Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Soovitus: kaheksajalgsed stseenid keskpõrandal

"Kaheksajalg" Autor/allikas: HeigoTeder / Ugala

Uuslavastus
„Kaheksajalg“
Esietendus Ugalas 18. aprill
Autor ja lavastaja: Martin Algus
Loomingulises meeskonnas: Illimar Vihmar, Oleg Titov, Rene Liivamägi
Osades: Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Jaana Kena, Vallo Kirs, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Tanel Ingi ja Andres Tabun

Kui mõtlesin, kuidas eelmisel laupäeval Ugalas esietendunud „Kaheksajalga“ kokku võtta abstraktses võtmes, avastasin üllatusega, et see on juba tehtud Linnateatri kodulehel. Seal seisab: „Igaüks tahab oma maailma uuesti luua. Molekulidest, planeetidest, nädalapäevadest või korterimööblist. Tuleb lahti võtta, et uuesti kokku panna. Kahtluse alla seada, et kindel olla. Võib-olla jääb mõni jupp üle? Või puudu?“. See jutt käib siis Linnateatri uusima lavastuse „Melujanu“ kohta, mis esietendus samuti 18. aprillil. Jää või uskuma, et eksisteerib mingi looduslik jõud, mis paneb andekad inimesed üksteisest sõltumatult sarnaselt mõtlema.

„Kaheksajala“ peategelane Ville (mängib Aarne Soro), nelikümmend pluss, naisemees ja elluastuva poja isa, on kusagil ebamäärases lähiminevikus maha pudenenud rööprähklemise kiirteelt. Lavastuse algul peab ta koduse mehe põlve, kui raha teenib abikaasa Kristi (mängib Jaana Kena) ning Ville hooleks on maja remontimine, pooleliolev romaan ja kaasalöömine linnakese looduskaitseringis.

Ka lavapildis on näha ja ka kuulda remondivajadust, kui aeg-ajalt müriseb gaasikatel kusagil keldrikorrusel ja elutoa seinad igatsevad uue värvi järele. Kunstnik Illimar Vihmar on alustanud näitemängu maailma edasiandmist sellega, et on esmalt kogu lava tagaseina ja põranda üle tõmmanud tumesinise kilesarnase koormakattega. Selles tumesinisuses märgib elutoa ala põrandale laotatud hele linoleum, paar tugitooli, kummut, trepiastmed ja mitu ust. Tegelased astuvad pidevalt elutoa piiriks olevast linoleumi servast üle, sisse ja välja, luues lavale põneva kineetilise pinge. Saali õhkub arusaam, et tegelastel on mingi ebamäärane suhe oma kodumaja elutoaga. Nad tahaksid midagi, mis seal võiks olla ja samas liiguvad sellest eemale. Eemale ei saa liikuda aga Ville, kes tunneb, et midagi tema pereelus ei toimi nii nagu võiks, nagu see kunagi mõeldud oli. Ja ta otsib selgust, vastust sellele mõistatusele. Niisiis haagib lavakujundus suurepäraselt pingega, mis on näidendisse sisse kirjutatud ja mida näitlejad esitavad. Näitemäng on nii terviklik ja töötab mitmel tasandil.

Teine vaatus näitab, et probleemi lahendamiseks on vaja sellest suuremalt jaolt aru saada või siis sattuda olukorda, kus tegelane hakkab oma vajaduste ja tunnete eest seisma, sest muudmoodi ta lihtsalt ei saa. Üsna sarnaselt, nagu see juhtus ühe teise pereisaga filmis „Viini postmark“.

Näitlejatööde osas tekkis mul seos Klaudia Tiitsmaa rolli osas seos talvel esietendunud Ugala kvaliteetdraamaga „Amalia“. „Kaheksajalas“ mängib näitlejatar Ville poja tüdruksõpra Norat, kes on samaaegselt nohiklik ja oma katkiste sukkadega rõhutatult noortepärane neiu. Kui „Amalia“ nimitegelane elas oma autistliku omapära tõttu peamiselt kodus, siis Nora võiks olla justkui tegelane, kelleks Amalia võinuks saada mingitel muudel, parematel asjaoludel. Komöödilises mõttes enim säras esietendusel aga Tanel Ingi, kes mängib looduskaitseringi ninamees Maunot. Ingi suutis kohe, nagu ta suu lahti tegi, luua enda ümber kolmemõõtmelise välja, kust õhkus saali aimdust tegelase suhetest maailma, teiste inimeste ja iseendaga. Võib vast öelda, et sarnasest tunnetusest osasaamise pärast ju teatris käiaksegi. „Kaheksajalg“ on vaatamist vääriv lavastus, kus näeb, kuidas logisev asi koost lahti võetakse ja siis jälle kokku pannakse. Tüki järgmised etendused on uuel nädalal juba Pärnus ning Haapsalus.

Toimetaja: Mari Kartau

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: