Raul Sööt: siin maailmas valitseb tegelikult kõiges kord ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raul Sööt
Raul Sööt Autor/allikas: Heiti Kruusmaa

17. aprillil esitleb Jazzkaarel oma üheksaliikmelise ansambli Deeper Sound uut, kauaoodatud albumit "Know" saksofonist ja helilooja Raul Sööt, keda küsitles sel puhul Hedvig Hanson.

Millest muusika sinus alguse saab, kas inspiratsioonist, välisest impulsist või pigem muusika enda kaudu või nii ja naa?

Muusika jõuab minuni ikka läbi inspiratsiooni, mis on sügav sisemine nähtus, iseküsimus, mis selle inspiratsiooni ühel või teisel puhul avab. Mõjutajad võivad olla erinevad välised tegurid - teised inimesed, kokkupuude loodusega, aga ka kõikvõimalikud tegevused - tegelikult ju ka teise inimesse suhestumine, mõjutatud saamine, või siis kontakteerumine loodusega, kõik tegevused - väga peened tegevused, sellised, kus me inimestena teeme midagi, keskendume korraks millelegi või kellelegi. Ja selles kontaktis oleku tõttu midagi meie sisimas juhtub, midagi muutub.

Selline muutus nihestab tavalist suhet ümbritsevasse maailma ja aitab süveneda, vaadata sissepoole. Eelkõige on muusika kirjutamise juures aga selleks tegevuseks muusika kirjapanek. Olen ikka naljaga pooleks vastanud küsimusele, mis ühe või teise teose inspiratsiooniks on olnud, et "deadline" (tähtaeg - VV). Naljaga pooleks, sest tegelikult on siin tõsi taga. Inspiratsioon on kogu aeg olemas, selle avaldumiseks tuleb hakata liigutama, õngitsema. Piltlikult öeldes on see nii, et kui koputad uksele, läheb uks lahti. Muidugi mõista tuleb päris korralikult taguda kui hinged on roostes ja mõnda aega pole uks kasutuses olnud. Siis tuleb ka hingi õlitada, võib-olla veidi lengi hööveldada, kui see on pundunud. Seejärel hakkab inspiratsioon jälle voolama.

Ega ma täpselt ei tea, kustkohast see kraam kõik tuleb. Eriti pretensioonikas oleks nüüd teha malbe nägu pähe ja öelda, et Jumalalt - aga siis me võime laskuda üsna pikka diskussiooni, alustuseks kohe selle sõna defineerimise teemalisse, seejärel erinevate koolkondade kirjeldust ja kirjeldusele kindlalt järgnevat kaanonit käsitlevasse, võrdlevasse ja siis selgub, et me oleme jõudnud algsest teemast, jumalikust inspiratsioonist kaugele.

Räägi lahti mõne loo taust, mõjutused...

Sel plaadil olevad lood, struktuurid, mustrid, teosed, palad... kui palju erinevaid võimalusi nimetada neid asju! - kõik on kirjutatud üsna pika perioodi vältel. Üks neist, "Colour Of Darkness", pärineb koguni aastast 1998. See sündis lihtsalt klaveri juures improviseerides, panin suht ühe hooga kirja. "Know" pärineb aastast 2000, see sai alguse ühe rütmifiguuri nii-öelda vastufaasi keeramisest - sinna juurde tuli kohe F-minoor-pentatoonikas, bassi-ostinato ja selle peale kontrapunkt - meloodia dooria laadis, ning seejärel kogu algset voogu veidi teise võtmesse viiv, harmoonilist mitmekesisust lisav B-osa.

2003. aastal kirjutasin algmaterjalile juurde puhkpilliarranžeeringu ja nii on ta jäänud paika tänaseni. Nimi ka lihtsalt tuli. Olen selles mõttes vist rohkem impressionisti tüüpi tegelane, et enamasti panen teostele nimed pärast muusikalise materjali valmimist, pealkirjad on seega pigem allkirjad. See ei ole sugugi kerge osa - pealkirja ust tuleb tihti kõvasti kangutada, enne kui ta suvatseb paotuda ja loo nime mulle teatavaks teha.

Küllap seetõttu ongi selle plaadi väljaandmine mul nii kaua aega võtnud - näiteks üks lugu, "Rishi's Retaliation", ootas oma pealkirja kannatlikult ligi seitseteist aastat. Vaatamata üliratsionaalsetele struktuuridele, mida võime selles vormis leida, on loo algimpulss tegelikult sügavalt emotsionaalne - milline emotsioon või emotsioonide komplekt, selle jätan parema meelega kuulaja avastada.

Kui palju sa annad teistele muusikutele sõnaõigust, peale soolode? Kas suurem osa on siiski noodis kirjas?

Suurem osa minu teostest on tõepoolest noodis kirjas, teisiti ei olegi see polüfooniliste struktuuride puhul väikses orkestris eriti võimalik. Muidugi mõista on mul vastavalt sellele stiilile, mille tänaseks ülimalt laiahaardeliseks paisunud raamidesse me mahume, ka avatud soolovormid. Tavaliselt on need arenduslikud osad, akordijärgnevused, mis on komponeeritud põhiteema materjalile lisaks. Rütmisektsioon on siin suht vaba, ent vahest on ka saatepartiides läbikomponeeritud, noot-noodilt väljakirjutatud materjali. Vabam lähenemine on näiteks sellistes osades, nagu "Know" intro - siin on tegemist modaalse keskkonnaga, mille põhjal ansambel loob kollektiivselt improviseerides, jällegi on siht paika pandud - kustkohast alustame ja kuhu soovime välja jõuda, harmoonilisel helimaastikul. Sellistel juhtudel võivad asjad minna ootamatult huvitavatele radadele.

Siiski leian ma, et ka siin on oluline siht. Sihitult lahmivat, kaootiliselt helisid tekitavat üheksat muusikut ei jaksaks vist keegi eriti pikalt kuulata. Algul võiks ehk päris huvitav olla isegi. Aga siis muutuks asi, üllatus küll, igavaks! Siin maailmas valitseb kõiges tegelikult kord, isegi kaosena näivad nähtused järgivad oma kindlat korda. Ja inimene oma loomingus, üldisemalt organiseerudes - tehes midagi koos teiste inimestega, püüdleb alati selle suure korra pisikese mudeli rajamise poole. Suurem koosseis on paratamatult ebademokraatlik. Vastasel korral valitseks kaos. Ja kaos on väga lahe, aga mitte siis, kui pead kuulama üheksat muusikut üle viie minuti sihilikult kaootiliselt, destruktiivselt käitumas.

Plaadil on karakteerne ja küllaltki macho kujundus - tundub nagu oleks relv-saksofon? Või hoopis moodne transformer?

Kujunduse autor on minu vennapoeg Taavi Sööt. Ka siin rullub lahti jazzilik mudel. Ma andsin Taavile ette teema ja suuna, saatsin ka paar helinäidet plaadimaterjalist, ning tema improviseeris.

Kohe esimene visand, mille ta algidee tutvustamiseks saatis, meeldis mulle tohutult. Tegelikult pole selle kunstiteose sisuks relv. Palusin Taavil kasutada puhkpillide elemente (saksofon, bassklarnet, tromboon, trompet) ja luua nendest kosmiline monstrum - "alien ship". Olin varem näinud üht Taavi tööd, kus ta oli loonud ulmelise keskkonna, mis oli justkui veealune maailm ja siis samas midagi täitsa kauget, tundmatut, selline, veidi kõhedusttekitav. Mulle see stiil sobis ja ma tahtsin ka umbes midagi selles suunas.

Kas aastate ja kogemusega on Sinu muusikas oluliseks saanud ka ühiskondlik, sotsiaalne sõnum või hoiad muusika sellest vaba?

Ühiskondlik, sotsiaalne sõnum on mulle vist alati oluline olnud, isegi esmapilgul kerglaste asjade südamikus on see olemas. Kuna ma kirjutan peamiselt instrumentaalmuusikat, siis pole see ehk kusagil eriti selgelt nähtav. Kui tüki pealkiri pole "Bandiera Rossa" või "Internatsionaal" või muud sellist, kui muusika ise pole labasuseni trafaretlik, ja ma pole sihilikult programmilist muusikat oma teada veel kirjutanud, võib ainult spekuleerida teemal, et mida ta selle all mõtles. Tead küll seda nalja - mõnikord on sinine kardin räpase akna ees lihtsalt sinine kardin räpase akna ees, punkt. Aga väikeste loojatena - nii nimetan ma inimest Suure Looja varjuna, mudelina, koopiana - kanname me paratamatult ümbritsevas ühiskonnas toimuvate protsesside blueprint'i, väikest koodi, kõigis oma tegemistes kaasas.

Igasugu loovisiksused, mitte ainult muusikud ja mitte ainult ka kunstnikud - loovisiksusi on palju kõikvõimalikes eluvaldkondades - on selles mõttes õnnistatud ja neetud ühtaegu. Meie väga peen tundlikkus annab meile võimaluse tajuda ülimalt peenel tasandil toimuvaid protsesse, näha seoseid. Seesama tundlikkus on aga ka kanal valu tundmiseks. Ja valu on maailmas palju, igal sammul, igas hetkes. Vanusega kaasneb ilmselt selle akumuleeritud hulga tajumine. Õnneks on olemas huumorisoon või huumorimeel, kuidas keegi soovib seda nimetada. Mitte kellegi üle pahatahtlik irvitamine, vaid naljaka nägemine, avastamine täitsa suvalistes asjades.

Mina ütleksin, et see on nagu Valdur Mikita defineeritud mitmiktaju - mõnikord, kui vaatad mingit kujundit, olgu see siis rattajälg teekattel või kummaline sopistus majaseinal, võid avastada selles hoopis teise kujundi, mõne looma või müstilise eluka - sellise, kes saab sinu märkamisest elujõu ja hakkab toimetama, sünnib elule, rikastades nõnda omakorda nägija elu. Ka sõnas võib leida teise sõna, vahel võib kellegi öeldut valesti kuulda - see teine, ekslikult kuuldud sõna on minu puhul alati naljaka alatooniga, see avab hoopis uue maailma, veidi jabura, ent sellise süütult rõõmustava. Omamoodi suhe on mul ka igasugu biiti - sageli kuulates mingit poplugu panen oma tunnetuses rõhulise löögi hoopis teise kohta kui ta originaalis on, tulemuseks on täiesti teistsugune helimaastik. Naer on parim ravim, olen selles veendunud. Kui miski üldse, siis huumor päästab maailma.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: