Arvustus. Ehe lavastus "Fantastika" püüab ületada lõhet ({{commentsTotal}})

"Fantastika" Autor/allikas: Veiko Tubin

Uuslavastus

"Fantastika"

Teater NO99

Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

Ühiskonnas on digitaalne lõhe. Üks räägib, et e-kiri on aegunud, sest ei saa vahet pidamata "suhelda" (tegelikult ju saab, kui tahta - VV), teine räägib, et tema päevas pole mingeid digitaalseid vestlusi. Kuna see kõik toimub netis, siis me ei saa tegelikust lõhest rääkida. Lõhe ise on digitaalne. Ühel pool on päris asjad ja teisel pool nende peegeldused küberruumis.

See on minu teooria, millel mul ei ole aega pikemalt peatuda, sest siis peaks selle lõpuni välja mõtlema, aga täna on veel palju tähtsamaid asju teha. Ootavad nii asjatoimetused digiilmas kui päris inimesed.

NO99 trupp vastas "Fantastikas" kaasaja universaalsetele, paramatutele küsimustele. Mis on päris? Mida uskuda? Mida tahta? Kus on üldse point? Ja kui on kiire, kas point on oluline? Kuidas me suhtleme? Mis asja me tahame? Kas meil on väikesteks asjadeks aega? Kas me märkame neid. Kas meil on aega istuda paariks tunniks maha ja arutada asjade üle. Ilma liiga asjalikuks minemata. Aga et saaks aru, kuidas see meie positsioon on siin praegu, või tõmmatakse kogu aeg jälle vaip ära ja jookse topeltkiirusel, nagu mööda allaminevat eskalaatorit üles lidudes. Kohale ei jõuagi. Jõuame ikka. Vabalt. Jäädakse hiljaks. Inimlikkus ei kao, tuuakse lilli. Aga mis hinnaga see kõik.

Kas digitaalse suhtluse domineerides ongi ehedus enam loomulik? Kas meil on uued standardid. Kas neid küsimärke on nii palju vaja.

Mart Kangro "Fantastika" lähtekoht on tõeluseihalus. "Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha," kui tsiteerida lavastuse tutvustust. Iha on alati rahuldamata, kommenteeriksin endast targemaid mehi parafraseerides. Iha on seega progressiivne, võiks järeldada. Samas on iha objekt alati kättesaamatu, ta ei saagi päris olla. Iha "päris" olukordade järele tühistab iseenda objekti. Ei saa ihaleda päris asja. Saab ihaleda viirastust, lummutist, projektsiooni, luulu, pettekujutlust. Näib, et miraaž muutuks tõeluseks seda kätte saades. Aga me ei saa kätte kättesaamatut. Ja kui ka saame, on meil käes midagi muud, kui ihaldasime.

Kuidas võimatu olukord lahendada? Lihtsalt. Konkreetselt. Kõige lihtsamat lahendust on sageli kõige keerulisem ette kujutada. Sellepärast kiidan lavastuse tegijaid. Sest tundub, et me oleme teatris juba kõike näinud. Ja siis üllatatakse meid kõige lihtsamaga.

"Fantastikas" vastatakse lihtsatele küsimustele. Mitte ülaltoodutele, need ülaltoodud on pigem ehk üldised lähtekohad sellise lavastuse sünniks. Ka mitmete teiste tänavuste eesti AUTENTSE (jumala eest) moodsa teatrikunsti tippsaavutuste lähtekohtadeks: "Budapest" Von Krahlis, "Melujanu" Linnateatris.

"Fantastikas" kehastavad näitlejad erinevaid rolle ja olukordi minimalistlike vahenditega, nagu see kaasaegses teatris, Eestis peamiselt NO99-s ja Von Krahlis sageli ka kombeks, meile jäetakse kohati ka mulje, nagu näitleja teeks rolli enda pealt, et mitte öelda: ei mängikski kedagi teist.

Mõistagi on see isegi keerulisem, sest siis peab näitleja mängima a) seda, et ta kedagi ei mängi, b) seda, keda ta siiski mängib, c) see, keda ta siiski mängib, teeskleb, et ta mängib kedagi teist, kui ta mängib. Jne. Ühesõnaga, komplitseeritud olukord.

Ent vaadates seda üks ühele: täiesti ehe.

Viimasel ajal kuuldes sõna "käsitöö" tahaksin haarata vabrikutoote järele. Viimasel ajal kuuldes sõna "öko", tahaksin küsida, miks me peame oma topelttööga nii palju tootma ja keskkonda saastama, et jaksata neid ökotooteid osta.

Asjadel on kaks poolt, kumbagi ei tasu demoniseerida.

Selliseid mõtteid tekitas see suurepärane lavastus. Kuigi veel eile tundus, et lõi aju mõnusalt tühjaks.

Millega illustreerida ehedust? Tiina Tauraite tegi maailma parima loomaetüüdi. Keegi pole kunagi nii kass olnud, kaasa arvatud päris kassid. Gert Raudsep sooritas meisterliku sketši aplausi teemal, kusjuures lülitus rollist rolli käis tõesti nagu päris lülitist. Simeoni Sundja tantsis nagu päris Jamiroquai ja pälvis spontaanse aplausi. Rasmus Kaljujärve hõige "Ei kuule" oli tõesti nagu päriselt, sisse kirjutamata, ja selline väike asi ajas päris naerma. Ja sissekirjutatud vead näitasid, et see on päris näitemäng, mitte mingi kammaijaa.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: