja kui võimsates riimides. Sest riim, see on ju ajamasin. Sõna ei riimu ju kunagi selle sõnaga, mis tuleb, vaid just selle sõnaga, mis oli. Ta riimub tagasi. Tabava riimi puhul tunned kogu kehaga jõnksu, mis viib aja korraks tagurpidi käima. Korraga saad aru, mis oli ja on. See teeb riimist meistri käes unikaalse vahendi, et anda edasi millegi samaaegselt tõmbavat ja tõukavat, lootusrikast ja lootusetut, hurmavat ja surmavat olemust. Beebilõust kasutab salmis veel kordust. See kruvib sulle nagu puur ajju, et see kõik toimub igal kuradi ööl. Jumal teab, et ka mina olen seda tuhandel ööl tundnud. Ilma selleta on surm. Sellega on mõrv. Kuigi siin loos on mõnusalt nalja, saab Beebilõust väga täpselt aru, et armastus ei ole nali.

Nokturna

Beebilõusta aja ja ruumitunnetus on teravam, isiklikum ja vägivaldsem kui ükskõik kellel, kes eesti keeles värsse kirjutab. Sellest tulenev poeesia tabab sind vahel keset mõnda ilusat värssi külma terasena. Nokturnas viib Beebilõust sind öisesse linna, mis aga on kaugel, eemal, sealpool aega. See aeg on srok. See ruum, see tsoon on ehitatud kuritegude summast. Ja selles kambris, seal ruumis, kuid kodutuna, ilma mingite lubadeta, luurab Beebilõusta aeg.

Just siin, praegu ja nüüd.

Ja siis hakkab Beebilõust loitsima. Võluma. Unistama. Lootma. Vägevalt tehtud. Kuradi hea meel on, et see kõik ongi nii läinud.

JMK

“Jääb Mo’st Kaugele.” Eesnimi Andrus. Teine nimi Elbing. Ma ei tea, aga kui sul on samasugune uudishimu nagu minul on kunstnike suhtes, kes loovad asju, mis mind liigutavad, siis on see album väärt rohkem kui kogu maailma internetid kokku.

Siin loos kohtud sa inimesega. Selle sama inimesega, kellega istusin kord Telliskivi Rävala kohvikus ja tegin suitsu. Kellega rääkisin värsist, riimist, elust, tööst, deemonitest. Lihast ja luust Andrus Elbing. Kes samamoodi nagu sina ja mina žongleerib elus, hoides mitut palli õhus. Kes samamoodi nagu iga kunstnik tunneb, et teeks nagu pattu, kui elab tööle, mitte elutööle.

Ja Andrus Elbing ei taha kuidagi alandada või tühiseks teha seda kunstiliiki, hip-hopi, mis on andnud ka talle vahendid loomiseks, kuid ta saab väga teravalt aru, et see mis tema on, on ikkagi tema ise. Ta on tõeline, ta kanda on see, mida hip-hopis nimetatase real, tal on see, mida nimetatakse representing. Ja seepärast ei ole tal eeskuju võtta suurt kelleltki. Tee tuleb leida ise. Ja kellelgi pole midagi kobiseda. Andrus Elbing, inimene, ei saa kunagi elama mitte midagi muud, kui Andrus Elbingu elu. Ainult näitlejad hakkavad elama midagi muud, kui enda elu. Aga Andrus on real.

Teises salmis on ka kunstniku kreedo, selline kreedo, mis paneb mind äratundmisest naeratama. Seni kuni leidub kunstnikke, kes oma kunsti nimel on valmis selliseid asju tegema, seni see eesti kultuur ka elab. Mina ei plaaninud Kölerit varastatada. Nillisin Aivazovskit, btw. Tsekkisin kus on kaamerad ja. Fuck kodanlus. Need kunstnikud ei maalinud neid pilte enivei selleks, et nad piltide vanglates, muuseumites, ripuksid.

Dialektika

Nüüd hiljemalt saad sa aru, et kogu album on haute-kontseptuaalne, nagu seda on parimad autoriluulekogud, sa saad aru, et sind on toodud siia mingi eesmärgiga. See lugu jätab maha inimese ja toob sinu ette looja. Võitmatu. Beebilõust räägib siin lahti oma pimeda kunstniku meetodi. Kõik põhilised relvad pannakse uuesti lauale. Tuletatakse meelde. Stiihiad mässlevad, sõnad on vormid, kuhu valada hing, aeg, ruum, raev. Kõik värskete riimidega. Mitmekordselt võimsad. Sind valmistatakse ette suureks finaaliks.

Resotsialiseerumine

Võiduring. Siin on inimene, kunstnik, looja, poeet, räppar, muusik, kes on seekord saanud jagu deemonitest, koputajatest, mentidest, vanglatest, reeturitest, ajast endast ja ruumist. Siin on albumi mõned kõige võimsamad kujundid. Ma pean veidi tsiteerima.

A mo tee kulgeb tagasi kukru,
Kaitsesse.
Laetud magasin ja peas sukk mul.
Kogu pasa pagasi ma ühiskonnale,
‘gu linnupojale oksendan tagasi kurku.

Ja teine salm on elu enda ülemlaul. Lihtne asi, millest räppida, kui esmapilgul vaatad. Aga milline struggle on see elu tegelikult. Kord mendisüsteemi hammasrataste vahele jääda. Siis teist korda. Ja siis sellest välja tulla. Teades, et need mendid jäävad sind alati luurama. Alati tagasi kiskuma. Teades, et su deemonid jäävad alati tagasi tulema. Aga mis siis. Mis siis. See album on tehtud. Beebilõust on resotsialiseeritud. Ja ükskõik, mis tuleb. See jääb läbi aegade üheks paremaks, võimsamaks ja poeetilisemaks eesti keelseks räpialbumiks. 2015 on B-lõusta oma. Mad props.

See on siis mu hoiatus: kui arvad, et see Valge lipp on allaandmine ja sa lähened sellele resotsialiseerunud Beebilõustale kuidagi üleolevalt või põlglikult, siis ole valmis selleks, et sulle rebitakse uus perseauk. Album lõppeb nagu ähvardus.

Uus sitt, horisondil must lipp
Uus sitt, horisondil must lipp
Seni ikka südamele usklik

Polegi varem tundnud sellist kohustust või vajadust mõnda plaati osta. Ma pean seda ostma ja kinkima. Ajad on sitad. Ja paremaks minemas ei ole. Viimased kolm päeva on Beebilõusta lüürika ja muusika olnud mu ainsaks valguseks keset kohe plahvatavat paanikat. Ükskõik mis tuleb, ma usun nüüd, et meie järgmine lipp on must lipp. Ja Beebilõust on teinud kulda. Nagu lootis. Ja lubas.

Mo paturegister pölegu tuhaks,
Kunagi, millalgi löppen ma mullaks,
Kuid enne seda oma tinase mina ma
nagu alkeemik ehk pöletan kullaks.

 

Kuula siit. 

Nihilist.FM

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: