Arvustus. Tantsitud Bukowski ({{commentsTotal}})

Raudsepp/Köster
Raudsepp/Köster "fac!+do!+totum" Autor/allikas: FB

Uuslavastus

"fac!+do!+totum"

Lavastaja Peeter Raudsepp
Koreograaf Krista Köster, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Priidu Adlas, projektijuht Grete Nellis
Laval Carmel Köster, Hellar Bergmann, Kreete Pillenberg, Peeter Raudsepp, Rene Köster

Esietendus Vabal Laval 9. mail

Vaba Lava projektina tehakse tükki Charles Bukowski ainetel – "fac!-do!-totum". Kes teevad? Lavaka juht Peeter Raudsepp on pannud kokku pihutäie imaginaarseid stseene Bukowski elust või sellest seonduvalt ja luulet, millest suurem osa saab ette kantud inglise keeles (ja õige ka). Krista Köster on lavastanud sinna juurde tantsu ja igast liikumist, näiteks kaklemist (kus sa ilma saad, kui laval on Bukowski) Carmel Kösteri, Hellar Bergmanni, Kreete Pillenbergi ja Rene Kösteri osavõtul.

Buk on mulle juba aastaid armas mees. Ja nagu armastustega tihti, on mul raske lahti seletada, miks. Mis temas siis on? Näiliselt lihtne ja robustne tekstitegija, paras pätt ja kaabakas, kui vaadata dokke, kus ta näiteks purupurjusena oma naist üritab diivanilt jalaga maha nügida ja lubab leida juudi advokaadi, kes naise kodunt välja tõstaks. Ja naine talub seda. Miks peaks taoline jõhkard imponeerima? Aga sellepärast, et jõhkrus on osalt teesklus ja rollimäng ja Buk on peen mees.

Seda, kuidas Bukowskit on raske lahti hammustada ja mõttetu seletada, on tajuda ka Bukowskist tehtud filmidest, mida on pihutäis ja netist vaatan, et sel aastal tuli või tuleb (tuleb - VV) James Francol välja film nimega "Bukowski" (läinud aastal kaevati Franco "Ham On Rye" õigusteta filmimise eest kohtusse ja ma ei tea, kuis asi lõppes), seda ma pole veel näinud, aga ei kiirusta vaatama ka, sest kõik ameeriklaste poolt seni tehtud Bukowskid on mänginud valesse väravasse, kuigi tegijad on tihti tõelised Bukowski fännid.

Viga on selles, et teda on üritatud teha üks ühele, nagu oleks tegemist lameda realismusega. On hakatud Bukowskit illustreerima. Aga Buk on kihiline, nihkes, irooniline ja eneseirooniline. Ja mulle tundub, et nagu tasemel tegijate puhul tihti, ei teadnud ta isegi, mis ta tegi ja oli. Ta ei tahtnud ega tohtinud teada, muidu muutunuks tegu teadlikuks ja võlu ja vägi võinuksid kaduda. Buk kartis au ja kuulsust ja oli üpris rahul, et Ameerikas staariks ei saanud, aga näiteks saksalastele läks hästi peale.

Parim film Bukowski järgi on seni itallase Marco Ferreri "Tales of Ordinary Madness" (kindlasti vähem tuntud kui ameerika staaridega tehtud "Barfly", aga hulka uhkem). Ferreri ei ürita Bukowskit illustreerida, aga teeb ta pinnalt oma filmi ja suudab nii vabaks jääda ja tuua üle midagi sisulist ja ehedat.

Kas Raudsepa lavastus suudab teha midagi sarnast? Mitte kummardada iidolit, mitte minna krampi, aga teha midagi oma ja vaba? Ütlen kohe ette ära, et suudab ja kui te pole liiga kinni oma Bukowski-kujutlustes, saate sellega ka kaasa minna.

Läksin Vabale Lavale üpris kahtlevalt. Ma ei tahtnud kuulda eesti näitlejate suust Buki häid (näiliselt lihtsaid) dialooge. Kartsin, et sahvt läheb kaduma. Aga mida sa Bukowskist võtad, kui ei võta ta dialooge, mis on teksti tuum? Õnneks ei kuulnud ma neid dialooge, aga võisin lavale vaadates oma Bukowski rahulikult ära unustada ja vaadata tantsu ja Peeter Raudseppa laamendamas ja Buki värsse ette kandmas – ja ette kandis ta hästi. Õigesti tegi, et ise tegi. Kuna asi ta sees elab, oli esitus veenev ja jälgitav isegi siis, kui ma kogu kappavat ingliskeelset teksti kinni püüda ei suutnud. Mis siis! Sain kihvatuse Buki luule uuesti üles otsida ja Raudsepp ütles arutelul pärast esikat, et see oligi eesmärk.

Ma olin varem Raudseppa laval tegutsemas näinud vaid korra. Mängimas Yukio Mishima näidendis "Hanjo", mille ta ise lavastas lavaka ülemise korruse saalis. Ja juba siis mäng intrigeeris ja veenis. Kahjuks ei ole tal vist näitlemisambitsiooni, aga kasutada võiks teda näitlejana veelgi (kui on sobiv roll, sest ega ta igale poole passi). Küllap võiks ta mängida nihkes psüühikaga tüüpe nagu paar sutsu tegid Mati Unt või Vaino Vahing. Hullu mängida ei saa, hull peab olema ja Raudsepp tundub piisavalt hull, ehkki arutelul jäi mulje, et klaarimat ja kainemat inimest polegi olemas. Sedasorti hullustega ongi nii, et hulluse piirile jõuab eriti klaar inimene, kui ta on tundlik. Täpselt nagu Mishima või Bukowskigi. See tuli tantsu-luulelavastust vaadates meelde ja tore, et tuli.

Bukowskit tantsimas pole ma dokkides näinud, kuigi taoline purjus karu tants võis efektne olla.

Küll aga on tal kuskil tekstis "kas te olete juba näinud mu "peeretan vastu tuult" tantsu?"

Hea, et laval ei hakanud keegi tegema tantsivat purjus Bukowskit vastu tuult peeretamas. Poeedile anti lihtsalt keretäis, mida elus juhtus korduvalt.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: