Arvustus: Treff, sa nautluskultuurist ammutanu! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Protsess" Autor/allikas: kultuur.info

Tagasivaade tänavu üheksandat korda toimunud visuaalteatri festivalile „TREFF“ koosneb neljast nähtud lavastusest, millest kolm koondusid NUKU teatri suursündmuse viimasele päevale.

Esimeseks oli teatraalne etteaste "Grammofon" reede hilisõhtuses Von Krahli teatri esimese korruse saali hämaruses, kus endiselt on üleval legendaarse Krahli baari pidude suitsune ja joovastav hõng. Sellesse keskkonda ta sobib, Iisraeli lauljatar Yael Rasooly, kes on sellel ja veel järgnevalgi õhtul korraga kehastunud kaheks 1920ndatest tuntud naisprototüübiks. Kord on selleks paheline Velma Kelly Hollywoodi kassahitist "Chicago", teinekord sama muusikalise linateose naiivsem peategelane Roxie Hart. Mõlemad on võluvad ja pahelised daamid. Grammofoni saatel võlub Rasooly publiku näilise sõrmenipsuga, mille taga on puhas näitlejameisterlikkus. Lauljatar esitab klassikaliste muusikapalade interpretatsioone, sealhulgas Edith Piafi, George Gershwini ja Fats Walleri kullafondist. Publik sulab, hajub ära saali kohal hõljuvasse õrna suitsuvinesse, mida tekitab naise ebamaine seksikus. Arvata võib, et edasine festivali klubiõhtu kulgeb sama kergelt, mänguliselt ja lõõgastunult. "Grammofon" on puhas nauding.

Teist festivalipäeva alustan Prantsusmaa CinéMarionnettoGraphe karavanis. Siin sünnib rändkino etendus "Klõps". Lubatakse 3D-kinoelamust, mille tarbeks jagatakse igale kahekümnest karavani seekordse publiku liikmest eriilmelised valge raamiga prillid. Etenduse ajal tuleb need õiges kohas ette panna. Nagu kord ja kohus algab helimaterjaliga ja vahetiitritega varustatud tummfilm. Pärast õiget kohta ja prillide silmapilgutusega "aktiviseerimist" kaob ekraanikangas, mille taga avaneb marionettnukkude maailm. Sirmi taga toovad kaks näitlejat osavalt ühe Prantsusmaa provintsi väikelinna elust müstilisi, aga tõetruid seiku valgete prilliraamidega seltskonnani. Lugu meenutab Ellen Niidu hiljuti ekraniseeritud värssraamatut "Suur maalritöö". Etenduse lõppedes on nii väikesed kui ka suured vaatajad nähtuga silmnähtavalt rahul. Näitlejate töö oli peenekoeline, nukud tugevad karakterid ja lugu kaasahaarav. Tummfilmi ja etenduse esteetika kattub äratuntavalt eelmise õhtu "Grammofoni" omaga. Siinne õhkkond on märksa argisem ja armsam, aga tunne sees endistviisi kelmikas ja nautlev.

Järgmiseks ootab mind NUKU ovaalsaalis Gruusia Sõrmeteater etendusega "Extravaganza". Ilm on erakordselt päikeseline, aga TREFFi etenduste saalid sellest hoolimata puupüsti täis. Ka siin on kaelakaardi omanikel väikeseks kõhkluseks taaskord põhjust. Kas etendust mahubki üldse vaatama? Kellel läks õnneks, see oli ka ajaloolise hetke tunnistajaks. Etendus "Extravaganza" jääb NUKU teatrimajas tükiks ajaks viimaseks, sest seal algab remont. Lavastusest. Luust ja lihast sõrmed – seda niikuinii, aga elavad, tantsivad ja hingavad? Seda ka! Olen taaskord 1920ndates, kus on kabaree, suhtedraamad ja iseteadlikud temperamendid, kelmikad tantsutrupid ja sensuaalsed duetid juhivad mängu. Gruusia Sõrmeteatri kohta võiks öelda ka niši tantsuteater.

Nüüd tahaks Cabaret Rhizome’i lavastust "Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne, kui sured" ainult sõrmedel mängitult näha, sest Gruusia trupi näitel usun, et see on võimalik, kuigi sõrmekoreograafias pole lõputult lahendusi ja seegi tõsiasi andis endast märku. Samas on sõrmedel mängu võimalik teha üllatavalt nüansirohkelt. Noh, kui juba Georges Bizet’ ooperit "Carmen" on võimalik näppudel ette kanda, siis saab ka kõik tuhat tantsu tantsitud!

Näppude asemel kerkivad ühel hetkel silme ette väikesed inimkujud. Seda silmi hõõruma panevamad olid intiimse vahekorraga lõppenud sõrmekeste etteasted. Veidi patusest 1920ndate Ameerika naudiskluskultuurist olid inspiratsiooni ammutanud ka grusiinid. Ühena viimastest tantsudest esitasid kostümeeritud sõrmekesed Roxie Harti ja Velma Kelly dueti "Nowadays / Hot Honey Rag", ikka kassahitist "Chicago".

Sloveenia teatri Lutkovno Gledališče Maribori neljakeelne lavateos "Protsess" oli nii minu kui ka TREFFi tänavuses programmis viimane. Laval on musta riietatud, nahksed, jõulised ning suurema osa ajast märatsevad mehed. Kogu etendus on üks suur möll ja mürgel. Tempo vaibub vaid ühe käe sõrmedel üles loetud hetkedeks. Sõrmedel on siingi etenduses kandev roll. Nagu kunagises kinolina hittmultifilmis "Madagaskar" oli Pingviinide tandem meeldejäävaim, on siin samasugune neljapealine näpunukkudest moodustuv uurijaterühm. Kaasahaarav on Patarei merekindluses nähtud Kafka "Protsessi" lavaversiooni kohta vähe öeldud. See on kaasalennutav, -kiskuv, -heitev protsess, kust ei puudu sama maskuliinne huumor. Mehed lubavad endale kõike, mille kinnituseks on tõsiasi, et esirea publik katsutakse sõna otseses mõttes läbi. Pärast esimesi plaksutusi ja publiku ovatsiooni esitavad nad kontserdile omaselt ühe lisaloo, millele võiks nimeks panna "Kafka "Protsess" for dummies". Kokkuvõtvalt, lühidalt ja arusaadavalt mängitakse kogu tunniajane mürgel uuesti läbi. Esialgu tekitab see hämmeldust, kuid väikeses etteastes on peidus veelgi enam geniaalsust ja üle vindi keeratud toorest huumorit, mis ei lase tähelepanu käest. Sloveenlaste lavastus „Protsess“ etendus pühapäeva hilisõhtul viiekümne esimest korda. Väärikas number, millega lõppes ka seekordne visuaalteatri festival. Järgmise aastani, TREFF, sa nautluskultuurist ammutanu, eriilmeline, füüsiline ning kirgas NUKU teatri festival!

 

Loe ka teisi jutte kultuur.info blogist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: kultuur.info

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: