Arvustus. Preapokalüptiline film lootusest kerges huumorivõtmes
Uus film kinos
"Tulevikumaa" ("Tomorrowland")
Lavastaja: Brad Bird
Osatäitjad: George Clooney, Brittany Robertson, Judy Greer, Hugh Laurie, Kathryn Hahn, Keegan-Michael Key
6/10
Kinos alates 29. maist.
Lavastaja Brad Birdi "Tomorrowland" ("Tulevikumaa") võtab kanda korraga palju rolle: lahutada lustlikult ja mõnusalt ajuvabalt meelt, edastada globaalse tähtsusega tõsist sõnumit ja pakkuda vaatemängulist retrofuturistlikku utoopiat.
Et mitte hakata sisu ümber jutustama, kopeerin sisukokkuvõtte kino kodulehelt: "Saatuse keerdkäigud viivad kokku teadmishimulise, kõige uue suhtes uudishimuliku teismelise tüdruku (Britt Robertson) ja elus pettunud kunagisest lapsgeeniusest leiutaja (George Clooney) ning üheskoos asuvad nad ohtudest palistatud teekonnale, et leida müstiline ja mõistatuslik koht nimega "Tulevikumaa". Koht, mis näib eksisteerivat kusagil nende mälestuste kõige sügavamates soppides..."
Meel saab lahutatud ja kuigi minu hinnangul on tegemist lastefilmiga, on see viimase aja Hollywoodi kassahittidele tüüpiliselt lastele keelatud ja mõeldud täiskasvanutele. Kas tõesti kõik need nutiseadmed ja pidev enda "liinil hoidmine", pilk ekraanidel, teeb meid infantiilseks? Ka see on üks filmi teemasid. George Clooney tegelaskuju jääb lapsgeeniusest leiutajaks põhimõtteliselt ka vanaisa eas. Olgugi alla 12 aasta keelatud, see on täpselt õige ja hea film mu nooremale, 9aastasele pojale, 14aastane vaataks mõnele tahule ses filmis ilmselt juba pisut küüniliselt, aga 5aastast tütart ma seda filmi vaatama ei võtaks. Liiga palju robotite poolt mäsaks lastud inimesi ja antropomorfsete tehisolendite kolpi ning muid jäänuseid. Täiskasvanule on see möll muide päris lõbus eelkõige seetõttu, et realismist on asi kaugel ja rõvedate lihakäntsakate asemel paiskub laiali pigem värviline ilutulestik.
Filmi üldine sõnum on õilis: ära kaota lootust, kuigi maailm on hävimas. Seda hävingut meile rõhutatakse ju maailmauudiste vahendusel iga päev: sõjad ja looduskatastroofid, lõppevad loodusvarad ja kasvav elanikkond ning kõige krooniks inimese ahnus ehk raha võim. See on mantra, mis paljusid ehk tüütama kipub: ah, elu läheb edasi.
"Tomorrowlandis", kus ometi seierid tiksuvad viimsepäevakella, võetakse igavestel maailmalõpu teemadel siiski positiivne seisukoht: irooniliselt näidatakse peategelast Caseyt (Britt Robertson) koolitundides kätt tõstmas, sellal kui õpetajad üksteise võidu pajatavad hukust ja negatiivsetest tulevikuvisioonidest. Lõpuks saab Casey sõna ja ta küsib: aga mis oleks lahendus? Mille peale õpetaja kuulutab välja suvevaheaja.
Õnneks ei ole tegemist tüüpilise maailma päästmise filmiga, milliseid jõuab kinno ju iga nädal. "Tomorrowlandi" tugevuseks on küllaltki omanäoline süžee ja eelkõige lopsakad, humoorikad ja stiilsed visuaalsed lahendused, mis demonstreerivad hüpertehnitsistliku, hingetu ja kurja tulevikunägemuse asemel pigem idealistlikku retrofuturistlikku visiooni maailmast, kus kõik on voolujooneline, kõrgustesse pürgiv ning kaarjalt mitmetasandiline, nagu Disneylandi tulevikuatraktsioon 1960ndatest - mis ongi filmi lähtepunkt.
Seda kena maailma juhatab aga parajalt ärapööranud kindral Nix ehk Hugh Laurie, kes on pannud robotid nullima tavamaailmas neid, kel veel sissepääs Tomorrowlandi paralleelilma.
Süžee keerdkäigud on mahlakad, päriselus 20ndate keskmisi aastaid veetev Britt Robertson kehastab (liigagi) veenvalt teismelist maailmaparandajat ning vana hea George Clooney teeb oma tavalise keel pisut põses sarmika staarirolli.
Veidi on karakterite loomisel üle pakutud emotsioonide ja ilmetega, komöödiale (või animafilmile) omaselt on iga impulss tegelaskujude näoilmetes rõhutatud ning näitlemine just seetõttu üheplaanilisem, aga hiilgavate "Imeliste" lavastaja Brad Birdi loodud utoopiamaailm on atraktiivne ning väärib respekti ja vaatamist.
Vaata treilerit: