Arvustus. Mitte päris reaalsele pinnale ehitatud pöörane lugu
Uus film kinos
"Supilinna salaselts"
Režissöör: Margus Paju
Stsenaristid: Mihkel Ulman, Christan Gamst Miller-Harris
Operaator: Meelis Veeremets
Kunstnikud: Jaagup Roomet, Kaisa Mäkinen
Monteerijad: Harri Ylönen, Marion Koppel
Helilooja: Liina Kullerkupp
Helirežissöör: Matis Rei
Produtsendid: Esko Rips, Diana Mikita
Lavastaja: Margus Paju
Osatäitjad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur
7/10
Kinodes alates 15.05.2015
Tundub, et "Supilinna salaselts" (SUSA, nagu lapsed filmis ise nimetavad) soovib näidata, kuidas jutustada suurt seiklust, tahtmata hüpata üle oma varju. Supilinn ja Tartu ei vaja kõrgeks fantaasilennuks eriefekte, tehislikult produtseeritud visuaalset muinasjutumaad, action´it saab teha ka Emajõel, mootorpaatidega võidu kihutada või botaanikaaia all püssirohuga paugutada.
Pehmet märulit filmis jagub. Lugu hakkab kiirelt lahti rulluma ning õhupilti Supilinnas veel säilinud pilpaküla katustest saab nautida vaid hetkeks mõne pikalt veetud kaadri jagu. Supilinna kujutatakse elujõulisema, rohkem kehtivatele normidele vastavana kui see tegelikult on. See sotsiaalne õhkkond, need parajalt heal järjel kunstiinimesed, vanaaegselt moodne väikeperekonna idüll ja siseringi glamuurne kultuurielu, tänavatsirkus ja -teater, karneval – Supilinna distinktiivne olemus ei ole tegelikult nii postkaardilik. Oluliselt lihtsustatud stereotüüpsed kujud nagu hull professor või esteet-literaat-kriitik ja tema ümber lipitsevad pseudointelligentidest tšikid mõnevõrra siiski Tartu kultuurielu reaalsusega kokku käivad. Väliselt sama Supilinn, ideeliselt ka veits, sisulistes detailides aga mitte.
Aga rohkem huumorile kui dramaatikale apelleeriva fantaasiafilmi eesmärk loomulikult ei peagi olema linnakeskkonda või -atmosfääri arhiveerida. Naljakohti oli tegelikult isegi vähem kui lastefilmilt oodata võiks. Tekkis selge vahe naturaalselt stseenist välja kasvanud puäntide ja eelnevalt kivisse raiutud jäikade repliikide vahel. Selline armas ja totralt primitiivne huumor, mis lapsed kinosaalis küll kihistama ajas, aga kohati üleliigsena filmi ambitsioonikat kulgu takistas.
Sääraseid liine pidi võiks käia täiskasvanud inimese mõte kui ta seda filmi vaatama läheb, aga eelkõige on see ikkagi lastefilm. Ja seda, mis pulbitseb Supilinna laste peades tegelikult, teavad tõenäoliselt vähesed.
Filmitegijad on Mika Keräneni olmeteemaliste raamatute ainetel ikka päris pöörase minekuga süžeeliini välja käinud. Lühidalt, juhtuma hakkab midagi sellist, et väikelinna tabab katastroof. Liikvele läheb 1940. aastatest pärit sõja tarbeks väljatöötatud mürk, mis paneb täiskasvanud käituma nagu lapsed ning ähvardab 48 tunni pärast esimesed mürgitatutest teise ilma viia.
SUSA moodustanud kahest poisist ja kahest tüdrukust koosnev sõpruskond on harjunud neist ühe vanaisa korraldatud aardejahti mängima. Mainitud vanaisa, professor, omab päevikut, mis juhatab teed vastumürgini. Vanaisa mürgitatakse, kuid ta jõuab enne lapseks moondumist SUSA-le juhised päevikuga edasi anda. Ülejäänud täiskasvanud laste juttu vastumürgist ei usu. Neljane kamp on nüüd oma järjekordse aardejahiga omapäi ning selle edukusest sõltub paljude linnainimeste elu. Lapsi üritab takistada salapärane Mask, kes võib igal hetkel ootamatult aknast sisse karata nagu Batman.
Mõistatuse lahendamise teekond viib läbi vana anatoomikumi, raekoja platsi kellatorni, tähetorni... – kõik need olulised kohad omastavad SUSA keskses loos sümboolse tähenduse. Märgilisi paiku on seal mitmeid veel. Ehk siis, see film on hariv, Tartut tutvustav, väikelinlasele koduselt lähedane ja et kassahittidest teada kääbikud, võlurid, inglid, rääkivad loomad ja muud sellised on stsenaariumist välja jäetud, siis mõjub fantastika tõelisemalt, aga seejuures mitte igavamalt kui välismaised lastele suunatud gigantteosed.
SUSA lapsed on kaasajaga kursis, nad suhtlevad Skype´is, üks ei saa üle oma nutitelefonist, millest osutub mõistatuse lahendamisel esmane abimees. Sellega saab pilti teha, sisse zoomida nagu krimkas ikka, järgmise vihje kohta häälkäsklusega infot otsida, vahel veab nutikas alt, kuid ilma selleta ka ei saaks. Tehnikateadlikkusest hoolimata on peategelased elava kujutlusvõimega ja neid kiusav, rivaalitsev gäng veedab aega onnis, ent samal ajal mängib jõugu liider ka ohtralt arvutimänge. Ühesõnaga, tehnoloogia ei välista "vana aja maalapse" isetegevuslikku maailma, vaid täiendab maailmapilti ning viitab lisavõimalustele. Ja selle teadvustamiseks võiks nii lapsed kui ka vanemad kinno minna küll.
Kasvult väikesed, aga hingelt suured peaosalised on iseenesest suurepärased näitlejad. Kui norida, siis kohati ainult teksti, dialoogi üle, mis on tõenäoliselt neile ette söödetud ja millest nad suhteliselt loomuliku vaibiga välja tulevad. Ma ei taha uskuda, et kaasaja eelteismelise solvangute sõnavarasse kuulub "punapäine madu" või "tõuk". Või ohked stiilis "oh sind!" jne... Samas, need salvavad sõnad tulid intellektuaalide perekonnast pärit Leo suust, nii et mine tea. Võib-olla see kunstnike eliit ja nende lapsed nii kõnelevadki. Kui 13-aastane poiss on juba võimeline endast neli aastat noorema tüdruku posti külge kinni siduma ja piinama, siis tõenäoliselt kasutab ta siiski märksa karusemat keelepruuki. Pahade seltskonna karakterid ei ole niivõrd hästi välja joonistatud kui head lapsed, aga neil on ka vähem aega end kaamera ees tõestada.
Üllatab ka see, et sellises vanuses poisid koduõuel nii stiliseeritult ringi käivad, justkui järgiks Salaselts ikkagi mingeid preeriafilmi dekoratiivvormeleid. Et seikluse eelduseks peaksid olema seiklusrõivad. Ja pahapoisile selga ikka nahkjakk. Aga võib-olla ma jällegi eksin ja olen linnas liikudes lihtsalt traksipükste ja ruudulise särgiga tomsawyerlikest mudilastest mööda vaadanud. Siit õhkub filmi tahet kodust kaugemale levida.
Seega, lugu on kaasahaarav, pöörded lihtsusest hoolimata põnevad, sest kõik ei ole lõpuni etteaimatav, emotsiooni jagub, muusika on stiilipuhas ja astub kaadridünaamikaga ühte sammu, aga miskipärast oleks tahtnud sama kõrgelennulise loo juures näha veel kodukootumalt tavalisemaid päriselulisi detaile. Sest mida lähemal on meile filmi realistlik pinnas, milles end ära tunda, seda võimsamalt mõjub kõik see kujuteldav, mis sinna ümber on ehitatud. Igal juhul soovitan, eriti lastele.