Aafrika muusika entusiast: annan välja kraami, mida ükski teine plaadifirma ei avaldaks
Tänase Haigla Peo külaline on muusikablogi ja plaadifirma Awesome Tapes From Africa boss Brian Shimkovitz, kes mängib Sinilinnus tantsuks ette parimad palad oma 4000-lisest Aafrika muusika kassetikogust. Brian rääkis kultuuriportaalile, mis ajab teda Aafrika muusika sügavustesse kaevuma ning millistel põhimõtetel tema plaadifirma tegevus rajaneb.
Brian Shimkovitz kuulas nooremana väga erinevat muusikat, mängis jazztrumme, aga ei tahtnud ülikoolis pillimängu edasi õppida. Tahtis hoopis minna õppima väljaspoole USA-d ning arvas, et Ghana võiks anda kõige ulatuslikuma kultuurišoki – selle järgi ta janunes. Võimalus Aafrikas etnomusikoloogiat õppida tundus aastal 2002 huvitav.
Värske teadmine, et Ghanas tehakse sellist räpphaussi´i, niitis Briani jalust, ta hakkas põnevat Aafrika muusikat kassettidel kokku ostma. Brian tegi teadusliku uurimuse ja sai oma valdkonna (räpp Aafrikas!) spetsialistiks, kuid taandus seejärel akadeemilisest maailmast, sest nägi, et nii ei loo ta tegelikult mingit reaalset lisaväärtust Aafrika muusikale ega muusikutele. Ta alustas hoopis muusikablogi Awesome Tapes From Africa (ATFA), et puhkepäevadel nädala jooksul kogunenud stressi maha laadida, Aafrikast leitud aardeid sõpradega jagada. Nüüdseks on sellest kujunenud plaadifirma, süstemaatiline tegevus, mille eesmärgiks on muusikatööstuses Aafrika muusikale kohta leida, sealseid muusikuid vääriliselt tasustada. Tänu Brianile on Aafrikast pinnale ujunud näiteks ghanalane Ata Kak, Senegali juurtega Aby Ngana Diop, Etioopia oreli- ja sündivõlur Hailu Mergia, Somaalia Dur-Dur Band ja paljud-paljud teised suurepärased artistid, kelle looming ilma ATFA-ta meie teadvusesse poleks jõudnud.
Hiljuti käis Brian jälle Ghanas, kohtus seal enda plaadifirma vast ühe suurima staariga Ata Kak, mis oli tema sõnul crazy-superfun. Brian on endalegi ootamatult kahekuuse Euroopa tuuri trepimademel, rääkisin temaga kolmapäeva õhtul Skype´is, virtuaalsel kiirteel Tallinn-Ateena.
Oled Ateenas. Mis teed seal? Otsid iidseid kassette?
Hehe... Olen siin tuhninud küll, pole veel midagi leidnud, aga Kreeka muusika mulle meeldib. Pean mõned kuud Euroopas olema ja DJ-na ringi sõitma erinevates kohtades. Ateena on minu jaoks Euroopa kõige huvipakkuvam koht olnud, tahtsin siia tulla.
Kas ATFA-st on saanud su esmane elatusallikas?
See on imeline, et mu veebileht on teinud võimalikuks rajada plaadifrima. DJ-settidest koguneva raha panen ka plaadifirmasse nii, et kogu see värk toidab iseennast. Super on see, et ma ei pea kasutama Hooandja stiilis rahastust või laenama raha "oma rikkalt onult". Plaadimüük teeb selle võimalikuks, koos Ameerika levitajaga Secretly Canadian. Muusikud saavad iga kuue kuu tagant autoritasusid ning kõik reliisid, välja arvatud üks, toodavad kasumit. Ju siis mul on õnne olnud.
Mille järgi sa valid, mida välja anda?
Ma valin väga hoolikalt mida ma väja annan, spetsiifilist kraami, mida ükski teine plaadifirma ei teeks. Et see oleks ühtpidi üllatav, aga ka esindaks riiki, kust see pärit on. Ma tahan anda midagi inimestele, kes kuulavad Aafrika muusikat, aga ka neile, kes ei huvitu kindla suunitlusega muusika, kes tahavad plaadipoes eksperimenteerida. Ma tahan anda neile midagi unikaalset, ainuomast. Näiteks, ma tahaks välja anda Somaalia muusikat, sest seda ei ole kuskilt saada, aga somaallased elavad igal pool üle maailma. Ja see muusika on täiesti rabav.
Mõnes mõttes on see, mida sa teed, nagu sotsiaalne ettevõtlus.
Ma ei mõtle sellest kui heategevusest. Lihtsalt Lääne-Aafrikas elades sai mulle selgeks, et seal on nii palju vabatahtlikke ja ka väline rahaline toetus, aga tavaline inimene elab ikkagi enamasti väga rasket elu. Mida mina indiviidina saaksin teha, et neid aidata? Isegi kui ma oleks ülirikas ja annaksin igale külaelanikule 100 dollarit – kas see neid päriselt aitaks? Mulle meeldib töötada inimestega individuaalselt ja anda inimestele, kes juba teevad muusikat, võimalus enda loomingut laialdasemalt turustada, et nad selle pealt rohkem teeniksid. Meil on raha jaotamisel 50/50 kokkulepe.
Aafrika muusika on vist ammendamatu allikas...
Muidugi. Ma olen praeguseks ainult kergelt pealispinda kraapinud. Ma tean endiselt Aafrika muusikast väga vähe. Aafrika on lihtsalt nii suur. Ma tõesti ei tea veel midagi Nigeeria, Etioopia või Lõuna-Aafrika muusikast. Inimesed ütlevad mulle, et sa peaks tegema Awesome Tapes From Asia või Awesome Tapes From Brazil, aga see oleks arrogantne – et nüüd justkui on Aafrikaga kõik? Et Aafrika muusika on justkui ennast ammendanud? See oleks täiesti naeruväärne. Esiteks, pead sa rääkima keelt, et saada aru, mis seal muusikas üldse toimub ja ma räägin praegu ainult üht Aafrika keelt. Ja isegi selles keeles muusikas ma ei saa iga sõna tähendusest aru.
Näed sa ka mingit laiemat trendi, et Lääne muusikaelus tegevad inimesed, nii tarbijad kui ka loojad, otsivad järjest enam inspiratsiooni Idast, Aasiast, Aafrikast?
Kindlasti. Ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui entusiastlikult nii paljud inimesed minu tegevuse vastu võtsid. Ma ei teadnud, et inimesed, kes tšekkisid indie-rokki või eksperimentaalset popmuusikat või kas või hardcore´i, on nii huvitatud Senegali räpist. See näitab, et praegune muusika kuulajate generatsioon on palju eriilmelisem, kui 90-ndatel kui inimesed kuulasid rohkem konkreetseid žanre – olid Nirvana kutid ja jazzi kutid. Nüüd kuulavad jazzi kutid ka Nirvana kuttide muusikat ja vastupidi. Võib-olla on selle taga internet. Või siis see, et muusikas on kõik juba justkui tehtud?
Ma arvasin, et sa oled "piisavalt underground", et sul ei ole DJ-artistina oma agenti. Aga sul on.
Asi on kindlasti jõudnud sinna punkti, kus ma enam üksi hakkama ei saa. Aga initsiatiiv ei olnud minupoolne. See juhtus nii, et mind kutsuti Berliini DJ-na mängima, ma polnud seda isegi varem teinud. Ning üks agent, minu sõbra sõber, keda ma seal kohtasin, nägi minu setti ja ütles, et me võiksime sellega täiega midagi edasi teha. Tema uskus minusse rohkem kui mina iseendasse. See on tema teene.
Räägi oma setist ka.
Mängin tavaliselt kaks-kolm tundi. Mängin ainult kassettidelt kaherealise, vahel kolmerealise dekiga, DJ-puldiga. Proovin segada erinevaid saunde, vaibe ja stiile. Tempo muutub läbi öö, aga samas jookseb kõik ikka punktist A punkti B. Sõltub sellest, kuidas publik, ruum on ja mis kell on. Võtan kaasa 50-100 kassetti ega eelreasta lugusid. Kõik on väga spontaanne. Ja see on väga lõbus. Mu sõber tuli just Lõuna-Aafrikast ja tõi mulle kotitäie kassette. Natuke diskot, Lõuna-Aafrika boogie´t, kraami varastest 80-ndatest, mida nad kutsuvad bubblegum´iks ja kõik see on inglise keeles. Mitu inimest on viimasel ajal minu juurde tulnud ja öelnud, et "jõu, sa mängid nüüd mitte-Aafrika muusikat". Aga see on Lõuna-Aafrikast, nad lihtsalt laulavad inglise keeles. Meil kõigil on ootused, milline Aafrika muusika olema peaks. Ata Kak oli ise näiteks üllatunud, et tema muusikat Euroopas ja USA-s techno´ks, house´iks peetakse. Ta ei üritanud haussi teha. Tõtt-öelda on see termin "Aafrika muusika" üldse liigselt üldistav. Ma tahan inimesi üllatada selles osas, mida nad arvavad end teadvat...
Awesome Tapes From Africa Boiler Roomis.