Arvustus. Kaamera tagant rooli – nii võideti Berliin ({{commentsTotal}})

"Taksojuht" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Taxi" / "Taksojuht" (Iraan)
Režissöör: Jafar Panahi
7/10

Ekraanil alates 1. maist.

Tänavusel Berliini filmifestivalil "Taxi" eest Kuldkaruga pärjatud iraanlane Jafar Panahi astub uues pooldokumentaalis sammu kaugemale eksperimendis, mida režissöör poliitilise represseerituse tõttu oma viimaste filmidega aina edasi on arendanud. Kuidas teha filmi, mis ei tohi selleks saada. Kuidas teha filmi, mis ei olegi film?

Alates 2010. aastast on Panahil filmide tegemise ja riigist väljumise keeld. Kunstnik on pandud istuma vangi oma loomingulise minaga silmitsi, ära võimalike loominguliste impulsside eest, laskmata teda algmaterjali juurde – elu ja inimeste keskele. Ometi pole ükski karistus režissööri tühjaks imenud ning pärast keeldu on ta teinud salaja kolm filmi.

Vaid enda minaga viibides on sündinud Panahil teda kui filmitegijat reflekteerivad teosed nagu "See pole film" (2011), milles ta katsetab loo jutustamise võimalikkust vähimaga, mis tal kodus olemas on. Vaataja saab osa mitte küll valminud linateosest, vaid autori ideest, kuidas see sünniks. Avameelses ja südamlikus dokumentaalis ilmneb, kui terav ja tähelepanelik on tema lavastaja pilk ning kui soe piirangutest hoolimata tema olemus.

Ka "Taxi"/"Taksojuht" tõestab, et Panahi pole poliitika surve all kibestunud ega kinnisideedesse mattunud. Südamlikkust ja humoorikust täis on iga taksos veedetud moment. Film on mõnes mõttes minaportree, sest armatuurlauale asetatud taksokaamera kaudu on pea kogu loo vältel pildis ka lavastaja ise.

Mõneti tundub, et režissöör kordab end ja on pidevalt sama küna otsas, otsides aina uusi variatsioone "mittefilmi" jaoks. Iseenda olukorda ning tööd kommenteerivad dokumentaalid ei küüni ehk selle sügavuse, poeesia ja terviklikkuseni, mida Panahi päris film pakkuda tõotab. Selline tendents on ka "Taksojuhi" puhul, sest taksolint muudkui jookseb, vaataja on turvakaameral toimuva tunnistajaks, mis on küll eluline ja inimlik, aga kuna lavastaja täielikult süžeega ei näi mängivat (vähemalt selline on illusioon), siis ei moodusta ilmselt ka publiku ja nähtava vahel nii tugevat emotsionaalset sidet.

Siiski läheb Panahi oma missiooniga, anda vaigistatud iraanlastele hääl, julgemaks ja põhjalikumaks. Fiktiivne taksojuht (tema ise) korjab filmi vältel peale teheranlasi ning joonistuvad portreed tänapäeva Iraani pealinna kirjust elanikkonnast. Keskpunktis pole enam tema kui poliitiline aktivist ning humanist, vaid tänavalt peale korjatud inimeste igapäevane rõõm, naer ja kurbus, mille taustal kõlavad sotsiaalpoliitilised tabuteemad. Lihtsasse ja lõbusasse dialoogi on peidetud suured tõed.

Loomulikult on üheks nendest naise mahasurutus Iraani ühiskonnas. Oluline moment filmis on, mil Panahi annab sõna oma noorele vennatütrele. Kui režissööri kaamera jääb armatuurlaual enamasti staatiliseks, siis tüdruku ülesvõetu puhul näeme kaamerasilma selektiivsust ja selle valikulisuse ilu. Plika filmib taksosõidu ajal kooliprojekti jaoks tänaval toimuvat ning lavastaja on need kaadrid sisse lõiganud. Nii moodustus vähemalt kujundlikult iseseisev meedium, mini-narratiiv Panahi filmis.

Peale selle on “Taxi“ dokumentalistika aspektist üks huvitav vaatamine, sest teostus irvitab leebelt näkku Iraani autoriteetidele - pole ju täpselt aru saada, kas ja kui palju on kogu sõit lavastatud. Panahi polekski nagu reegleid rikkunud, sest igas taksos olgu turvakaamera. Muidugi muudab kogu loo poliitilist korrektsust asjaolu, et see ikkagi mälupulgal Berliini filmifestivalile smuugeldati ja Panahi iraani filmikunsti teise Kuldkaruga kino ajalukku kirjutas (Asghar Farhadi "Lahutus" võitis esimese). Mõni võib ju spekuleerida, et "Taxi" on poliitilise alatooniga võit, aga film oli kahtlemata üks võistlusprogrammi parimaid.

Eetika ja õigluse motiiv, mida varastamise temaatika läbi "Taxis" aina korratakse, seob narratiivi tervikuks. Filmil on selge algus, ning kui mitte keskpunkt, siis kindlasti ka vapustav lõpp. Käsi varguse eest kellelgi maha ei raiuta, nagu islami seadus nõuab, aga Panahil on olnud käed seotud juba pikemat aega. "Taxiga" ütleb režissöör selgelt välja, et võite varastada minult kõik võimalused, kuid mu kirg ja loomingulisus jäävad mulle, tõestades seejuures, kui vähe on vaja millegi südantsoojendava loomiseks.

Vaata treilerit: 

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: