Arvustus. Bluri eluterve poh***sm
Uus plaat
Blur
"The Magic Whip" (Parlophone)
9/10
Sõltumata taasühinemiskontsertidest aastal 2009 ning maailmaturneest aastatel 2012 ja 2013 ei olnud Damon Albarn mõelnud, et Blur võiks kunagi, pärast 2003. aastal ilmunud seitsmendat albumit "Think Tank" veel ühe plaadi teha. "The Magic Whip" sündis tema sõnul tänu reale õnnelikele juhustele ning kui ta veel ka eelmisel aastal ütles, et ei näe uut Bluri albumit juhtumas, siis tänavu tunnistas ta, et ta tollal tõepoolest siiralt ei uskunud plaadi võimalikkust.
Bluri ja Oasise vahelisest nn britpopi-sõjast on möödas umbes kakskümmend aastat ning hea on nentida, et samal ajal, kui Gallagherid näivad olevat ajast maas ja sellele isegi jalgu jäänud, on Blur endiselt õigustatult päevakohane ning tõendab jätkuvalt, nagu eeskätt "Think Tank" ja sellele eelnenud "13" (1999), et neis on peidus oluliselt rohkem, kui näitas neid 90ndatel defineerinud britpopi ajajärk.
Blur pole bänd, mis üritaks end meeleheitlikult tõestada või pilti suruda. See pole neil praegu niivõrd tüdimus või viitsimatus, vaid pelk vajaduse puudus. Mehed on viiekümne ümber ning ei hooli enam suurtest žestidest ja rambivalgusest, vaid tahavad eelkõige lihtsalt koos mussi teha ja teha seda hästi. See on see eluterve pohhuism, mis aastatega end Bluri geneetilisse koodi tugevalt sisse kirjutanud on ning mis neil kui bändil väärikalt vananeda võimaldab.
"The Magic Whip", Bluri esimene album pärast 12-aastast pausi ning Coxoni esimene pärast lahkumist 14 aastat tagasi, on salvestatud Hong Kongis ning kokku pandud kõigi liikmete soove ja suva arvestades, millest tingituna kuigi selget temaatilist tervikut ei vormu. Aasia mõjud jäävad lugude puhul pigem puht ideelisteks, väljendudes visuaalselt albumi plaadikujunduses ja musavideotes ning temaatiliselt palas "Pyongyang".
Album pakub ohtralt nostalgiaelemente, ehk isegi liigselt, kuigi see ei näi olevat niivõrd loodud eesmärgiga anda midagi tosinajagu aastaid virelenud austajaile, vaid tundub olevat hädavajalik neile endale loomingulise väljundi ja sõprussuhete kinnitajana. Graham Coxon tunnistas hiljuti, et "The Magic Whip" aitas tal ja Damonil kogu aastakümnete jooksul põhjustatud halb heastada ja üksteiselt vabandust paluda. Albarn ise on öelnud, et bändi jaoks oleks hullumeelsus suhted katkestada ning et nad oli 2003. aastal lahku minnes liiga noored ja rumalad, mõistmaks, kui oluline Blur nende kõigi jaoks tegelikult oli.
Peab tõdema, et kuigi "Think Tank" ilma Coxonita on üks Bluri parimaid, on "The Magic Whip" õige Bluri album just tänu Coxoni kohalolule. Olgugi, et tema panus pole siin samaväärselt selgelt esil kui albumil "13", ei kujuta ilma Coxoni kidratekstuurideta uut albumit üldse ette; eriti lugu "Go Out" (vaata videot lisatud materjalidest), kus Coxoni kaifilt rabe ja kohati üle käte minev kidraraiumine rikastab täpselt parajalt üldist lihtsamat ja popilikku minekut.
"The Magic Whip" on meeleolult ülimalt bipolaarne, mängeldes üle võlli keeratud elujaatava paueri ja absoluutse melanhoolia vahel. Leiab lugusid, mis vajavad süüvimist, üksipulgi lahti monteerimist ja ka lugusid, mis ei tahagi olla rohkem kui see, mis nad näivad olevat.
Väga rangelt võiks lood jagada väljaelavateks ja sissevaatavateks. Albumit sisse juhatav "Lonesome Street", "Go Out", "I Broadcast" ja "Ong Ong" on palad, mille saatel tahaks meelevaldselt vastu seinu hüpata nagu põeks uue laine puberteeti, kõik muud tõmbavad aga sellest meelsusest kähku välja, paljastades pealispinna all peituva kõhetu ja hapra introverdi, kes on liiga kaua olnud tunnistajaks sellele, kuidas maailmas asjad toimivad.
Blur on algusaegadest peale olnud ühiskondlikult tundlik ja kriitiline – modern life is rubbish! – aga aastal 2015 pole need pole enam taolised noore hinge mässust kantud ja väljasülitatud etteheited, vaid äärmiselt läbimõeldult vormitud sõnumid, nagu näitavad palad "Pyongyang" viitega Põhja-Koreale ning "There Are Too Many Of Us" (vaata alt videot) oma eksistentsiaalselt kibeda tõega.
"My Terracotta Heart", mis räägib Coxoni suhetest Albarniga, nende kauasest sõprusest ja kaasnevatest tõusudest ja mõõnadest, on kui kogu albumit ülal hoidev tugikonstruktsioon, sest just nende kahe vaheline komplitseeritud sõprussuhe on see, mis bändi koos hoiab, isegi kui just see bändi ka tookord inetult lahku ajas.
"The Magic Whip" ei kõla nagu Bluri karjääri viimane vaatus või lõpuakord – kuigi sobiks selleks täiesti – ning järg sellele tundub olevat oluliselt tõenäolisem tulevikustsenaarium kui näis kõik need 12 aastat olevat "The Magic Whip". Aga Bluris ei või kunagi kindel olla ning pärast "The Magic Whipi" on see paradoksaalsel kombel kindlaim asi, mida öelda.
Toimetaja: Valner Valme