Esimene lavastus: Tanel Saar asendab õuna balletikingaga
VAT Teatri üks alustalasid Tanel Saar toob oma debüütlavastusena välja balleti "Aadam ja Eeva", kus draamanäitlejad väljendavad klassikalise tantsuliigutuse graatsiat ning mõtteainet pakub inimliku valikuvabaduse küsimus.
Intervjuus kultuuriportaalile avaldab lavastaja-debütant ka selle, milliseid reklaame ta lugeda ei taha ja kuidas ta 16-aastasena poliitilise partei lummusse langes.
Tanel, esietendus on 19. mail, mis tükiga tegu?
See ongi ballett. Draamanäitlejad – balleti mõttes amatöörid – tantsivad balletti. Ma annan endale aru, et nii nagu baleriinid nad ei tantsi. Kehaliselt ei ole nad muidugi võimelised jalgu tõstma ja hüppeid tegema.
Kui palju sa balletist enne teadsid? Filmi "Must luik" oled näinud?
Suurt midagi, käisin balletti vaatamas Estonias. Mõni ballett, mis polnud puhas klassikaline ballett, hakkas mulle väga meeldima, Youtube´ist leidsin midagi. "Musta luike" olen näinud. Rääkisin Marge Ehrenbuschile, kes VAT-i lavastustele varem liikumised on teinud, et kuule, mina ei tea balletist midagi, sina tead, mis oleks kui teeks. Teeme sirutusi ja poose niipalju kui oleme suutelised, et need oleksid võimalikult autentsed. Me ei soovi nalja teha, suhtume balletti äärmise tõsidusega.
Mulle ikkagi meeldib rääkida mehest ja naisest, inimesest ja armastusest. Adun, et "Aadam ja Eeva" on kristlik lugu, alustan seda küll samamoodi, jumalast ja maailma loomisest, aga siis hakkan seda asja natukene väänama. Jõuan sinna, kus ma tahan, et inimene teeks oma otsustused ise, ilma jumala ja kuradita, ilma nende jõududeta, kes ütleks, mis on hea ja teine, kes kisub sind halva poole.
Et vaadata, kas hea on lõpuni hea, või kas kuri on ainult kuri või on tal mõned teised varjundid. Mis juhtub Aadamaga ja pärast Eevaga, kes on jumala ja kuradi vahel. Tahan panna inimest väga suurelt ise otsustama, mis on hea ja mis on halb, et nad looks ise oma maailma.
Natuke meenutab "Sokratesest" seda südametunnistuse teemat.
Eks need kõik – "Sokrates", "Faust" – on läbi tehtud ja ta astub umbes sama rada küll teema suhtes, näitab ja ülistab inimest.
Ballett kui väljendusvorm pakub sulle huvi?
Ühelt poolt ta seab mingid raamid, ta on ikkagi ballett, seal sõnu pole, me ei räägi laval, on miimika, pantomiim ja tantsunumbrid. Üritame oma keha ja emotsioonidega anda kõiki asju edasi. Samas me ei jäta kõrvale, et oleme draamanäitlejad, vaatame, kuidas meil on võimalik balletis nagu ellu jääda, et mitte žanrile alla jääda. Püüame kasutada ära draamanäitleja kogemust, et oleks see nurk juures.
Kas näitlejad kurdavad, et igasugused sirutused panevad lihased valutama?
Otseselt ei kurda, aga eks ta meie jaoks ole suur pingutus muidugi, keegi meist ei ole tantsija ja paljud asjad, mida tantsijad teeksid plaksti, pole meie üldse võimelised tegema.
Varvaskingasid ka kasutate?
Varvaskingaga hakkabki seal üks jant pihta, see on seal üks peategelane, kes...
Á la Tuhkatriinu kaotab selle ära?
Tuhkatriinu ei kaota, aga Eeva pigem leiab varvaskinga.
Kõlab hästi, praegu teevad paljud sõnateatrid tantsulavastusi. Ei tea miks?
Ma ei tea, mis teistel teatritel on, aga minul oli juba ammu see vajadus, aga lihtsalt ei hakanud asjad kõik klappima, siis sain lõpuks trupi kokku, kes on väga hea. Meil on kolm vabakutselist: Kristiina-Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv ja kolm VAT-ist: Ago Soots, Meelis Põdersoo ja mina.
Mul oli lihtsalt tahtmine teha balletti. Leppisime kohe algul kokku, et sellist kaasaegset siplemist, moderni, me ei tee. Me ikkagi tantsime lugu. Aadama ja Eeva lugu tantsukeelde panna on olnud väga keeruline.
Narratiiv ja õun on olemas?
Õuna ei ole, õuna asemel on varvasking. Narratiiv on muidugi olemas, lool on kindel algus, keskpaik ja lõpp, kõik tegelased on lava peal. Muusikat teeb laval süntesaatoriga Madis Muul.
Ja mängite rahvusraamatukogu kümnenda korruse tornisaalis?
See on väga huvitav saal, balletti ma ainult seal teha tahtsingi. Meil on põrand ja kaks balletistanget ja see on kõik. Ma loodan, et VAT Teater kunagi jõuab sinna saali, siis kui see saab valmis ehitatud ja see saabki meie saaliks.
Mitmes lavastus see sul on?
Päris puhtalt ma pole midagi lavastanud. Selles mõttes päris nagu esimene. "Tsaar Saltaanis" on küll kirjas, et ma olen lavastaja, kuid ma sõnastasin selle asja niimoodi, et teie kõik aidake mind, ärge oodake, et ütlen, mismoodi saab olema. Ja tuligi, kõigi panus oli väga suur, kõik asjad, mis oskasime ja polnud saanud seni teha, tegime Saltaanis ära.
Sa siis ikka tahad lavastada?
Muidugi tahan.
Miks?
Miks... Mul on mingid soovid, mida ma tahan väljendada. Ma saan aru, et ma pean seda väga palju veel õppima, enesekindlust ja terviku nägemist on väga palju veel vaja. Ma ikkagi vaatan väga palju seda, mida teised ütlevad ka. Ma tahan kuidagi mingeid asju rääkida ja võib-olla need tahtmised pole väga sirged ja konkreetsed, aga tahtmine on praegu suurem kui selgus.
Rääkida või öelda?
Vahest ka öelda, Saltaaniga ei tahtnud ma midagi öelda, lihtsalt tahtsin teha, proovida mingeid asju. Tahtsin, et kõik õpiksid pilli mängima, et seal oleks mäng hästi füüsiline, et oleks mingid trikid, mis oleks loo teenistuses ja sain selle kätte. Siis oligi, et mis järgmisena, teeme balletti. Ha-ha-haa... aga – teemegi balletti! Kui nüüd ei tee, siis ei tee kunagi.
Kaua lavastus kestab?
Ilma vaheajata tund ja veerand. Ega me ei jõuaks ka rohkem, see on meie jaoks maksimum.
Sa oled 40 täis?
Jah, sellepärast ongi viimane aeg (naerab).
Kas su füüsiline vorm näitlejana on 15 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud? Et kui on vaja üle lava tormata, püüad rohkem talla peal joosta, mitte päka peal?
Ma praegu veel ei tunne seda, et midagi jääks füüsilise vormi pärast tegemata. Trupis on kõik minust nooremad, aga tunnen, et ei jää alla. Muidugi, võrrelda Hortensia ja Liisaga on keeruline, Liisal on natuke tantsija tausta ja Hortensia on lihtsalt hästi painduv ja graatsiline. Nendel on seda tantsulist tunnetust palju rohkem kui minul, aga ma ikka üritan kõiki asju teha ja rapsin nii, kuidas suudan.
Oled tuntud lavavõitluse ekspert, kas tegeled sellega järjepidevalt?
Kui Eestis on workshop´id, siis ma käin seal, vahepeal andsin Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde.
Teed füüsilist trenni, et säilitada kompetents?
Sellega on nagu jalgrattasõiduga, kui sa selgeks saad, siis see on põhimõtteliselt selge. Kui tahad aga minna trikke tegema, siis pead harjutama.
Ma ei pea end selles asjas väga suureks professionaaliks. Huvi sai alguse koolist, tegime lavavõitluse sõusid päris pikalt, hakkasin ka filmides tegema kaklusstseene. Olen õppinud eesti suvekoolides ja mingeid asju ka ise leiutanud. Seal on oma võitluse keel, umbes sarnaselt nagu tantsijad õpivad tantsusammud selgeks. Seal õpitakse võitluse asjad selgeks ja siis tantsitakse nii nagu see oleks võitlus. Koreograafia on võitluse koreagraafia ja kui sul see keel on selge, siis ta iseenesest on selge. Vahendeid, kuidas teha, on palju – relvadega, tänavakaklus, idamaine või Brasiilia capoeira, vahet pole.
Kas selles lavastuses kasutad ka mõnda elementi?
Natuke võitlust on, aga see jääb ikkagi balleti võtmesse. Küsi nüüd, mis on balletivõitlus. Ta on ikkagi sirgete selgadega.
Nagu sookured?
Võib-olla jah, see on tabav näide, selline graatsiline võitlus, mis tähendab, et see võib minna ka väga julmaks, aga ta on ikkagi võitlus, mis on kantud balletist. Ta pole selline robustne klobimine. Me anname aru, et juba see, kui tõuseme varvastele, mõjub koomilisena. Kui ma käin Estonias vaatamas, mul lähevad ka suunurgad üles, kui ma näen neid baleriine. Kui olen pool tundi juba vaadanud, siis ma harjun sellega ära. Ma ei tea, mis publik teeb, kas nad hakkavad naerma või... See, mis mul oli alguses ja see, mis praegu on, pärast kahte kuud proovisaalis, väga ei kattu.
Kas sa kujutad kuidagi oma publikut ette või püüad teha nagu endasugustele?
Lähtun pigem endast. Teen inimestele, kes tahaksid vaadata balletti ja mitte balletitantsijate esituses, näha minu tõlgendust "Aadamast ja Eevast".
Kuidas sa kultuuri tarbid?
Ma käin teatris väga palju, üritan ikkagi need asjad, mida tahan, kõik ära vaadata ja ka muud, kui on aega vaatama minna. Ka etenduskunste vaatan väga palju. Mulle meeldib liin, kus on rõhk füüsilisusel, nagu meil VAT-is on olnud "Faust", "Pal-tänava poisid" ja "Tsaar Saltaan".
"Pure mind" näiteks?
Jah, see mulle väga meeldis, Renate asjad mulle väga meeldivad. Tükid, kus pole väga suurt ajugümnastikat, mis ei tähenda seda, et see mulle ei meeldiks. Kui mulle läheb mõni psühholoogiline asi korda, siis see mulle ka väga meeldib, aga füüsilisus on hingelähedane.
Kino?
Kinos käin vähe, väga juhuslikult, lastega lastefilme vaatamas. Raamatutega on nii, nagu näitlejatel ikka, millega ta tegeleb, seda ta loeb, see on väga eklektiline. Kui keegi vahest midagi mainib, et see oli lahe, siis vahest huvi pärast loen, kui selle inimese maitse mulle meeldib. Seda, et lähen ise raamatupoodi, võtan riiulilt mingi asja, mul ei ole.
Mul on sinult, kui klassivennalt seda huvitav küsida – kas su karjääri on kuidagi mõjutanud see, et oled pärit Tapalt, Kesk-Eesti väikelinnast?
Jaa, kindlasti on. Sellest, kust me oleme, ei saa lahti mitte keegi.
Oled selle peale teadlikult mõelnud?
Ei, aga ma saan aru, et see mõjutab niikuinii mu arusaamist, kas või integratsioonist, venelastest, isamaalisusest. Asjadest, mida suudan näha võrreldes Tartust ja Pärnust pärit vendadega palju teistsugusemalt. See, millega olen nooruses tegelenud, muidugi mõjutab. Kooliraadio ja väravpall ja muud trennid. Füüsiline vorm füüsilise teatri juures on väga tähtis.
Kas füüsilisus laval on sulle nagu aususe ja tõelisuse ekvivalent?
(Tanel mõtleb paarkümmend sekundit – T.L.)
Ma nii ei ütle. Sõnades saab ikka ka väga tõeline olla. Kui sa füüsiliselt ei suuda midagi näidata, siis sõnaga saad teha võib-olla palju rohkem, kui füüsisega. Sõnadega võib palju rohkem haiget teha, füüsiline löök läheb sul meelest ära, luu paraneb ära, aga sõnad jäävad eluks ajaks meelde. Füüsiline teater lihtsalt köidab mind rohkem. Ütleme niimoodi, et mulle meeldib rohkem vaadata kui kuulata, nii on see asi.
Sa oled üks nõutumaid reklaamihääli riigis. Mis see reklaami lugemine sinu jaoks on?
Ta ei võta mult palju aega ja ma saan teha kõrvalt tööd, mis on hästi tasustatud ja ma ei leia, et ma läheks seal mingite oma asjadega vastuollu, kui ma mingit asja reklaamin. No vahest on kuulda, et ei, meie seda ei loe – näitlejad vahest nii räägivad. Ma annan endale aru, et kui mina seda ei tee, olen enda vastu aus ja nii, siis loeb ikkagi keegi teine. Ma saan aru sellest maailmast, kus me elame ja ma muudan seda maailma küll, aga mitte sellega, et ma jätan mingid reklaamid lugemata.
Marko Matvere on kusagil öelnud, et see on tema töö.
Jah, ma ütlengi, et see on nagu minu töö. Olen vist kaks korda mingeid asju ära öelnud, et ma ei saa seda lugeda, et lihtsalt ei saa, ära küsi miks.
Saad sa öelda, mis üks neist oli?
Üks oli poliitiline asi, mis mulle tõesti (Tanel nõjatub seljatoele, sasib kätega juukseid ja seab siis käed kuklale – T.L.)..., siis ma oleks öösiti vähernud. See poliitiline erakond ei läinud mulle üldse, üldse, üldse korda. Sellepärast ma ei saanud seda teha. Kõik muud asjad, ma saan nendega hakkama, ma suudan need enda jaoks ära põhjendada.
Kas produtsent saadab sulle info ja teel stuudiosse tutvud teemaga?
Näen tekste stuudios kohapeal. Jah, tean seda, milline on emotsioon ja milline on taustamuusika. Mulle öeldakse, et ole rahulikult, enesekindel mees, või ole selline roki- ja rallimees.
Kui sageli sa esimese korraga ära loed?
Ei loe mina kordagi esimese korraga, ma loen neid terve hunniku erinevate varjunditega ja pärast vennad valivad.
Veel ühest teemast tahaks rääkida. Kas valimas käisid?
Käisin.
Kuidas sa seda poliitikaasja vaatad?
Ma vaatan positiivse pilguga. Ma pole pettunud absoluutselt, mulle meeldib, et vesi ei seisa, ei ole selline soo, mäss käib kogu aeg. Vahel on ühed peal, siis on teised, ma ei arva, et poliitiline asi Eestis oleks jama. Mäss käib ja peabki käima, kui keegi tõstab käed üles ja ütleb, et on nõme, siis ta ongi allaandja, no mis sa teed. Võideldes ja võitjatest sünnivad asjad. Pigem nii, et kui on nõme, siis hakkan uuristama vundamenti ja räägin oma asju. Ma olen selles mõttes kaasas kui küsimus oli selles.
Jah.
Käisin valimistel, minu erakond ei ole kusagile jõudnud, Vabaerakond. Valisin Tapal. Ma pole Tallinnasse sisse kirjutatud. Teen punkarit, viin oma maksud ja oma hääle oma maakonda.
Ma hääletasin muide Elmu poolt (Elmu Koppelmann on Tapa Gümnaasiumi direktor, kes sai 469 häält ja ei osutunud riigikokku valituks – T.L.).
Ma ka.
Raivo Trassi käest küsisin sügisel, kas peaks 16-aastastele valimisõiguse andma. Ta ütles, et kindlasti. Mida sa arvad?
Miskipärast ma ütlen sulle, et ma olen natuke selle vastu. Ma ei tea, kas sa mäletad, ma panin kooli teadete tahvlile kuulutuse, et kõik, kes on kuningriiklaste poolt, pange siia allkiri. Tegelikult ma tegin nalja, mulle meeldisid kuningriiklased, nad tegid ka nagu punkarid – et teeme kuningriigi, täielik alternatiiv kõigele.
Ma panin plakati kooli üles ja kuidagi hakkasin seda ise uskuma. Aga see usk põhines sellel, et – aargh! – teen teistmoodi! Siis tuligi Kulla Kalju (Tapa 1. Keskkoli legendaarne eesti keele ja kirjanduse õpetaja – T.L.), et kuule Tanel, kas keegi palus sul seda teha?
Mina ütlesin, et ei, ise panin. Aa, okei, ütles ta – poiss teeb lollust. Tegelt nii oligi, olin siis 16 ja vaadates oma last, kes on 14, nad ei mõtle selle asja peale. See läheb mingi emotsiooni pealt, mis pole väga argumenteeritud, ma arvan. 16-aastane on ikkagi selline, et seal on muud huvid, see, kes on poliitikas, neid ei huvita. Ehk on üksikuid erandeid, aga ma arvan, et ise ei mõelda, tehakse pigem kellegi järgi. Ja selle järgi, et kes toob paremaid pastakaid ja õhupalle.
Toimetaja: Madis Järvekülg