Tõnu Karjatse filmikomm: küpsusest on puudu jäänud just režissööril
Tõnu Karjatse vaatluse all on sel nädalal Andrew Haighi linatöö "45 aastat". Tõnu Karjatse filmikommid on Klassikaraadio "Delta" eetris neljapäeviti, tekstid ilmuvad siinsamas kultuuriportaalis pärast eetrit.
Kate ja Geoff Mercer on abielus olnud 45 aastat, nüüd valmistuvad nad tähistama oma pulmaaastapäeva, kui Geoff saab kirja Austriast, milles teatatakse, et Alpidest liustikujääst leitud surnukeha kuulub ilmselt tema lähedasele. Liustikujää alt välja sulanud minevik tekitab mõrasid 45 aastat kindlustunud suhtes ja küsimärgi alla satub isegi pulmaastapäeva tähistamine.
Lühidalt ongi see kokkuvõte Andrew Haighi linatööst "45 aastat", mis alates reedest (28.5) kinos Sõprus vaadata. See on näitlejafilm. Berliini filmifestivalil said filmi peaosatäitjad Charlotte Rampling Kate'ina ja Tom Courtenay Geoffina ka auhinnad festivali parimate näitlejatööde eest.
Rampling ja Courtenay moodustavad toimiva paari, kuid filmi kandev osa on Ramplingi tegelaskujul. Ramplingi Kate seisab silmitsi ühtäkki paljastunud minevikusaladustega, teda närib kahtlus ja järsku puhkenud armukadedus, ta pole enam kindel, kas saab usaldada meest, kelle kõrval aastakümneid elanud ja keda peaks tundma läbi ja lõhki. Rampling ja Courtenay peavad oma tegelaskujud edasi andma lähiplaanide kaudu – dialoogidele on jäetud üksnes vormiline roll. Kate'i ja Geoffi suhe ongi kaunikesti formaalne: vaatamata koos elatud aastatele küsitakse üksteise käest ikkagi üsna triviaalseid asju ja räägitakse nii, nagu oleks äsja vanadekodus kohtutud ja otsustatud koos elama hakata.
Ilmselt oli see taotluslik ka David Constantine'i novelli linalooks kohandanud režissöörile Andrew Haighile, kuid siinkohal on Haigh lõivu maksnud vanapaari vahelise keemia arvelt. See on see sõnastamatu tõmbejõud ja koosmeel, mis oli vaieldamatult kohal Michael Haneke kolme aasta taguses filmis "Armastus", kus tegid üleelusuurused rollid Jean-Louis Trintignant ja Emmanuelle Riva. Trintignanti ja Riva kehastatud vanapaar ei pruugi üksteisele midagi öelda, nad mõistavad teineteist lausa poolelt pilgult, üllatusi võib tulla vaid elu üldistusastmest, mida nad tuletavad koos külastatud kontsertidest, kuid ka selles jõuavad nad teatud läveni.
Andrew Haighi "45 aastat" räägib veidi noorematest inimestest. Põhjus, miks seda võrdlust siia tuua, ongi eakuse teema käsitlus tänapäeva filmikunstis, kus Haneke "Armastus" seniületamatu saavutusena esile kerkib. Temaatiliselt on tegemist muidugi erinevate filmidega – kui Haneke räägib kokku kasvanud paarist, kes ei suuda teineteiseta enam elada, siis Haigh toob status quo'd mõrandava tegurina sisse mineviku, küsides ühtlasi, kas ja kuivõrd on uues suhtes õigus hoida alles eelmist, isegi kui see on vaid isiklike mälestuste ja fotode tasemel.
Omaette küsimus on see, kas sedavõrd noor mees nagu Andrew Haigh pidi selle probleemi esiletoomiseks valima just eaka paari. Vaatajat saadab tunne, et küpsusest ja elukogemusest on antud filmi juures puudu jäänud just režissööril, pikad kaadrid ja Ramplingi tegelaskuju hoidmine pidevas fookuses justkui püüaks seda defitsiiti varjata. Dialoogid ja neid kinnitav näitlejate miimika annavad loole kahekordse võimenduse, nii et seda, mida režissöör tahab ühe või teise stseeni juures öelda, peaks taipama ka pikaldasema arusaamisvõimega vaataja. Samas kaasneb sellise võttega risk, et lugu muutub igavaks. Haigh püüab selle peletamiseks oma sõnumit läbi tuua mitut moodi, selleks sobib isegi eakate inimeste voodistseen. See muudab aga filmi taas kahjuks vaid üheplaanilisemaks.
Andrew Haigh' "45 aastat" on üks neist filmidest, mille eesmärgid ja sõnum on mõistetavad juba esimese veerandtunniga. Nauditav on vaadata Ramplingi ja Courtenay mängu ning näitlejameisterlikkust, ja vaatamata puudustele puudutab film siiski suuri küsimusi nagu see, et mis siis on tõeline armastus ja kas seda üldse olemas on.
Haigh seda lootust ei peta.
Toimetaja: Valner Valme