Oleg Pissarenko: inimene on justkui tähelepanupunkt universumis ({{commentsTotal}})

Intervjuu valmis saate "MI" jaoks ning oli eetris viimatises saates. Avaldame usutluse täispikkuses.

Kitarrist Oleg Pissarenko esitles hiljuti oma uut heliplaati "Point".

Muusikas võime rääkida erinevates žanrites alati mingist peavoolust ja mingitest vooludest, mis seal kõrval ujuvad. Kus sinu muusika jazzi peavoolu suhtes asub?

Ma arvan, et minu muusika on, kui objektiivselt vaadata, igasugusest peavoolust nii kaugel kui võimalik. Tähendab, mainstream, kui selline väljend, ei sobi kindlasti. Üldsegi, kui hakata seda muusikat lahterdama, siis paljud inimesed on raskustesse sattunud, et mis see on. Just täna küsiti jälle, et sa korraldad jazzi ja sinuga see sõna jazz seostub kõige rohkem, aga sa ise seda üldse ei mängi, et milles on asi?

Minu jaoks on kuidagi niimoodi, et see muusika, mida ma teen, on vabaduse muusika, ja kuna jazz on ka vabaduse muusika, siis osaliselt on see ka jazz. Aga no kindlasti mitte mainstream, kindlasti mitte jazzi kontekstis ja kindlasti mitte ükskõik, mis kultuurikontekstis.

No sa oled selliseid suunavaid plaadinimesid ka tihtilugu pannud. Kui see viimane, mis nüüd välja tuli, on "Point", mäletame "Prii lapse ilma" ja tihtilugu ka räägid kontsertidel armastusest ja väga sellistest märgilistest sõnadest. Miks see muusikale vajalik on?

Tõesti, see viimane plaat ongi meie filosoofilise triloogia viimane osa. "Prii lapse ilm" räägib sellisest maailmast, kus inimene elab vabana kui laps ja see on tegelikult tõeline maailm. Järgmine oli plaat "Kes Sa Oled", kus me arutlesime selle üle, et kes sa inimene oled, kas suudad prii lapse ilma leida? Ja nüüd on siis selle triloogia viimane osa, "Point", mis võtab selle triloogia kokku. Aga jällegi, milles see point on – sellest ma räägingi kontsertidel. Ma arvan et see on väga oluline.

Kui me teeme kontserti, siis oma osa on selles jutul, oma osa on sellel muusikal, oma osa on sellel visuaalil, oma osa on sellel sünergial – kõik kokku teebki selle, mis on point ja point on inglise keeles punkt ja mulle meeldib selline filosoofiline mõte, et inimene on justkui tähelepanupunkt universumis.

Kuivõrd sa publikut ka silmas pead oma muusikas? Kas sa kirjutad või lood niimoodi, et publikul oleks hea olla?

Minu veendumus on selline, et kui artist ronib lavale, siis peab ta sinna minema selleks, et teha inimestele head, et see inimesi puudutaks, et see muudaks kuidagi maailma paremaks, mitte enda eksponeerimiseks. Ma niiviisi ei oska, et istud ja kirjutad lugu ja mõtled, et ahhaa, aga mis see mees seal kolmandas reas hakkab mõtlema. Seda kindlasti mitte. Kõigepealt sünnib mõte, siis lugu jne. Aga publikut silmas pidades ma üritan laval ennast taandada niipalju kui võimalik, mitte ennast eksponeerida, vaid seda, mida me teeme.

Aga kui muusika on vahel sind ennast puudutanud samamoodi nagu sa loodad, et sinu muusika puudutab inimesi, mis siis on sinuga juhtunud pärast seda, kui see puudutus on ära olnud?

No vaata, just täpselt, et kas see on emotsionaalne tasand, vaimne tasand, ma arvan, et need on väga erinevad tasandid, eksole. Ma ei oska seda analüüsida, võib-olla peaks klemmid külge panema endale ja siis kuulama head muusikat.

Aga kui sa selle matsu kätte saad, kas sa tahad pärast ise muusikat luua või minna mõtlema kusagile? Mis juhtub siis sinuga?

Oleneb. Ükskord sain väga konkreetse laksu, kui ma kuulasin meie elava klassiku Arvo Pärdi "Für Alinat" – kuulasin ükskord, kuulasin teist korda ja siis kuulasin kuu aega järjest peaaegu iga päev. Ja ma tean, et see on paljude jaoks juba banaalne tänapäev, "Für Alina", me kõik teame – ma sain sellise šoki ühel hetkel, aastal 2008, et ma ei saanud pool aastat isegi pilli kätte võtta. Ma sain aru, et see on täiesti mõttetu, et kõik on juba tehtud. Arvo Pärt tegi selle loo ja rohkem ei ole vaja. No siis pärast seda läks aeg edasi ja siis sa kuulad ansamblit Queen ja ta puudutab sind teisiti.

Oled sa rahul selle ruumi ja selle kohaga või see on selline hädapärane lahendus, et Tartus võib-olla muud ruumi ei ole? Või on see ideaalne jazziklubi?

See on optimaalne koht ja mitte ainult Tartu jaoks. Kui Euroopas ringi sõita ja vaadata, kus jazziklubid asuvad, siis nii mõnigi suurlinn võib olla niimoodi, et Tartus on isegi parem mõnes mõttes.

Aga suuremat lava ei tahaks?

Jah, kui ma ise oma plaati esitlesin, muide mitte jazziklubis – see ei ole see muusika – vaid ikka Vanemuise kontserdimajas. Ja teine, kus saab, on Tartu Uus Teater. Aga jazzi, otseses mõttes jazzi, on hea mängida ikkagi siin.

Tartus on ooper ka ja kontserdimaja ja mängitakse klassikalist muusikat, mängitakse igasugust muusikat. Kui rikas Tartu muusikaelu on, kas ta on piisavalt rikas?

Tartu on kultuuriga täidetud nii hästi, et on väga raske ennustada, kui sa teed mõnikord kontserdi näiteks siin jazziklubis, et mis siis juhtub, et tuleb täismaja või ei tule. Konkureerivaid üritusi on niivõrd palju.

Vanemuises tuleb praegu Bizet´ ooper "Carmen" välja, kas see sündmus ka kuidagi sinu tähelepanu köidab?

Ütlen ausalt, ei.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: