Arvustus. Harala elulood proosas ({{commentsTotal}})

Mats Traat
Mats Traat Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat
Mats Traat
"Kolm Solveigi"
Ilmamaa

411 lk

Mats Traadi "Harala elulood" on sihuke luuletuste rodu, mis võib kummitama jääda. Isegi kui nad tingimata pähe ei jää. Paarkümmend rida ja inimese elulugu on räägitud. Tuleb aktivist vallamajast rakukese koosolekult, mõlgutab mõtteid, et kuis ja kust need rahvavaenlased muudkui juurde tekivad, eriti omade hulgast, ja tulebki kuul. Või saab keegi kabjaga. Või sureb sünnitusel. Need inimesed pole päris, nad on tegelased, aga sa usud lugedes, et õigupoolest nii võiski olla. Vähemalt inimesed, kes sel ajal elanud, nõustuvad.

See painab ka uut raamatut, mis ju ka inimeste elude lugudest koos seisab, lugedes. Vägisi tahaks neid lugeda kui luuletusi. Mingi rütm hakkab kuskil kuklas tiksuma. On see meelega, on see tahtmatult, peaks suurmeistri enda käest küsima, kui julgeks. Ei julge tülitada. Ega kirjutada ka väga julge, sest vahel juhtub, et imetlus ja aukartus murravad.

Esimese jutuga mindi küll lugedes natuke kiviaia taha. Tegevad on Liina Reiman, Erna Villmer ja teisi teatrilegende kah. Häda endale selles, et koht, kus juhtub, on tuttav. Valgejõe ja Vanaküla, see on seal Lahemaa rahvuspargis. Äraütlemata ilus kant, kus teatrisuurused tõepoolest suvitasid. Et kui miskit kohta mainitakse, on kohe pilt silma ees. Selle elektrijaama varemetes olen ise ka ringi kakerdanud, natuke kurb, et selliseid kohti enam ei ole. Lugu ise seepärast natuke hajus, kogu aeg mõtle, kuidas lõhnas, kuidas linnud lõugasid ja väideti, et iga kiviaia vahel võib rästik varitseda. Põhja-Eesti rästikud vist setukese peale välja ei tule.

Edasi tuleb lugu Jaani ja Malle pojast. August Alle, noh. Oli selline luuletaja. Kimpus vekslite, elumere lainete ja võimetusega luuletööd teha. Kuigi Semper mehe arreteerib, maale viib, et kirjuta, nahk, küll siis ka rahaasjad paika loksuvad. Aga seened hõikavad metsas, kalad järves, noorusmälestused peas, jälle läheb, nagu ikka minema kipub.

Edasi Ludvig Puusepa lugu. Vaimustav olustiku kirjeldamine, näljase tudengi elu Piiteris, imeväärsed juhtumised, kuidas ikkagi saadakse professoriks, oma kliinik, Eesti ja eesti keele õpingud, vahele Jaapani sõda, üsna seiklusjutu moodi.

Siis ühe nii-öelda lihtsa pere elu lugu. Jällegi, vahva on meelde tuletada, milline maailm mitte nii väga ammu oli. Lambiõli ja kuivkäimlad.

Ja veel lugusid. Ja veel. Lõpetuseks päris karm lugu 1720. aastast, mis meie esivanematest just parimat pilti ei jäta. Purjus, kiusakas, vägivaldne ja võrdlemisi vastik kamp. Samas naudid ilusat Lõuna-Eesti murret, milles tegelased rääkima pandud. Korraga põnev, jõhker, omal napakal moel naljakas ka, kuigi justkui ei tohiks olla. Mõtled – oli see nii, ei olnud, aga väga tõenäoliselt võis nii olla küll, nagu Mats Traat need lood kirja on pannud.

Meister on kirjutanud. Meie asi on lugeda.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: