Arvustus: Etüüdid pappkastidega ehk Linnateater tantsib
Uuslavastus
"Melujanu"
Algatajad/ lõpetajad: Maiken Schmidt, Paavo Piik, Henrik Kalmet, Priit Võigemast
Kunstnik: Anneli Arusaar
Valguskunstnik: Emil Kallas
Helilooja: Vaiko Eplik
Esitavad: Ursula Ratasepp, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Priit Pius, Külli Teetamm, Kristjan Üksküla, Henrik Kalmet, Priit Võigemast, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg jt.
Esietendus 18. aprillil Linnateatri Taevalaval
Tallinna Linnateatri esimeses tantsulavastuses "Melujanu" tõestavad draamanäitlejad, et nad suudavad end ka tantsukeeles igati professionaalselt väljendada. Kahjuks jääb uduseks, mida väljendatakse.
"Melujanul" on põnev dekoratsioon (mis ühtlasi muutub rekvisiidiks): kolmest küljest publikuga ümbritsetud lava tagaseina katavad arhiiviriiulid sadade papist toimikutega. On täpsed ja ilusad valguslahendused. On põnevaid visuaale – olgu või lavastuse algus, kus toimikud riiulites ükshaaval võdisema-värisema hakkavad ja lõpuks kolinal lavapõrandale lendavad. Või pilt, kus Külli Teetamm ja Kristjan Üksküla läbi üksteise otsa laotud kastivirna libisevad. On efektset akrobaatikat – nagu Priit ja Märt Piusi tiirlemine lambikupli küljes või Priit Võigemasti kätelseis.
Kiiduväärt on ka dekoratsiooni moodustavate pappkastide maksimaalne ärakasutamine. Neist ehitatakse virnu, nendega jagatakse lava erinevateks mängupaikadeks, neid lükatakse laiali ja kantakse kokku. Kast võib "kehastada" hambaharja, televiisorit, peeglit, huulepulka jne.
Aga huvitav ei ole. Kenasti esitatud katkendid jäävad harali tükkideks, etüüdideks lavalise liikumise eksamilt. Neist ei sünni tervikut ei loo ega iseseisva kujundikeele mõttes. (Ja loo all ei mõtle ma selgelt kulgevat faabulat, kus A armastab B-d, aga B tahab muud. Lugu on pigem ühendav motiiv, emotsioon, teema.)
Nõnda on etenduse lõppedes selgusetu, millest 90 minuti jooksul räägiti. Armastusest? Ilmselt, aga üsna umbmääraselt. Üksindusest, rutiinist, hoolimisest... jah, võib olla, ent seesuguseid moodsaid nimisõnu võib üsna umbropsu ritta laduda mistahes lavastuse kohta.
Asja ei tee selgemaks ka pealkiri. "Melujanu" kõlab intrigeerivalt, ent mida autorid sellega mõelnud on? Eesti keele sõnaraamatust saab sünonüümideks näiteks "lärmiiha" või "kärahimu". Siin võib ju näha vastandust, et lärmi rõhutamiseks on laval sõnadest loobutud..., aga see tundub kistud ja otsitud. (Pisut eputavalt mõjub ka see, et autori-lavastaja-koreograafi asemel nimetab kavaleht lavastuse loojaid algatajateks ja lõpetajateks. Ega nimi meest riku, aga raske mõista, kes mida tegi.)
Muidugi, "Melujanu" on tantsulavastus. Ja tantsus ei pea olema lugu. See võib lummata niisama, üksnes liigutuste ilu, täpsuse, erilisusega. Nagu George Balanchine’i abstraktsed variatsioonid. Või möödunud hooajal Estonias mängitud Wayne McGregori "Symbionts". Aga selleks on "Melujanu" tantsukeel liiga hüplik ja isikupäratu.
Kokkuvõttes pole "Melujanu" sugugi huvituseta katsetus. Ent Linnateatri repertuaaris ja esitajate näitlejabiograafiates jääb see ilmselt pigem ääremärkuseks.
Toimetaja: Valner Valme