Arvustus. Mumfordi ja poegi ei saa enam folkbändiks nimetada
Uus plaat
Mumford & Sons
"Wilder Mind" (Island / Glassnote)
6/10
2007. aastal Londonis formeeritud kollektiiv nimega Mumford & Sons alustas folkbändina, kelle muusikas võis leida roki elemente. Nii 2009. aastal ilmunud debüütalbum "Sigh No More" kui ka 2012. aastal välja antud “Babel” olid mõlemad vägagi pehmed ning läbivalt akustilised plaadid.
Mai alguses ilmunud "Wilder Mind" on võrreldes eelmiste kauamängivatega tubli samm edasi. Õigupoolest ei saaks selle albumi põhjal Mumford & Sonsi enam folkbändiks nimetadagi. Üha rohkem näib bänd kalduvat indie-roki poole. Aga see ei tähenda siiski üldse seda ebamäärast ja tihti sisutühja indiet, mida sajad bändid nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas üha enam pakuvad.
"Wilder Mind" mõjub üsna läbitunnetatud ja -mõeldud albumina. Albumi kaksteist lugu moodustavad üllatavalt tiheda ja haarava terviku. Ja hoolimata nauditavast stiililisest ühtlusest ei ole plaat üheülbaline, ei laulude kompositsiooni ega kõlapiltide poolest. Laiemat kuulajaskonda hõlpsalt kõnetevate lugude (nt "Believe" või albumi nimilugu "Wilder Mind") kõrval on ka tumedama ja isiklikuma tundetooniga lugusid (nt "Broad-Shouldered Beasts" või "Hot Gates").
Kuigi "Wilder Mind" on hea ja Mumford & Sonsi fännide ootustele vastav (mida näitavad kindlasti ka edetabelid – nii Suurbritannias kui USA-s jõuti päris tabeli tippu), siis esimesed kaks albumit olid ehk natuke mitmekesisemad ja põnevamad. Akustiline folkrokk võimaldas justkui kirevamat muusikalist eneseväljendust – suurem valik erinevaid instrumente pakub paratamatult ka rohkem erinevaid kõlapilte. Praeguse albumi indie-rokk näib bändi mõneti piiravatki, sest eelmiste albumite vaba ja isikupärane folkrokk kätkes endas oluliselt põnevamaid instrumentaallahendusi kui "Wilder Mind".
Toimetaja: Madis Järvekülg