Arvustus. Teekond sinna, kust pole reaalsusse tagasiteed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kommunistliku partei toetaja 22. detsembril 2014 Moskva kesklinnas Venemaa valitsuse hoone juures protestimas rubla kursi languse vastu
Kommunistliku partei toetaja 22. detsembril 2014 Moskva kesklinnas Venemaa valitsuse hoone juures protestimas rubla kursi languse vastu Autor/allikas: AFP/Scanpix

Uus raamat

Peter Pomerantsev
"Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Seiklused tänapäeva Venemaal"

Tõlkija Heija-Liis Ristikivi
Tänapäev

Läänes on Venemaad ikka püütud mõista või vähemalt lahti mõtestada. Enamasti tehakse seda distantsilt ning sestap kohmakalt ning tavaloogika reeglitele alludes. Inglismaal Vene emigrantide lapsena sündinud Peter Pomerantsev aga sööstis otse sündmuste keskele. Sajandi algul tundus talle London liiga etteaimatav ja Ameerika endaga rahulolev. Glamuurne Venemaa näis tõeliselt elavat. Tõelist elu ta otsima läkski. Üheksa aastat kestnud ja autori tõelisse depressiooni tõuganud osaluseksperimendi tulemusena valmis briljantne autobiograafiline raamat "Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Seiklused tänapäeva Venemaal".

Paljud selle lehekülgedel aset leidvad sündmused näikse nagu toimuvat teises reaalsuses. Moskvas ajakirjaniku ja teleprodutsendi tööd tehes avastas Pomerantsev end lõpuks mitte ainult kirjeldamas, vaid ka loomas müüte ning muutumas märkamatult osaks nendest. Venemaa sai tema jaoks kõverpeeglist peegelduvaks Lääneks. Tema Venemaa-aastad muutusid mustaks auguks CV-s ja taas oli ta tagasi toiduahela alumises otsas.

Üks ilmekamaid lõike raamatus on pühendatud pimedale jalgpallimängijale Aleksandrile. Lapsepõlvest saati pime mees näeb välja nagu viikingite jumal oma pikkade punaste juustega. Ta käib vaikse neiuga, kes õpetab lastele muusikat. Aleksandr ei kuula oma lemmikmeeskonna Dinamo Moskva mängude raadiokommentaare ja kinnitab, et tunnetab mängus toimuvat sisemise jalgpallinägemisega. Aga see pole kõik.

"Ma kuulen neid tšurkasid tänaval. Ma kuulen nende keelt metroos. Minu hoov oli vanasti täis vene keele kõla... kui ma neid tšurkasid kuulen, astun lihtsalt välja ja löön suvaliselt," räägib mees.
Kui võimsa löögiga pime Aleksandr pihta saab, on see röögatu tabamus.

Eestist tuleb ka põgusalt juttu. "Kui K, otse Oxfordist tulnud 23-aastane, kirjutas uudislugu, milles ta väitis, et NSV Liit okupeeris Eesti 1945. aastal, sai ta uudiste osakonna juhatajalt korraliku peapesu. "Me vabastasime Eesti," öeldi talle ja kästi teksti muuta. Kui äsja Bristolist tulnud T rääkis metsatulekahjudest Venemaal ja väitis, et President ei tule toime, öeldi talle: "Sa pead ütlema, et President on eesliinil tulekahju vastu võitlemas." (lk 60)

Hiljuti Tallinnas Lennart Meri konverentsil esinedes võrdles Pomerantsev kaasaja Venemaad ja venelasi sektiga, mille liikmeid pole võimalik vastunarratiiviga teistmoodi mõtlema panna ja ta soovitas sellega võitlemise asemel süsteemi pigem piisavalt tundma õppida ning õpetada nii Lääne elanikud kui venemaalased kriitiliselt mõtlema. Ma pole kindel, kui tõsiselt ta sellesse ise usub. Aga uskuma peab, mis muud ikka üle jääb. Mis siis, et vahetust aastatepikkusest kogemusest on temas süvenenud arusaam, et Venemaa ühiskonda juhitakse nagu tõsielusarja. Kõik on suhtekorraldus. Pomerantsev nendib kibedalt, et alati, kui XXI sajandi vene kultuur otsib alust, millele end üles ehitada, annab põrand järele ja kõik mattub taas tolmu ja verre.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: