Eesti muusikud Jazzkaarel: kes mida pakub ({{commentsTotal}})

Laulja Marie Vaigla
Laulja Marie Vaigla Autor/allikas: Tiiu Laks/ERR

Artikkel ajakirja Muusika aprillinumbrist.

Olen korduvalt kuulnud eesti jazzmuusikute nurinat, et ehkki “Jazzkaar” on asendamatu maailma jazzitippude vahendaja, Eesti publiku silmaringi kujundaja ja ka laiemalt võttes üks meie muusikaelu rikkalikuma ja kvaliteetsema programmiga suurfestival, ei paku Anne Erm piisavalt väljundeid kohalikele pillimeestele. Võimalik, et selles jutus on olnud ka tera tõtt, kuid mitte tänavu. Sirvides peagi algava festivali kava, torkab kohe silma põnevate kodumaiste projektide rohkus. Tippnimed nagu David Sanborn, John Scofied, Gregory Porter või Magma on kirjas suuremate tähtedega, aga seda prioriteetsust ei kipu vist keegi kahtluse alla seadma. Ent kodumaist on tõesti palju.

Tagapool on võimalik mõne kontserdi telgitagustesse põhjalikumalt süüvida, kuid olgu esmalt ära mainitud kõik eestimaine, mis kuu lõpul kõlama hakkab. Raul Söödi nonett Deeper Sound laseb kõlada lausa viiel puhkpillil, mis on Eestis üsna tavatu. Siim Aimla ja Jürgen Rooste kava “Armastuse võimalikkusest 21. sajandi Eestis” toob Estonian Dream Big Bandi ette väga ootamatud “solistid” – luuletajad Eda Ahi, Sveta Grigorjeva, Asko Künnapi ja Jürgen Rooste. Aleksander Paali kvartett ühendab noori muusikuid, kes võtavad mõõtu USA jazzist. Bassist Raul Vaigla omaloomingut ilmestab lavakohtumine lauljatarist tütre Mariega. Liisi Koiksoni mitmerahvuseline ansambel teeb kummarduse Billie Holidayle. Rahvusvaheliselt tuntud Ingrid Lukas seob kaasaegset jazzi nüüdistantsuga. Saksofonistid Raivo Tafenau, Siim Aimla ja Mairo Marjamaa pakuvad paljude meelest kõige “jazzima” instrumendi üledoosi kontserdil “Saksofonide öö”. Seegi pole veel kõik. Koduseid jazzivärve esindavad ka ansamblid Carrot Lights ja Abraham’s Café, Holger Marjamaa Trio, Kadri Voorand Quartet, Oleg Pissarenko Band ning Eesti-Leedu Heavy Beauty.

Järgnevalt saavad mõned mainitud muusikutest võimaluse oma kontserti lähemalt tutvustada. Küsisin ka, kelle kontserti nad “Jazzkaarel” enim ootavad.

Ingrid Lukas:

Tutvustame uut plaati “Demimonde” ehk “Salamaailm”. See on meie bändi uus muusikaline universum, kus liuglevad ja tantsivad haldjad, vaimud, näkid ja ööinglid. Otepääl, Tartus ja Tallinnas liituvad meiega laval René Köster ja tema tantsutrupp Twisted Dance.

Minu ansambli baas on Patrik Zosso. Tema urbaansed trummibiidid ning elektroonilised seaded annavad meie muusikale struktuuri ja lükkavad seda lakkamatult edasi. Céline-Giulia Voser on lojaalne, empaatiline ning mitmekülgne muusik ja inimene. Meie bändis mängib ta tšellot ja süntesaatorit ning laulab. Ta tunneb igasolukorras ära, mida on vaja lisada või ära jätta, et tekiks tasakaal. Bassimängija Manu Rindlisbacher on meie bändi groove machine, vana rahu ise. Olen leidnud aastatega täpselt need inimesed ja muusikud, kellega sobin hästi kokku ja kes arendavad meie muusikalist keelt.

“Jazzkaarel” ootan kaht kontserti. Esiteks võimsa lauljanna Elina Duni oma, sealjuures ka tema bändi andeka pianisti Colin Valloni etteastet. Nägin nende kontserti kolm aastat tagasi ja olin vaimustuses. Väga huvitav oleks näha, mis suunas nad vahepeal edasi on liikunud. Teisena ootan Hauschka kontserti. Tema ootamatu, elektrooniline lähenemine tiibklaverile ning tema räpist inspireeritud vahetekstid on värskendavad ja teistmoodi.

Marie Vaigla:

“Jazzkaarel” kavas olev projekt on minu jaoks väga põnev. Nii kõrge tasemega muusikutega laval olla on alati suur au. Ka repertuaar on huvitav ja mitmekesine. Põhiliselt saab kuulda minu isa Raul Vaigla omaloomingut, kuid ka mõnda kaverit, millele oleme n-ö oma vindi peale keeranud. Seetõttu ootan kontserti väga.

Enda tegemistest nii palju, et hetkel oleme ansambliga Frankie Animal end prooviruumi lukustanud ja pühendame kogu oma aja, nii palju kui võimalik uue materjali loomisele, mida varsti ka salvestama hakkame. Ei julge oletada, kuid umbes aasta pärast tahaks välja tulla oma esimese kauamängivaga.

“Jazzkaar” on minu jaoks eriline juba sellepärast, et esinen seal esimest korda. Ning muidugi on eriline ka see, et saan musitseerida Eesti parimate pillimeestega, sealhulgas ka oma isaga.

Jürgen Rooste:

Luule ja jazz kuuluvad minu pääs kokku, on kuidagi üks. Mu lemmikpoeedid Allen Ginsberg ja Jack Kerouac elasid-hingasid seda õhku koos jazzi meeletu ja vaba tõusu ja tulemisega. Jazz on siiamaani mu jaoks miski vabaduse etalon. Ma muidugi mõistan, et aeg on teine, et see uudsuse ja mässu võlu ning äng on asendund mõnikord säärase... akadeemilisema olemisega. Aga ikkagi, kunsti üks mõõdupuu on vabadus, see muusika ja sellega haakiv luule annavad loojale mingi vabaduse, mingi kulgemise-julgemise, mida mujal pole. Ütleme, säärasel kujul pole.

Ja tegelikult on Billie Holiday ja Tom Waits mu pääs ka nagu ülipoeedid. Me kava seob asju, mis juba algselt, hällis seotud – muusika ja sõna. Sõna on äge, rahutu luule me tänastelt poeetidelt. Muusika on ikka veel kummalisel kombel avangard. Ma ei tea, mis uusi vahendeid-võtteid peaks leidma. Jah, sääl vabaduse servis on mu jaoks jazz ja punk ning nendeta ei saa. Nii et mingis mõttes ma arvan, et me näeme seekord veidi pungi vaimuga jazzi. Või mine sa tea...

Estonian Dream Big Band ja see, mida Siim Aimla teeb, on aastaid olnud mulle oluline. Siim on üks mu lemmikmuusikuid maailmas ja ta tõmbab endaga kaasa samasuguseid loovaid hulle. Seekord on luuletajad ja muusikud kuidagi nagu koos, kuidagi ühes rollis. Koos loovad seekord mõned mu lemmikkunstnikud üldse. See on oluline!

Mida “Jazzkaarel” eelistada? Ma ise tahaks vist kallimaga Larkin Poe rock’n’roll’i järgi tantsima minna. Aga muidugi väreleb sees me endi etteaste. See ärevus on juba õhus – millise energiaga esineme, kuidas me plahvatame? Ingrid Lukas meeldib mulle tohutult, ma ei tea, mida ta seekord teeb, aga tas on säärane pöörane vaim peidus, et peab minema kuulama.

Aleksander Paal:

Aleksander Paal Quarteti repertuaari kuulub ainult omalooming, täpsemalt minu ja Holger Marjamaa kirjutatud jazzkompositsioonid. Stiililiselt mitmekesine kava hõlmab nii energilist svingi, bebop’i, samba kui ka maheda kõlaga bossanoovat ja ballaade. Loodame pakkuda vaheldusrikka muusikalise elamuse. Meie eeskujuks on ajalooline ja tänapäevane Ameerika jazzimaastik.

Iga saksofonist unistab oma jazzkvartetist, kus ta saaks oma lugusid proovida. Aleksander Paal Quarteti puhul on tegemist Eestis enneolematult kõrgel tasemel jazzkvartetiga. Kõik sai võimalikuks tänu juhusele, kui muusikud kohtusid õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Holger Marjamaa laitmatu tehnika ja uskumatu harmooniline pagas teeb tast asendamatu jazzpianisti. Heikko Remmeli enesekindel ja ülikonkreetne bassimäng tagab kogu kvarteti sorava muusikalise teostuse. Karl-Juhan Laanesaare terav rütmitaju ja kiire reageerimisvõime sisendavad usaldust tema kui jazztrummari vastu. Ja mis kõige olulisem, mainitud muusikud panevad mind ennast paremini kõlama!

“Jazzkaarel” ootan David Sanborni kontserti. Ta on elav legend ja kindlasti üks mõjukamaid saksofoniste läbi aegade. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: