Tõnu Karjatse filmikomm: "Fast Eddy vanad uudised" on traagillise alatooniga portree
Tõnu Karjatse filmikomm on neljapäeviti Klassikaraadio "Delta" eetris ning lugeda saab seda siitsamast kultuuriportaalist. Seekord on vaatluse all Marko Raadi värske dokfilm.
Mullu Kanadas Torontos 85 aasta vanuselt lahkunud Edgar Väär oli mees, keda Eesti avalikkus seni ei tundnud, vaatamata sellele, et eluajal oli Väär üks Kanada nõutumaid teleuudiste operaatoreid. Ta jõudis sündmuspaigale tihti enne politseinikke ja teenis ära hüüdnime Fast Eddy. Marko Raat toob tema loo nüüd samanimelises filmis vaatajate ette. See on ka film, mille esmaesitlus toimus Eestis esmakordselt vaid heliribana - Klassikaraadio "Fantaasia" saates ja eriseansil Kinos Artis. Filmina on seda veel võimalik kinodes vaadata.
Eddy loos ja Marko filmis kohtuvad mitmed teemad, mida Eesti dokumentaalfilmis on puudutatud, kuid mis alles vajavad selgeks rääkimist. Neist kandvaim või olulisim on ka režissööri enda hinnangul mäletamise teema - Eddy kodust leitud arhiivimaterjalid - kilomeetrid vanu filmirulle kasutamata dokumentaalmaterjaliga möödunud aastakümnetest on nagu inimese korrastamata mälupank.
See on sümbol, mida saab lahata mitmeti - ta märgib kuhugi talletunud isiklikku infot möödunud aegadest, milles võib olla tõrjutud mälestusi või sulneid meenutusi; teisalt on see keldris paiknev sorteerimata mälupank ammendamatu allikas rääkimata tõsilugudeks sealses ja ka siinses kultuurikontekstis. Ilmselt on see ainus audiovisuaalne varamu, kuhu on talletatud välis-Eesti lugu. Raadi kinnitusel on Eestit ja Balti riike puudutava materjali välja sortimine sellest hulgast juba alanud. Samas on sellisel AV-toormaterjalil tohutu väärtus eksperimentaalfilmide tegemisel.
Dokumentaalfilm "Fast Eddy - vanad uudised" kasutab seda videopotentsiaali vaid vihjeliselt - katked Vääri üles võetud kaadritest paigutuvad filmi sisse, aidates seda temaatiliselt ja ülesehituslikult jagada. Võib-olla polnudki Raadi eesmärk antud juhul näidata materjali kogu rikkuses, Vääri videod on teisejärgulised eaka filmimehe enda isiku kõrval, millele Raat ka keskendub.
Suurema osa ajast on ekraanil lähiplaan põdurast filmimehest. Vääi on ekraanil ka siis, kui ta ise ei räägi ja räägib hoopis üks filmi kõrvaltegelasi, tema abikaasa Yvonne, kes ei soovi mingil juhul kaamera ette jääda. See on taotluslik võte, et säilitada filmiportree intiimne mõõde ning ühtaegu kummutada Yvonne’i väited Edgari kontaktivõimetusest ja seniilsusest. Kahe vana inimese varjatud konflikt muutub kandvaks liiniks läbi kogu filmi ja filmi algul kõlav tsitaat saab lõpus uue värvingu. Filmitegijal tuli lahendada keerukas olukord - jätta filmi tegelane, kel on oluline osa, kuid keda näidata ei saa. Raat on seda teinud Vääri videote ja ka Yvonne’i enda fotodega, mis viitavad ka naise kibestumisele unustatud fotokunstnikuna. Aeg on vanapaari juures peatunud, sulgunud ja suletud panipaikadesse, tubades ja keldris ladestunud kultuurikihti. Raat loob seose Yvonne’i udupiltide ja jooksva aja vahel, kõrvutades fotot Vääride Toronto korteriaknast võetud kaadriga, mille staatilisust rikub linnuparv. See on ka üks filmi nutikamaid ja kaunimaid võtteid läinu ning oleva sidumisel.
Kõige enam tekitab küsimusi filmi heliriba, selles on kasutatud Bachi orelikantaate ja Sigur Rosi muusikat. Kui Bachi kantaatidele on filmis ka orgaaniline põhjendus, siis Sigur Rosi kaasamine puhtalt illustratiivsel eesmärgil ei tule alati pildireale kasuks. Võib-olla oleks isegi tumm pildirida Vääri ülesvõtetest mõjunud jõulisemalt, Sigur Ros kõlab aga kulunult selles mõttes, et selle Islandi bändi menulugusid on mitmetes filmides juba varem korduvalt kasutatud ja Vääri looga ei paista siguritel olevat mingit seost, vähemalt film seda ei paljasta. Pealegi on Sigur Rosil oma kindel esteetika, mida see film nagu ka paljud teised enne seda pigem rikub kui järgib. Aastate pikku on turule tulnud ka hulk Sigur Rosi järgijaid, kellelt võinuks leida ilmselt sobivamaid helindeid või miks ei kasutanud filmitegijad võimalust tellida vajalik saatemuusika mõnelt kodu- või välis-Eesti heliloojalt. Ei tahaks uskuda, et see oleks tulnud kulukam kui sigurite autoriõigused.
Neid mõnda küsimust kõrvale jättes on "Fast Eddy" terviklik ja raamitud portreefilm Eesti jaoks kaduma läinud energilisest talendist, kelle pärand alles nüüd aegamisi avaneb. Film ei anna vastuseid, kuivõrd me hiljem sellest kogunenud videovaramust võime osa saada, Edgari surmaga justkui sulguksid ka need võimalused ja eksiili pärand hääbuks koos seda hoidvate inimestega. Kas ja kes sellega tegelema peaks?
Üldinimlikus plaanis on Raadi film isiklik, traagilise alatooniga portree ühest vanast mehest, kes on oma asjad hooletusse jätnud ja jäänud alla oma häälekale abikaasale.
Toimetaja: Valner Valme