Arvustus: korruptiivset kriitikat kah! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jüri Pino
Jüri Pino Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Nasta Pino
"Minu aeg ja selle lugu"
Eesti Keele Sihtasutus
130 lk.

Tunnistan süüd korruptsioonis. Nimelt see väike pastard, kes raamatu kaanel kuskile vahib, käsi silme kohal, olen mina. Ja see naisterahvas, kes samamoodi poosis, on autor.

Ehk minu ema. Jõhker emalapsepoliitika juhtum, täielik korruptsioon, millega võrreldes paarisaja tuhande kantimine pole isegi mitte nohu.

Aga miks ma ei tohiks oma ema kiita? Eriti kui raamat mulle meeldis ja peksa pole ta mulle kunagi teinud. Kuigi on üks äkilise meelega naisterahvas. Pigem ta lõdises tükk aega, et mis laps raamatu kohta ütleb, eriti kui delikaatsed isikuandmed ehk foto kaanel jõhkralt ja luba küsimata ära kasutatud.

Foto olla aastast 1976 või 1977, mis kolhoosi või sovhoosi põllul, ema ei mäletanud. Me ei vaata seal linde, vaid lähenevat kombaini. Ema oli pikalt põllumajandusajakirjanik ja temaga kaasas on mulgi suur osa Tartu rajoonist läbi sõidetud. Äge oli. Üks eredamaid mälestusi, kuis joogise peaga sõitnud traktorist tuli direktori käest pähe saama. Habemega, kirsadega, puhvaikaga. Rabas ruttu mütsi uksel peast ja muljus seda. Siis ma vist käisin juba koolis, et oskasin võrrelda: mats mõisahärra jutul.

Noh, nende lugudeni ema veel kunagi loodetavasti jõuab. Siin heietab tema lapsepõlvest sõjaaegsel ja metsavennaaegsel Setumaal. Kooliajast ja ülikooliajast Tartus. Ajakirjanikutööst Elva rajooni häälekandjas. Sealt läks ta edasi komsomolitöötajaks, muide. Ahaa! Kompra!

Suuremat osa neist lugudest mina muidugi tean, kuigi mitte kõiki. Külakooli koolikiusamise teemast ema eriti rääkinud ei ole. Aga see, et metsavennad polnud sugugi nii üleüldised kangelased, kellele külarahvas võssa oma viimase sea vabatahtlikult viis, on kuuldud. Või piinlikud hetked keskkooli arstlikus kontrollis, kui tüdrukud kohutavalt häbenevad oma pesu või siis selle puudumist. Ärge irvitage, kasutage oma kujutlusvõimet, et seda valitsevat vaesust kuidagi mõista. Minu arukene jääb napiks, aga vähemalt püüab.

Siiski emme ei hala. Ükskõik, mis aeg, ikka on ju lõbusat. Trehvamine Leopold Hanseniga – oli kunagi ammu selline näitleja, esimene Pliuhkam, muide. Igasugu nõukatotruse kirjeldused. Ehkki, nagu selge, mina enamikku teadsin, koos mõjusid uuesti suisa põnevalt. Nii et täiesti korruptiivselt, olge nii kenad ja lugege.

Loodetavasti emme jätkab.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: