Igor Kotjuh: 9 põhjust, miks vaadata dokfilmi "Sipelgapesa"
Eesti kinodes jookseb teist nädalat dokfilm "Sipelgapesa". Eesti filmi puhul tavaliselt kehtib supermarketi toiduosakonnas kasutatav loosung "eelista eestimaist" - mõte, et Eesti asja püsivus ja edu sõltuvad eelkõige meist endist, meie toetusest. "Sipelgapesa" on Eesti toode, mille valmistas tiim eesotsas režissöör Vladimir Loginovi ja operaator Max Golomidoviga, kuid Est Lit Locus leiab, et film ise pakub vähemalt 9 põhjust, miks seda vaadata.
Eesti kinodes jookseb teist nädalat dokkfilm "Sipelgapesa". Eesti filmi puhul tavaliselt kehtib supermarketi toiduosakonnas kasutatav loosung "eelista eestimaist" - mõte, et Eesti asja püsivus ja edu sõltuvad eelkõige meist endist, meie toetusest. "Sipelgapesa" on Eesti toode, mille valmistas tiim eesotsas režissöör Vladimir Loginovi ja operaator Max Golomidoviga, kuid Est Lit Locus leiab, et film ise pakub vähemalt 9 põhjust, miks seda vaadata.
1) Ebatavaline peakangelane. Eurovisioon otsib ebatavalisi esinejaid: koletisbänd, habemega naine, vaimupuuetega punkansambel. "Sipelgapesa" peakangelane pole isegi inimene, vaid ruum, hiiglasuur garaažikompleks, mis on nagu riik riigis. Rajatises on ligi 700 garaaži, mida kasutatakse erineval moel: töökoda, puhkeruum, saun jne. Teise tasandi kangelased on kompleksi asukad: valvurid, rentnikud, juhuslikud külalised. Nad teevad nõukogudeaegsest garaažimajast sipelgapesa; rajatis vormib inimesi väikeinimesteks, sipelgateks.
2) Läbimõeldud dramaturgia. "Sipelgapesa" ametlik facebooki-profiil ütleb, et seda filmiti 13 kuu jooksul, saades kokku ligi 150 tundi materjali. Lõppversioon on aga 1,23 tundi pikk. Autorid näitasid hoonet enamvähem kronoloogiliselt, erinevate aastaaegade taustal. Et rõhutada arhitektuurimonstrumi jõudu, ei pikitud teost liigselt asukate lugudega. Kuningal liigub aeg teistmoodi kui alluval, kuningale on võõras sebimine. Režissöör pidevalt mäletas, et peakangelane oli sipelgapesa, mitte sipelgad ja näitas teadlikult monumentaalset ehitist ja lõpmatuid garaažibokse, üldpildil ja lähivaates, staatiliste kaadrite abil. Kuid ka asukad olid põnevad ja värvikad tegelased. Nende žestid, monoloogid ja dialoogid olid ehtsad ja emotsionaalsed, mõnegi loo puhul oli tunne, et see on mängufilm, mitte dokk.
3) Usutav heli. Ruumi spetsiifilist eripära, nagu ka suurust ja sügavust aitavad mõista helid. Kuidas avaneb raskepärane garaaži metalluks, kuidas käivad selle ukse lukud, kuidas betoonist ja metallist ümbritsetud suletud ruumis sõidab auto? Selles ruumis vaikne heli võimendub, veidi valjemad helid värisevad ja kajavad. Filmis vajalikud helid olid rõhutatud, teisejärgulised summutatud. Mõni koht oli ehk liiga hea, peaaegu steriilselt puhas, kuid kindlasti mitte võlts või elutu. Meeldis, et filmis pidevalt mängib raadio. Garaažiomanikuna leian, et "Sipelgapesa" peab vaatama kinos juba filmis esinevate helide pärast.
4) Leidlik pilt. Dokkfilmi võib teha erinevalt. Arhitektuuri võib filmida erinevalt. Operaator Max Golomidovi silm ei otsi ilusaid kaadreid, klassikaliselt õiget kompositsiooni. Ta katsub saada kaamerasse elu, kus armetust ei pea kartma või (vastupidi) sihilikult otsima. Selline näiline apaatsus, tüdimus, juhuslikkus seoses asjade maailmaga, mis kohati tuletab meelde Jarmuschi "Stranger Than Paradise" (tundub, et "Sipelgapesale" sobiks samuti mustvalge värvilahendus). Ta poetiseerib sipelgapesa ja sipelgaid. Ja siis kõik need väiksed visuaalselt nauditavad stseenid: valvuri unenägu (kaamera sõidab hämaras mööda koridori, lõpmatud garaažid paremal ja vasakul), uusaasta tulevärk (mis peegeldub asukate silmades), garaažikompleks öösel (korruste vahel vilguvad autotuled). Ja fantastilised viimased kaadrid, parajalt argised ja parajalt sümboolsed, mis muuhulgas justkui ütlevad: see siin on Euroopa arthouse-kino.
5) Siirad personaažid. Dokkino kaamera läheneb inimestele neutraalselt, lastes neil olla sellised nagu nad on. See kriteerium oli täidetud "Sipelgapesas", filmis esinevad karakterid olid faktuursed, toimisid hästi teiste karakteritega ja ka omaette. Need pealtpaista lihtsad inimesed, reeglina venekeelsed pensioniealised meesterahvad, kord naljakalt, kord nukralt paljastasid oma salasoovi: olla nõutud ja mõista praegust elu. Need inimesed olid siirad, mistõttu neile oli kerge elada kaasa.
6) Kaasakiskuv atmosfäär. Garaažimiljöö on omaette maailm. Siin osutid aeglustuvad oma tempot ning hubasus on saavutatav isegi mustuse ja kütuselehkade kiuste. Vaataja jõuab filmi jooksul leppida sellega ära ning seansi järel katsub harjuda vastupidisega: et aeg jookseb kiiresti ja et "East or West home is best".
7) Muutuvad meeleolud. Alguses on naljakas. Väga naljakas. Filmis esinevad inimesed räägivad naljakalt. Ja nad on naljakad kui püüavad näidata ennast tähtsana. Valvur palub rentnikul tuua raha. Valvurid lahendavad ristsõna. Valvurid räägivad loetud uudistest. Iga stseen on naljakas. Nagu oleks tegemist "Vene rahvusliku jahi eripära" järjega, ainult osades on reaased inimesed. Pool filmi vaadatud, argised repliigid kaotavad oma naljajõudu, sest garaažikompleks saab nendest jagu. Naer asendub naeruga läbi pisarate. Lülituvad sisse mõtisklused nende inimeste saatuste üle. Millised nad olid noorena, kus nad töötasid varem, miks nad sidusid oma elu garaažiga. Sipelgad on surelikud, garaaž on igavene.
8) Tõstatab küsimusi: eetika vs esteetika. Film ei anna hinnanguid garaaži asukatele. Film ei otsi nende inimeste juures skandaali. Ei sotsiaalset, ei poliitilist. A-la: milline vaesus on meie riigis 21. sajandil. A-la: mõnes kohas meie riigis elatakse siiani nõukogude elu: sama esemetega ja sama harjumustega. Filmi loojad ei naeruväärista oma personaaže, kuid saalis naerdakse nende inimeste kommete üle. Vähemalt esialgu naerdakse. Miks see juhtub? Kas see on aus filmis esinevate inimeste suhtes? Kuidas need personaažid vaataksid ennast kinos? Nemad ei mängi siia ellu eksinuid, vaid niimoodi elavad. Kas siin ei ole efekti: et publik saalis vaatab neid kaitsetud inimesi antropoloogi pilguga? Minu jaoks need on ebamugavad ja ebameeldivad küsimused. Samas leian, et on äärmiselt oluline fikseerida ehtsa elu saarekesi, mis on kunsti üks keskseid ülesandeid. Selles mõttes "Sipelgapesa" tegi tähta teo - püüdis kinni ajaloo poole suunduva nähtuse. Tulemus oli usaldusväärne ehk ka seetõttu, et filmi venekeelsetest pensioniealistest meestest Lasnamäe garaažikompleksis tegid samuti siinsed venekeelsed mehed, ainult nooremad.
9) Jätab järelmaitset. "Sipelgapesa" kui ebatavaline objekt omapärase aura ja võimega küsima ebamugavaid küsimusi võib saada kinnisideeks. See film paneb endast rääkima ja äratab soovi näha oma silmaga võimsat ja võluvat garaažikompleksi. Olen vaadanud "Sipelgapesa" kaks korda, kahe erineva kaaslasega ja iga kord tahtsin ise ja mu kaaslased näha korrakski seda punasest tellisest garaažimaja. Nii ka juhtus: külastasin objekti, mida seni pole näinud. On küll suur hoone, nagu mingi ministeerium või Noa laev. Käisin ringi, tegin pilte. Mõtlesin: meil on olemas kultuuritehas ja kultuurikatel. Kas tuleb kunagi kulturikompleks "Garaaž"?
Toimetaja: Valner Valme