Arvustus. Inimene on muutunud enesekesksemaks, aga ka ausamaks ({{commentsTotal}})

"45 aastat" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinodes
"45 Years" / "45 aastat"
Lavastaja: Andrew Haigh
Osades: Charlotte Rampling, Geraldine James, Tom Courtenay
7/10

Valel on lühikised jalad, armastatakse öelda. Andrew Haigh' uues filmis "45 aastat" kasvab vale poole inimelu pikkuseks. Õieti polegi tegu vale, vaid argusega, mis ei luba ühel peategelastest lõpuni aus ja siiras olla. Ennast alt vedades tehakse sama paratamatult ka teistega.

Tänavusel Berliini filmifestivalil parima nais- ja meespeaosa eest Hõbekaruga pärjatud Charlotte Rampling ning Tom Courtenay kehastavad filmis pulma-aastapäeva ootuses briti vanapaari. Ligi pool sajandit vaid teineteise hoidvat ja armastavat seltskonda nautinud Kate’i ja Geoffi ellu ilmub ühel hommikul minevikust elu suuruse kuju võtnud vaim – pärast aastakümnetetetagust õnnetust leitakse mehe kunagise armastatu laip.

Abielupaari elus on nii suhte kui tegelaste pika ea kohta üllatavalt palju intiimsust ja ühist vaimsust – täpselt selline nagu unelmates vananemine olla võiks. Seda enam, et tegu ei ole elukaaslastega, kes teineteist vaid hommikusöögilauas tervitavad ja õhtul eraldi tubadesse kobivad, muutub Kate’i ja Geoffi suhe järsku eriti lämmatavaks vaatamiseks. Pragunemas on miski, mis näis mõranematu.

Näitlejatöö võrratus peitub Kate’I aeglases murdumises. Ilma suuremate meeleheitehoogudeta joonistuvad äng ning teadmatus järk-järgult Kate’i näoilmesse. Miski ei põle suure leegiga, vaid kõrvetab vaikselt. Samal ajal laseb Geoffi tegelaskuju minevikust välja tulnud luukerel enese üle võimust võtta ning nostalgiast ja kohmetusest peaaegu kokku varisedes sama hästi kui unustab oma naise.

Kui Tõnu Karjatse leidis filmi arvustades (loe alt lisatud lugu - toim.), et dialoogid ja miimika mõjuvad filmis liiga selgetena, selle dramaatilisust lausa kahekordselt võimendades ja lugu igavdades, siis minu jaoks toimisid need elemendid vastupidi. Kogu filmi intensiivsus püsis just kergelt lakoonilises ja lihtsas vestluses, mida kompenseerisid ilmed ning kehakeel. "45 aastat" annab suurepäraselt edasi piinava vaikuse ning tähenduslike vaikimiste taaka. Pildi- ja keeleridade vahele langeb siin kõik, mida on paari enda jaoks liiga keeruline sõnadesse panna. Ainult nii saab vaatajale edastada selle olukorra talumatuse, mis Haigh’l õnnestub.

Filmi retseptsioonis on kõneldud ka laiematest sotsiaalkultuurilistest tendentsidest, nagu näiteks enda tõlgendamisest läbi suhte (Andrus Vaarik "OP!is" - loe alt teist lisatud materjali- toim.). Ei saa nõus olla Karjatse mõttega, et "45 aastat" on üks neid filme, mille eesmärgid ja sõnum on mõistetavad juba esimese veerandtunniga, sest tegu ei ole ainult sentimentaalse filmiga vanapaarist. Kate’i ja Geoffi lool on palju sügavam mõõde, mis puudutab generatsioone, traditsioone ja nende ajas muutumisi. Kui Karjatse esitab küsimuse, miks pidi lavastaja valima filmi keskmesse eaka paari, siis just selline valik lisab pelgalt suhtedraamana näivale teosele ajaloolisi ja sotsiaalseid tahke.

Esimesed mõtted kinost väljudes koondusid just vanavanemate põlvkonna ümber. Kate ja Geoff abiellusid ajal, mil kõigest hoolimata ei lahutatud. Heaolu nimel oldi harjutud valusaid teemasid maha vaikima. Tegemist on Teise maailmasõja järgsel ajal oma parimas nooruses õitsenud inimestega, kel tuli edasi elamise nimel selja taha jätta mõistusele hoomamatu katastroof. Geoffi jaoks jäi samuti mõistmatuks ebaõiglus, mis tema noorele armastatule osaks sai. Sellises olukorras kohtas ta Kate’i, kuid lõpuni polnud ta oma traumaga silmitsi seisnud.

Sotsiaalteadustes ja antropoloogias on leitud antud põlvkonna enesemääratlemise printsiipide ja traumadega toimetulekumehhanismide kohta, et need luuakse vastupanu narratiivi kaudu (à la "inglased on alati hakkama saanud"). Kultuurisotsioloog Frank Furedi võrdleb oma artiklis "From the Narrative of the Blitz to the Rhetoric of Vulnerability" inglaste kohanemist kriisiolukorraga pärast 1950ndatel aastatel toimunud laastavaid üleujutusi 2000ndate omadega. Uuringutes ilmnes märgatav vahe: eelmise üleujutuse aegsed vastused toimetuleku kohta kohandusid kollektiivse meelekindluse ja vastupanu narratiiviga, kuid 21. sajandil rõhutasid inimesed enda individuaalset haavatavust ja katastroofijärgseid psühholoogisi altvedamisi.

Antud antropoloogiline vaade näitab, kuidas "hambad ristis edasi ja luukered kappi peitu" suhtumise asemel on inimene muutunud küll ehk enesekesksemaks, aga ka ennast reflekteerivamaks. Ehk isegi ausamaks. Ilmselt ei lase tänapäeva inimene end sotsiaalsest survest ja normidest enam nii palju juhtida ning lähtub suuremal määral avatuse ja aususe printsiibist – ära ole kellegagi koos lihtsalt koosolemise pärast, ära karda olla üksi.

"45 aastat" ei ole pelk mõtisklus armastuse ja selle võimalikkuse üle, vaid kõneleb ühest põlvkonnast, kes oli sunnitud traumade ja süümepiinade pagasi ruttu kokku pakkima ning selle pööningule vedama, nagu tegi seda Geoff. Jalad tuli kuidagi alla saada. Rääkimata sellest, et kui ikka üks neiu juba pikemat aega sinu käevangus jalutas, oli kombeks ta üsna pea ära kosida.

Mis on siis 45 aastat hiljem teisiti? Inimene on julgem ja enda suhtes ausam. See muidugi ei tähenda, et armastus ning armastatud inimene vähem valu teeb. Pealegi, kas on nii üüratu tähtsus sellel, kui kaua on koos oldud? Vale on lõikav nii või naa ja sellepärast kõnetab "45 aastat" oma inimlikkusega.

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: