Tõnu Karjatse filmikomm: inimlikult puudutav vaatemäng robootikast
Tõnu Karjatse vaatleb seekord Alex Garlandi "Ex Machinat", mis veel viimaseid päevi kinos.
Veel viimaseid päevi on kinodes vaadata briti lavastaja Alex Garlandi psühholoogiline ulmefilm "Ex machina". Tegemist pole Hollywoodis armastatud maailmalõpu temaatikast kantud fantastikaga, kus turismiobjektidena tuntud maamärgid põrmu varisevad ja kaalul on inimkonna saatus. "Ex machina" on peenema struktuuri ja psühholoogiaga - kohtuvad hullu teadlase ja tema loodud koletise teema, robootika eetikaprobleemid, hirmud andmekaitsesüsteemide ärakasutamise ja varjatud jälgimise ees, lisaks veel armastuslugu ning inimese igipõline üksindusõud. Paralleele võib tuua Fritz Langi "Metropolisest" (1927), Ridley Scotti "Blade Runnerist" (1982) ja mujalt Sinihabeme muinasjutuni välja.
Noor programmeerija Caleb (Domhnall Cleeson) saab töö juures asutusesisese lotovõidu - veeta nädal tarkvaraarendusfirma bossi Nathani (Oscar Isaac) eravillas ja tutvuda legendi enda saladustega. Juba esimesel päeval saab Caleb tuttavaks küborg Avaga (Alicia Vikander), kellele Nathan on andnud veetleva noore naise kuju. Nooruki ja küborgi vahel tekivad tunded või näib see ainult nii? Ja kes toimuvat tegelikult kontrollib?
Seni ulmefilmide "28 päeva hiljem" (Danny Boyle, 2002) ja "Dredd" (Pete Travis, 2012) juures produtsendi ning stsenaristina tegev olnud Alex Garlandile on "Ex machina" esimene režissööritöö. Ekraanilugu on sujuv ja mõõduka tempoga, hoides pinget ettearvamatu finaalini. Filmis on vaid neli tegelast (kõrvalosas näeme teenijatüdrukuna üles astuvat Sonoya Mizunot) ning peamine vastasseis ehitub üles Nathani ja Calebi vahele. Garland on leidnud kesktee thriller'itele iseloomuliku pingelise rütmi ja autorikino mõõdukuse vahel. Tegevuspaik on piiratud, sest kõik toimubki Nathani villa paksude betoonseinte vahel. Selles on aga piisavalt soppe ja tube, mis töötavad kaasa filmi sisulisele ülesehitusele. See piiratus - ruumiline rõhutus ja väljapääsmatus ei muutu aga eesmärgiks omaette. Teisalt oleks ehk selle umbsuse rõhutamine aidanud ehk paremini esile tuua suletust ja isoleeritust, millest välja murdmine ongi filmi kandvaks teemaks.
"Ex machina" temaatikat võib lahata mitmest vaatepunktist. Rääkides küborgitest ja digitehnika võidukäiguga seonduvatest väljakutsetest räägib Garland siiski inimesest. Betoonkuubist laia maailma ihkavad küborgid pole mitte masinad, nagu autor seda näitab, vaid need, kes selliste piirangutega peavad päevast päeva silmitsi seisma - feministid ütlevad, et need on naised, inimõiguslased võivad Avas näha ka pagulaste sümbolit - kapitalistliku maailma tekitatud kriisi ohvreid.
Samas võib "Ex machinat" võtta ka lihtsamalt - teaduslikust fantastikast tuntud õudusstsenaariumi väljendusena, milles loodu astub üles looja vastu ja masinad osutuvad inimestest targemaks. See teema viib tagasi Karel Čapeki legendaarse näidendini "R.U.R" (Rossumi Universaalsed Robotid, 1920), millest pärineb ka termin "robot". Juba Čapek omistas robotitele või tehisorganismidele inimesele iseloomulikke tundeid ja puhtalt inimlikku kavalust.
Segaduse ja hirmude vähendamiseks sõnastas Isaac Asimov 1942. aastal novellis "Runaround" robootika kolm põhiseadust, õigemini käsku, millest lähtudes ei tohiks robot ohustada inimest ja peaks järgima ta käske, mis ei lähe vastuollu esimese käsuga, ning alles kolmas käsk sätestab, et robot peab kaitsma ka oma olemasolu, kuid sealjuures ei tohi ta üle astuda esimesest ja teisest käsust.
Militaartehnoloogia on jätnud need käsklused kirjandusmaailma ja soovunelmate valda, tõestades kasvõi droonirünnakutega, et masin teeb eelkõige seda, mida inimene tahab, isegi siis, kui see tähendab kõige hävingut. Ehk siis "lugu sellest, kuidas ma õppisin mitte enam muretsema ja pommi armastama". Sel teemal vaata ka filmi "Dr.Strangelove, or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb" (Stanley Kubrick, 1964).
Alex Garlandi "Ex machina" on liiga inimlik, et seda võtta robootikaeetika edasiarendusena. Küborgid soovivad suletud süsteemist välja pääseda ja on valmis selleks kõike tegema, selgusetuks jääb, miks nad sealt välja ihkavad. Kas on võimalik luua tehisintellekti, mis on võimeline ihaldama, unistama, ning nende unistuste nimel ka valetama ja petma? Puhas 1-0 digiloogika seda esmapilgul küll ei kinnita.
Sellele vaatamata on Garland toonud ekraanile pildiliselt kauni ja inimlikult puudutava vaatemängu, mille emotsionaalset väärtust ei saa eirata.
Tõnu Karjatse filmikommid on neljapäeviti Klassikaraadio "Delta" eetris. Lugeda saab neid siitsamast kultuuriportaalist.
Loe ka kultuuriportaalis ilmunud arvustust "Ex machinast" lisatud lugudest.
Toimetaja: Valner Valme