Arvustus. Courtney Barnett laiskleb su kõrvus
Uus plaat
Courtney Barnett
Sometimes I Sit And Think And Sometimes I Just Sit (Mom + Pop Music)
8/10
Olgem ausad, Courtney Barnetti debüütalbumi helikeeles pole midagi uut. Ometi on seal värskust. Vist sellepärast, et ta kõlab nagu hea indie-rock kõlada võiks – vahel krääksuvad, vahel sosistavad kitarrid, veidike totakad sõnad, kergelt lodev vokaal ning üldine lebohõng. Tulemuseks lihtne ja cool muusika, mida emotikonidekeeles arvustaks MSN Messengerist tuntud kollase päikseprillidega lõustaga. Mõnus. Suvi. Melanhoolne, aga samas muretu elu.
Austraallane Barnett on nagu naissoost Mac DeMarco, kes mullu suurepärase slacker rock’i albumiga "Salad Days" välja tuli. Ainsaks vaheks see, et kanadalane DeMarco esitab veel laisemat muusikat. Courtney vähemalt viitsib vahepeal distortion’i ja overdrive’i peale uhada ning müraga mängida, mitmekesisust on rohkem. Nende üldine arusaam elust ja muusikast tundub aga olevat sama. 26-aastase neiu mõjutajad jäävad 90ndate indie- ja alternatiivrocki sfääri. Liz Phair, Pavement, Silver Jews, kohati Hole, miks mitte ka Veruca Salt ja L7.
Ja siis sa kuuladki. Kõik oleks nagu varem kuulatud, aga parajalt laisa nimega "Sometimes I Sit And Think And Sometimes I Just Sit" on täidetud hea laulukirjutamise ja muheleva olmelüürikaga. Aus ja eluterve muusika, mis ajab endalgi olemise mõnusamaks. Tipphetkedeks plaadi kõige grungem teos "Pedestrian At Best" (vaata alt videot), kinnisvarakantri (kuulake sõnu!) "Depreston" ning korduva bassikäigu abil vaikselt kliimaksi poole roomav "Kim’s Caravan", mis kõlab kui Weezeri debüütalbumi lõpupala "Only In Dreams" õel kasuvend. Aga õnneks Courtney ise pole õel, ta on chill ja ega ta ei viitsi vaeva näha, et lahe olla. Ta lihtsalt on.
Toimetaja: Valner Valme