Triin Ruubel: muusiku kohus on tunda ja peegeldada oma aega, mitte ainult vanamuusikat ({{commentsTotal}})

Triin Ruubel
Triin Ruubel Autor/allikas: Kaupo KIkkas

"MI" intervjuu EMP kontserdil "Kaks daami" 12. aprillil esinenud viiuldaja Triin Ruubeliga. ERR kultuuriportaal kandis kontserdi üle ning see on järelvaadatav meie portaalis videona. Intervjuu ilmub täismahus (toimetatuna) siin, osa sellest on nähtav täna õhtul kell 22.10 muusikasaates "MI" ETVs.

Joonas Hellerma: Kontserdil "Kaks daami" on sul võimalus esitada ohtralt üsna noorte heliloojate uut muusikat. Kui sageli seda juhtub, et interpreet saab korraga nii palju uut muusikat mängida?

Triin Ruubel: Seda ikka juhtub, eriti kui mingil määral sellega intensiivselt tegelda. Sõpradega neli aastat tagasi alustasime uue muusika ansambliga, ja sellega seoses on juhtunud, et oleme ka paljude väga elusate ja noorte heliloojate muusikat esmaettekandnud.

Kui vaadata meie kontserdiprogramme vähemalt siin Eestis, siis domineerib ikkagi selline teada-tuntud klassikaline repertuaar. Milline sinu huvi selle uue muusika vastu täpselt on?

Mul on sellega kergelt nagu missioonitunne, sest ma olen Saksamaal õppides tihti kohanud sellist mõtlemist, kuna Saksamaal on palju väga kuulsaid ja professionaalseid uue muusika ansambleid, et klassikalise repertuaari mängijad ütlevad, et mis nüüd mina, sellega tegelevad spetsialistid. See on minu meelest vale lähenemine, ei ole niisugust asja nagu uue muusika spetsialist, et see on muusika nagu Brahms ja nagu Bach ja Mozart, et samamoodi peaks olema harjunud ja teatud määral ka kohustus. Kohustus kõlab nagu see oleks midagi vastumeelset. Tegelikult ongi meie ülesanne oma aega tunda ja see on kultuurilise protsessi peegliks ka, muusika iseloomustab meie aega. Õpetab teistmoodi muusikale lähenema, kuna vanema muusikaga on kõik need teed nii sisse sõidetud ja kirjutatud tuhandeid analüüse ja asju, et ei pea nagu ise hakkama... Peab ikka, muidugi, aga kergem on asjale läheneda.

Aga täiesti uue muusikaga on see, et sa lähened sellele teistmoodi, vaatad, miks seal nii on või mis selle asja mõte on, ja see õpetab ka vanemat muusikat teistmoodi kuulma.

Mida see tähendab, kultuurilise protsessi peegel, mida sa sellega mõtled?

Kui mõelda muusikaajaloo peale ja üldse kultuuriajaloole, minu jaoks jääb kõik, maalikunst, kirjandus, kahvatuks, kui ei ole muusikat, mis seda illustreeriks ja sellele atmosfäärilise tunde annaks. Kui rääkida impressionismist, siis esimese asjana hakkavad peas Raveli ja Debussy teosed kõlama.

Samuti on meie ajaga, raske on küünt taha panna, et nagu päris täpselt ei saa nendest protsessidest aru. Aga mulle tundub, et kui võtta mingeid teoseid, mis on kirjutatud viimaste aastate jooksul, siis saab sellisest ajastu meeleolust või toonist teistmoodi aru. Ajalootunne muutub tugevamaks.

Kui sa mõtled sellele uuele muusikale, mida sa oled viimasel ajal mänginud ja kuulnud, siis mis su tunne ütleb, mis see ajavaim praegu on või mis siin sees tiksub.

Ma pean ütlema, et Eesti ja muu maailma kaasaegne muusika on äärmiselt erinev. Kuidagi see tiksumine erineb. Tal on teine kiirus. Lääne puhul mul on selline tunne, et see nagu lõhatakse aatomiteks ja üritatakse uuesti kokku panna. Et just selline lammutamine, mis tegelikult algas juba 20. sajandi maailmasõdade vahel, sai uue fiilingu. Ja sellest ajast peale ei ole saadud asju uuesti kokku panna, vaid on nagu edasi lammutatud.

Tonaalsus, kõik sellised asjad, kogu aeg see luuk läheb sügavamale ja lähemale asja tuuma juurde. Mul on hästi palju sõpru, noori heliloojaid, kes on väga konfliktis. Saksamaal on palju sõpru, kes ütlevad, et ma lihtsalt tahaks ühte duur-akordi kirjutada ja ma ei taha, et mulle öeldakse, et ma olen maitsetu või vanamoodne. Suur pilt on natuke nagu ära kadunud, minnakse hästi detaili. Ja kirjutatakse suuri, tunniajaseid teoseid nähtusest nagu arpedžo.

Lammutamise protsessis mingit väga selget uut jõudu või elementaarosakest ikkagi ei paista?

Mulle tundub, et me oleme läbimurde eel. Et nüüd on juba nii palju lammutatud, et varsti tuleb keegi, kes hakkab seda uuesti kokku panema. Ma ei taha öelda, et kõik oleks halb, aga seda on põnev jälgida. Samamoodi see on äratuntav kirjanduses, isegi filosoofias, kuidas varem räägiti palju rohkem jumalast, nüüd räägitakse palju triviaalsematest, tillukesematest asjadest. Suurt mõistet on raskem leida.

Probleem on ju selles, et inimesed justkui tõepoolest ei usu nendesse suurtesse asjadesse, või need suured asjad on nagu selja taha jäänud. Kust võtta see julgus, see usk tõesti minna millegi suure peale tagasi välja?

Ma ei ole saanud sellisest küünilisusest üldse enam aru. Minu meelest see on naiivne. Kuigi tavaliselt öeldakse, et uskuda suurtesse asjadesse on naiivsus. Aga just nimelt julgeda uskuda millessegi suurde..., selles mõttes muusika iseenesest on nähtusena juba midagi nii hiiglaslikku, et kuidas on üldse võimalik kahelda milleski meeliülendavalt hiiglaslikus?

Mis su suhe praegu Eestiga on? Sa oled õppinud Euroopas, aga ma saan aru, et sa siiski ei ole siit jäädavalt lahkunud?

Jah, ma lõpetasin õpingud sügisel, ja siis töötasin aasta aega Saksamaal Weimaris, Deutsches Staatskapelles. Hea orkester, hästi meeldivad kolleegid, rahuldav ja õnnelikuks tegev töö. Ja siis seda elu seal elades, õudselt ilusas linnas, tõesti vau: ma täiesti saan aru kõigist nendest saksa romantikutest, miks nad sinna nii väga kibelesid. Aga seal olles ma nagu märkasin, et isegi, kui kõik on paigas, siis kuskil on see tühjus või üksindus kogu selle asja juures, isegi kui su sõbrad on head ja kõik on hea. Aga kui sa tuled koju, on palju kergem olla päris see, kes sa oled, kogu inimlik potentsiaal on täielikult rakendatud.

Oled nüüd ka ERSO kontsertmeister.

Mingil määral on see lapsepõlve unelma täitumine. Mäletan, et muusikakeskkooli ajal käisime klassikaaslaste ja sõpradega igal reedel ERSO kontsertidel. Meil olid partituurid kaasas, me kuulasime kõik partituuridega läbi. Või isegi, kui mu ema esines Estonias, me olime õega kuueaastased, siis seal lava taga käimine, see on endiselt sama müstiline. See lõhn on ikka sama ja see tunne, ärevus, mis tekib, on sama. Ja need inimesed on kõik omad, kes räägivad sama keelt ja viskavad sama nalja.

Usud sa, et siin Eestis saab muusikas teha tõesti suuri asju?

Muidugi saab. Kui inimesed on kogu aeg siin, siis nad tegelikult ei oska näha ja hinnata seda, kui hea neil siin kõik on. Olles seal kaugel ära nüüd kaheksa aastat, ma tulin siia tagasi ja vaatan, et tegelikult on ju kõik fantastiline. Mis dirigendid, mis kavad, mis muusikud tänava peal vastu kõnnivad iga päev. Just Juta rääkis mulle ühel päeval, kuidas oli Tallinnas käinud ja siis oli raamatupoes käinud ja tuli vastu Arvo Pärt. Ja siis ta läks kohvikusse Rottermanni kvartalis ja kõndis vastu Paavo Järvi. Kõik sellised inimesed, nad on ju kõik eestlased, ja nad on kõik siin... hästi elus kuidagi.

Olles ka elanud erinevates Saksa linnades, mul on siiski siin olles põnevam. Igal õhtul on võimalik vaadata, kus midagi toimub, kogu aeg on head teatrietendused, kogu aeg on põnevaid kontserte. Seda ei ole kõike võimalik tarbida ja see on nii äge ja see on nii elus. Ma ei tea, siin on täpselt sama hea kui igal pool mujal. Isegi parem.

Kui suur tähtsus üldse muusikaelus on interpreetidel, just mis puudutab uue muusika mängimist, kui suur on su enda sõnaõigus selle muusika väljavalimisel, et seda lähme mängime või on seal veel mingid institutsiooniinimesed vahel, kes neid otsuseid teevad?

See täiesti sõltub kontserdist. Ongi, et tihti antakse kätte need lood, mida tuleb mängida, aga see ongi üks nendest probleemidest. Näiteks Saksamaal inimestel, kes sellega nii palju ei tegele, ei ole kõrva, nad ei oska välja valida seda, mis on hea. Et lõpuks nad ikkagi langetavad valiku mingisuguse Piazolla kasuks ja siis ütlevad, et see on kaasaegne. Selles mõttes oleks tarvis kasvatada endas oskust mõista, kas tegemist on hea või halva teosega või kuidas on ta üles ehitatud ja kas on olemas vorm, mis on suletud või valgub see laiali või midagi sellist. Sellepärast on oluline õppida seda kuulama.

Natuke kahju on ka, et tihti minnakse kontserdile uut muusikat kuulama ja siis öeldakse, et ma ei ole ju seda varem kuulnud ja üldse ei tunne seda, või siis on enne vaja paks raamat läbi lugeda, et aru saada, mis seal toimub. Seda peab oskama kuulata.

Liisa Hirsch on üks helilooja, kelle muusikat "Kahe daami" kontserdil esitatakse. Võibolla sa veidi iseloomustad teda selle teose kaudu, et milline uue muusika helilooja Liisa on?

Ma olen seda Liisale öelnud juba mitu korda, mis mulle kohutavalt ta muusika juures meeldib, on see, et ta väga julgelt väheste vahenditega loob täiesti uue maailma. Kui sa pingutad kõrva, kuulad, siis seal avanevad mingid täiesti uskumatud suurused ja uskumatud maastikud.

Just nimelt julgus on midagi, mis, millega ma Liisat kõige rohkem seostaksin. Aga mitte sihuke peaga vastu seina julgus, see mahalammutamine ja aatomilõhustamine, vaid kaalutletud ja hästi tark. Tegelikult, siis kui ma Liisaga aasta tagasi tuttavaks sain, juhuslikult Hollandis, siis mul oli kohe esimene mõte pärast viite minutit, et igal juhul ma tahan ükskord ühte tema lugu mängida.

Te olete siis maailmavaatelt väga sarnased inimesed.

Me nii kaua ei tunne. Kaks nädalat tagasi veetsin Haagis kolm päeva, siis me õppisime üksteist veidike tundma, aga ma arvan, et muidugi seal mingisuguseid puutepunkte on.

Intervjuusse sekkub Liisa Hirsch.

Liisa, kui sa seda teost kirjutasid, kui palju sa arvestasid interpreetidega?

Liisa Hirsch: Ikka, muidugi arvestasin. See on esimene asi, kui sa teada saad, et... Kuna Triinuga olime just tuttavaks saanud ja siis tuli see projekt, muidugi ma teadsin, et ma kirjutangi Triinule ja nii vähe kui ma Triinu või Triinu iseloomu tundsin, siis ma kuidagi üritasin ikkagi sellega haakuda ja samamoodi Tallinna Kammerorkestri puhul, juba arvestad teatud võimalustega, teatud kõladega. Selles mõttes muidugi, nad olid kogu aeg silme ees mul. Mõlemad.

Triinuga oli juttu sellest, et kaasaja uues muusikas endiselt annab tooni selline lõhkumine või lammutamine. Et heliloojatel ei ole võibolla selget nägemust terviklikust ideest, mille poole tahab ta liikuda. Kuidas sina ennast uue muusika heliloojana paigutaksid?

Liisa Hirsch: Ma niimoodi kindlasse lahtrisse ei oska end paigutada. Sest ma arvan, et praegu ma olen pigem faasis, kus ma küsin küsimusi ja nendele vastamine võtab aega väga pikalt. Aga ma arvan, et ma kindlasti ei ole selles plaanis lammutaja, et mulle on tähtis ilu ja elu muusikas ja midagi, mis võibolla kummalisel viisil toob sellest argisest välja. Ja ma kindlasti ei taha seda saavutada lammutavate vahenditega.

Mida see tähendab, et sul on praegu selline küsimuste küsimise aeg?

Eks need on sellised eneseotsingud, kus ma tõesti lähen sügavuti või fundamentaalsete alustalade kallale enda muusikas. Et miks ma üldse midagi teen või mis see minu jaoks on. Iga helilooja või interpreet vastab enda jaoks küsimused mingil hetkel ära või küsib neid uuesti. Aga mulle tundub, et seda teha on ääretult tähtis, sellepärast, et nii ma hoian seda muusikat elus. See ei muutu millekski, mida ma tean, mida ma teen, ja ma tean, kuidas see töötab ja toimib ja ma lihtsalt teen seda, vaid ma pigem tahaksin riskida, ja proovida otsida midagi, mis mulle tundub, seal kuskil veel on, aga ma ei tea.

Tahaks selle praeguse teose kohta ka teada saada, millist laadi väljakutse see võiks olla interpreedile?

Liisa Hirsch: Tegelikult see on päris suur väljakutse. Esiteks on selles loos väga vähe noote. Mis tähendab, et tegelikult need noodid saavad hoopis teistsuguse kaalu, sest nad on kõik alasti ja ma arvan, et see lugu üldse on võrdlemisi alasti oma olemises. Seal ei ole üritatud palju siluda või muuta väliselt kaunimaks, või poleerida teda. Kaks asja, mida ta tõesti interpreedilt tahab, on kuulamine ja keskendumine. Nagu oma jõu koondamine, ja selles suhtes mul on tõesti hea meel Triinuga koos seda lugu teha. Sest Triinul on need mõlemad omadused nii tugevalt olemas.

Triin, kuidas sa ise oma olukorda selle teose esitamisel tajud, kui palju on helilooja jätnud seda lisaruumi interpretatsioonile või tuleb ennast jätta võimalikult nähtamatuks, et saada võimalikult adekvaatne, autentne ja noodilähedane esitus?

Triin Ruubel: Seal loos on siiski ruumi hetkemeeleolule. Sellistes teostes, kus on vähe noote, ei ole mitte millegi taha peitu pugeda, ei ole võimalik mingi tehnilise tulevärgiga maski ette tõmmata. Selles mõttes on ta tõesti väljakutse ja on mulle selle nädala jooksul proovide ajal väga palju õpetanud muusika kohta. Just see kuulamine ja hetkes loomine, mis seal kolmandas osas on, on hästi põnev. Sellist tehnikat õppida, kus laval improviseerida või kus sul on teatud vabadus. Tavaliselt on suvaline, et mis sellest sünnib, samas kui sinu loos on tegemist teatud kõlamaailma ehitamisega, mis on iga kord natuke erinev, kuid mille vundament on põhimõtteliselt nagu valatud.

Liisa Hirsch: Minu jaoks oli ka see tähtis, et kui ma mõtlen, et sa kirjutad loo sooloviiulile ja orkestrile ja esimene mõte on see, et midagi virtuoosset, kus viiuldaja saab näidata oma tehnikat. Ja siis sa nagu võtad kõik need noodid ära ja lõpuks jäävad mõned noodid sinna. Millise teistsuguse lähenemise ma saaksin sellele asjale anda? Ja mulle tundus, et see oligi minu jaoks see, et ma annan Triinule võimaluse loo lõpus ise see orkestripartii enda selja taha luua. Muidugi teatud piires ja vahenditega.

Triin Ruubel: See on julge ja lahe idee. See heidab žanrile "viiulikontsert" täiesti uut valgust. Ja õpetab interpreedile ka nii mõndagi uut.

Mul ongi veel ainult üks küsimus. Liisa sa ütlesid, et fundamentaalsete alustalade juurde minek on vajalik selleks, et heliloomingus midagi teha, sul on olnud ka ju otsinguid väga erinevaid, et miks ikkagi luua muusikat?

Liisa Hirsch: Kui sa millessegi usud, siis sa tead seda vastust, ma arvan, seal on midagi sellist, et kui asi muutub selgeks ja juba käesolevaks, siis selles ei ole enam seda võlu. Siiski, mulle tundub, et inimene ise on niivõrd kompleksne nähtus, et kui ta veel suhestub heliga, kuulab seda või mängib, teeb heli, on ise aktiivselt sellega seotud, seal juhtub midagi inimesega. Ja seal on kogu see maailm ja võimalus.

Triin Ruubel: Muusikas on tõesti kogu maailm. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: