Arvustus. Kas sina oled juba kultuurne inimene?
Uus raamat
Orvar Löfgren ja Jonas Frykman
"Kultuurne inimene: Keskklassi eluolu ajalooline areng"
Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
Tallinna Ülikooli kirjastus
Tallinna Ülikooli kirjastuselt on taas jõudnud poelettidele kosutavat kirjandust. Lundi professorihärrade Orvar Löfgreni ja Jonas Frykmani juba enam kui 35 aasta tagune klassik on lõpuks emakeeles olemas. Ja Olavi Teppani ülimalt heas tõlkes, kuigi ingliskeelsest versioonist. Imestama panebki, et miks alles nüüd maakeelde saadi, aga arvata võib, et ju siis oli kõigil spetsialistidel ja huvilistel raamat näiteks inglise keeles olemas. Raamatut lugedes meenus, et olen isegi seda varem käes hoidnud, kunagi 90ndate algul Soomes. Tollal tundusid välismaa raamatud muidugi kole kallid, pealegi läks tookord kogu raha plaatide peale.
Siinkohal tahakski rõhutada, et järgnev pole teab mis arvustus või kriitiline hõlvamine, vaid eelkõige lugemissoovitus. Raamat kodanluse või keskklassi kujunemisest sobib kindlasti kõige laiemale lugejaskonnale. Kõigepealt juba sellepärast, et olles küll akadeemiline oma sihtides, on ta ometi lihtsalt ja ladusalt esitatud, rohkete näidetega ja isegi visuaaliga varustatud. Ning olgu öeldud – sisu kõnetab kindlasti eesti inimest ka täna. Isiklikult pean lisama, et – jah, sai ka kõvasti nalja! Sobib kenasti suvepuhkuse täitmiseks, miks mitte just ausa ja puhta looduse rüpes värskes õhus nautimiseks. Kui loete raamatut, saate aru, mida mõtlen.
Ühelt poolt on autoritel fookuses ajalooline periood, peamiselt 19. sajandi lõpp ja 20nda algus Rootsis. Ehk juba aeg, kui kodanlus oli murdmas end riigi ja ühiskonna jõuliseks kujundajaks, kuigi väliselt valitses veel aadelkond. Aga teemad kodanlikest väärtustest ei ole huvitavad mitte vaid võrdluses muutuva talupojamaailmaga ja tugevneva töölisklassiga, vaid ka sellisena iseseisvalt – sest need kodanlikud väärtused elavad meis jõuliselt ka täna. Meie suhtumine aega ja korda, perekonda, vaimu ja kehasse, hügieeni, seksi, loodusse jne kannab samu juuri. Muidugi on paljugi tänaseks muutunud, aga mitte nii rohkelt, et me neid juuri ära ei tunneks.
Ohtralt sarnast leiab raamatust just Eestiga seonduvalt. Erinevustele vaatamata annab 19. sajandi Rootsi tendentse võrrelda meie omagi talupojakultuuri ja linnastumisprotsessidega, samu jooni on ka me erilises suhtes loodusesse. Põnev on tänases kontekstist tõdeda, et kui 20. sajandi hakul jälestasid korralikud kodanlased talupoegade ja töölisklassi mustust ja teistsugust arusaamist korrast ja distsipliinist, siis polnud Rootsis veel peaaegu ühtegi pagulast või immigranti. Täna on pilt seal maal ikka täiesti teine.
Eesti rahva tee läks muidugi juba 20. sajandi alul teisiti kui rootslastel. Ja isakese Stalini ajal pitsitati meist seda pursuilikkust ikka jõuliselt välja, kuid juba Hruštšovi ajal naasid kodanlikud väärtused tasahilju väikekodanlikul moel muidugi naha vahele. Tundub, et see ihalus ja igatsus, see meile omane soov olla miskit enamat ja paremat, see n-ö wannabe-värk tuksus juba nõuka ajal veres. Olime siiski soviet-west. Nüüd siis tahame olla skandinaavlased ja mandri rikkaimate seas. Aga väiksele rahvale ainuvõimalikku vaimult suureks saamise saatust on meile ju Hurda ajast peale sisendatud - kuidas siis teisiti.
Aga mis teeb vaimult suureks? Paljud klassikalised kodanlikud arusaamad ja tõekspidamised tunduvad praegu ilmselt kentsakad. Ausalt öeldes ka mitmed tänapäevased pürgimused – kas ainelise heaolu või vaimse arengu taganõudmisel ei ole kõigile arusaadavad. Mis ongi üks erinevusi vanadest kodanlikest väärtustest, et me oleme erinevad ja tunnistame ja tunnustame seda ning ka sallime erinevust enda ümber. Vahel tundub, et siiski mitte väga.
Toimetaja: Valner Valme