Arvustus: Ingrid Lukas võbeleb ja väreleb
Uus plaat
Ingrid Lukas
"Demimonde" (Ronin Rhythm)
7/10
Oi, neid piiritaguseid neide on meil palju ja Eesti küladesse jäävad vaid kurvad poissmehed. Vähemalt teevad mõned lahkunud muusikat ja plaate, mida nood siis viletsa suusailma ajal kuulata saavad. Tegelikult on meil väljamaal tegutsevaid naismuusikuid ju päris rohkelt: Maria Minerva, Kerli, Cirkl, Inga Copeland...
Ingrid Lukas on selles mõttes võib-olla protoisik, et tema läks juba siis, kui see minek nii massiline polnudki. Või noh, ega siin 10-aastasena alati erilisi valikud polegi. Selles mõttes sarnaneb ta teistega, et Eesti on ikka hinges. Praegusel ajal mainitakse ju tihti, et kodumaalt lahkunud on kohati suuremadki patrioodid kui siiajäänud.
Ingrid räägib, et Eesti on teda muusikas inspireerinud ja eks seda ole plaadilt tunda. Mitte ainult pooleteise loo järgi, millele on loodud eestikeelsed sõnad, vaid ka muusika ise kannab seda vaimu. Kuigi instrumentaalosa on sisse mänginud peamiselt välismaised muusikud. Aga tuleb ka möönda, et kunagisest folgilembist on "Demimonde'iga" saanud pigem kosmopoliitsusele kalduv elektroonik.
Stiilide segu on muusikas juba mitu aastakümmet teemaks ja see album järjekordseks näiteks. Veel täpsemalt iseloomustab "Demimonde'i" aga iseäralik võbelus, värelus ja rahutus. Plaadil tundub miski liikuvat ja midagi kangesti otsivat.
Esiteks võib täheldada maailma ja looduse vahekorda kriipivat suhtlust – tunnistan ka kähku ja ausalt, et paljuski mõjutavad seda arvamust kõlalised paralleelid Björkiga. Teiseks komponendiks asetaksin Ingridi hääle. Ta justkui kõhkleb, kuidas sellega käituda ja kuhu liikuda. Üles või alla? Taanduda sosinaks või kisendada? Aeg-ajalt tundub, et ta ei tea veel eelmise silbi ettelaulmisegi hetkel, kuhu järgmine teda viib. Selline neurootilisus ja põiklemine kostub läbi plaadi ja ei luba seda sildistada mahedaks lõdvestavaks maailmamuusika elamuseks. Vastupidi, see on ülimalt pingestatud album ning kohati tundub, et kruvisid ja vedrusid võiks isegi rohkem säästa.
Arvestades neiu muidu avali ja pigem joviaalselt iseloomu – see on küll pelgalt meedia vahendusel tekkinud kuvand (olles temaga paar korda kohtunud, kinnitan muljet - toim.) – , moodustab see huvitava kontrasti ja siit koorub välja selle plaadi kolmas vastuolu: see kõlab ühtaegu nii intro- kui ekstravertselt. Kas ta on selles lõpuni veenev, peab jääma ilmselt kuulaja otsustada. Näiteks afektiseisundile viitav algus loos "Sinu poole" kratsis minu silmis pisut usutavuse piiri. Samas sellised rahulikumad ja pingevabamad hetked ("Muze") lubavad eeldada, et muusiku jätkuval küpsemisel teravad nurgad mahenevad ja seda sugugi mitte halvas mõttes.
Ingrid on intervjuudes maininud, et ühel hetkel tuli materjal ümber teha, kuna tundus liiga perfektne. Albumi n-ö vähemkorralikuks lihvimisel peitub ka teatav oht, sest mittekorralikkuse võlu seisneb juhuslikkuse paeluvuses. Kui aga hakata seda osa kuidagi väga peenekoeliselt arendama, peab olema kuulaja võrgutamiseks hästi tugev proff või geenius. Kas melomaan on nüüd püünises või ei, aga igal juhul on Ingrid Lukas seda tüüpi artist, kes vajab natuke harjumist, sest pigem eeldab ta enda juurde tulemist kui vastupidi.
"Alive":
Toimetaja: Valner Valme