Live-elamus: Owen Palletti ja Magma - näidis-kunstrokkarid Jazzkaarel
Klassikaraadio saates Fantaasia saates kõlab tihti lööklause "Sealt, kus lõpeb klassika, algab lihtsalt muusika". Sama kehtib ka Jazzkaare tänavuse festivali kohta osade esinejate kaasamise põhjal, ainult et asenda "klassika" teadagi-mis-žanrinimetusega. Juba 1960ndate lõpust, mil Lääne jazz-festivalid kaasasid oma koosseisu muusikaliselt edumeelse suunitlusega rock-bände nagu Frank Zappa Mothers of Invention, on üsna ootuspärane, et džässipublikule peetakse sobivaks ka alternatiivsemat sorti "pop"-muusikat.
Tänavu esindasid Jazzkaarel seda kaasavamat külge kõige eesrindlikumalt kaks Vabal Laval esinenud üksikasjus üsna erinevat, ent üldplaanis intellektuaalsemat sorti rock-artisti. Reedel 24. aprillil Kanada multi-instrumentalist, helilooja ja arranžeerija Owen Pallett ning päev hiljem Prantsuse avangard-rocki elavad legendid Magma.
Owen Palletti kontsert lükkus tänu Hauschka kontserdi hilinemisele poole tunni võrra edasi. Seega algas kontsert kesköö paiku. Alguses tuli lavale Owen Pallett üksinda ja esitas kolm esimest lugu soolopaladena. Pallettil oli laval lisaks live-elektroonikale ka süntesaator ja elektriliselt võimendatud viiul. Pillimehena säras ta viimasel instrumendil.
Mängutehnika laitmatust täiendasid osav elektroonika kasutamine ja ka huvitavad vigurid poognaga. Läbi helimuunduri oli Pallett võimeline sisse luupima bassipartiisid, mille kõla oli piisavalt tummine. Luuperi käsitsemise tehnika oli Pallettil lihvitud pea täiuseni, korduvust esines just parajal määral ja volüümipedaali abil keeras Pallett tihti taustu vaiksemaks, et tuua sisse variatsiooni mingi uue klahvpilli- või viiulipartii abil.
Kõige tähtsam oli siiski Owen Palletti veenev ja sisendusjõuline esitus. Pallett oleks ka terve kava võinud esitada soolona. Neljandaks looks tuli siiski lavale rütmisektsioon, mille moodustasid Matt Smith baritonkitarril ja Rob Gordon trummidel. Viimase esitus oli võimas ja eklektiline, tema stiilirepertuaari kuulusid nii metal-atakid kui ka avangard-jatsulikud plahvatused ja isegi akustilised drum&bass tüüpi korduvmurdrütmid. Soolopaladega soojendas Pallett rahva kenasti üles, ent bändiga oli publik trio haardes. See publik nõudis lisalugusid ka, neid tegi Pallett taas kolmekaupa ja üksipäi laval, päris viimasena publikuliikme nõudmisel ka ühe vähemesitatud vanema laulu.
Laupäeval kl 21 oli Magma kord astuda Vabale Lavale. Enne seda pidas Anne Erm sissejuhatava kõne, kus selgus, et tal oli Magma plaat juba 1975. aastal olemas. Huvitav teada, et ka Magma muusikat levis kuidagimoodi toonase raudse eesriide taha. Järgnev kava osutus suhteliselt lühidaks võrreldes ansambli mahukamade kavadega. Esitusele tulid teosed "Riah Sahiltaahk", "Köhntarkosz" ja uusim "Slag Tanz". Kavast jäeti välja Magma üks tuntumaid teoseid "Mekanik Destrüktiw Kommandoh".
"Slag Tanz" oli küll lühem teos (umbes 20 minutit), kui Magma 30-40 minutilised oopused, aga üldises muusikalises plaanis ikka Magma oma tuntud headuses. Manava sisendusjõuga alustav, ent James Mac Gaw plahvatuslikku kitarrisoolot sisaldav ja võimsa lõpukulminatsioonini kulgev "Kohntarkosz" (vaata katkendit) oli "MDK" puudumisel kõige krestomaatilisem teos tänases kavas.
Kõrghetk oli aga avapala "Riah Sahiltaahk". 1971. aasta originaalversioon sisaldas puhkpilliseadeid, uusversioonis on need asendatud vibrafoni, kitarri ja naisvokaalidega. Stuudioversioon 44 aasta tagant on üsnagi ületamatu, aga uusversioon toimibki justnimelt kontserdil otsekogemusena. Juba alguses oli tunda, et uus arranžeering omab potentsiaali emotsionaalseks intensiivsuseks, mis teostubki kõige paremini kontserdil olles. Unustage uusversiooni salvestus ja YouTube'i klipid, kohapeal olemine kohustuslik, kehtib nn. you have to be there efekt.
Kahjuks läks heli balansis kaduma vibrafonist Benoit Alziary, kes üldiselt on viimase kümne aasta jooksul lisanud meeldiva ekstra kõlavärvingu bändi helipilti, komplementeerides Rhodes'i klaverit ideaalselt. Oli näha, et muusik tegi kõva töö ära pilli taga alates aktiivseid käeliigutusi nõudvatest partiidest kuni pulkade vahetuseni välja, aga kahjuks oli teda vähem kuulda võrreldes vokaalide ja muude pillidega.
Magma rütmigrupp oli aga igati laitmatu. Ilma Rhodes klaverita ei kujutakski Magmat ette, kõige sobivam klahvpill sedasorti muusikastiilile (ja isegi originaalkoosseisu pianist, tänaseks elavate kirjast lahkunud Francois Cahen mängis omal ajal üsnagi kõhedat Rhodes'i edasi oma ansamblis Zao, eristudes seeläbi teistest jazz-rocki elektripianistidest). Mac Gaw kitarril ja bassist Philippe Bussonnet on just sedasorti nooremad muusikud, kellega veteran Vander'iga on tekkinud hea klapp.
Nende keemia avaldus eeskätt Riah Sahiltaahk keskosas, milleks oli just sedasorti tänavatark müra-jatsu plahvatus, mis kõlas tuttavana juba 2005. aastast, mil Magma taasesitas oma 1970-72 perioodi materjali Pariisi Le Triton klubis (vaata videot 1:26-3.10). Kontserdilava muutus sel hetkel sõjatandriks ja muusikud viskasid oma helipomme halastamatult. Christian Vander trummarina mõjus oma komplekti taga justkui hävituslendur, kes suutis oma pommid plahvatama panna läbi jõuliste trummi- ja taldrikulöökide. Osadel trummaritel on kõvasti tomme, Vander'i komplektis domineerivad taldrikud.
"Slag Tanz" sisaldas ka instrumentaalosa keskel, kus jazzile läheneti läbi peene interaktsiooni, kus ükskõik kellelt võis oodata mingit tulist sooloetteastet, aga seda just nimme välditi. Ankruks krestomaatiliselt repetiivne bassiliin.
Muidu domineerisid ikka lauljad: dramaatiline meesbariton Hervé Aknin ja elegantsed naisvokalistid Stella Vander ja Isabelle Feuillebois. Jõulise rütmisektsiooni ees andsid solistid masinavärgile kütet juurde transiliku intensiivsusega.
Suhteliselt tagasihoidlik kava repertuaari mõttes oli esitatud piisavalt tuliselt, et panna publik kaasa elama ja lisalugu nõuti eriti entusiastlikult. Esitati "Üdü Wüdü" (1976) plaadi pealt "Zombies", üks näide Magma repertuaarist, mis kontserdilaval mõjub suurema sisendus- ja plahvatusjõuga plaadiga võrreldes. Publikuga suhelnud Stella Vander väljendas igatahes head meelt Tallinnas esmakordselt esinemise üle ja jättis õhku ka lootusenoodi, et ehk on Eesti ka Magma tulevases tuurigraafikus esindatud.
Toimetaja: Mari Kartau