Argo Vals oma uuest albumist: see on pühendatud öisele ajale
Järgmise nädala lõpus tuleb välja Argo Valsi teine sooloalbum "Nokturn". Juba avaldatud loomingust kajastuvad plaadi peal ka lood nimega "24" ja "Oksüümoron". Vals rääkis kultuuriportaalile, et suur osa "Nokturnist" on loodud öisel ajal ja see ei tähenda, et öised helid plaadil kuidagi sünged peaksid olema.
Nädal tagasi pani Vals Soundcloudi üles uhiuue "Mjuuli".
Mõnevõrra üllatuslikult on see vokaaliga lugu. Tean, et Argo on varasemalt korduvalt rõhutanud, et on instrumentaalmuusika mees ja näeb vokaali meloodilise instrumendina, mitte verbaalse väljendusvahendina. Niisiis.
Miks otsustasid vokaali kasutada? Karl Petti täitsa laulab sõnu, kuigi ma ei saa aru, mida ta laulab.
Kusjuures, isegi selles loos, kus nüüd on justkui sõnad, on osa neist sõnadest fiktsionaalsed. On ridu, kus ta ei kasuta ühtegi sõna. Tundsin, et see lugu ikkagi vajab teistmoodi lähenemist ja rääkisin Karliga, et kas ta tahaks proovida laulda. Lugu vajas midagi juurde. Me arutasime, millest see vokaal võiks kõneleda, vahetasime ideid ja oleme tulemusega igati rahul. See oli meile mõlemale väga huvitav ülesanne. Kirjutatud sõnad on tagasivaade eelmise aasta suvele mingite märksõnadega.
Üldiselt tahad ennast ikka verbaalsest tähendusväljast eemale hoida?
Jaa, ma ei kavatse nüüd hakata massiliselt sõnadega lugusid tegema. "Mjuuli" on pigem ikkagi erand.
Miks sa üldse nii vähe vokaali kasutad?
Tunnen, et vokaal võtab tähelepanu ja fookust liiga palju ära. Eriti kui ülejäänuga nii palju öelda on. Tahan, et ülejäänud pillid suudaksid väljendada ja sisendada sama, mida teeb laul. Et kuulaja mõte oleks sama fokusseeritud. Mis iganes pill võib vokaaliga võrdväärselt sama palju tähelepanu tõmmata ja anda sarnase impulsi kui sellega on veenvalt ümber käidud.
See uus lugu kinnitab ühte asja. Sa oled saundi mõttes perfektsionist. Miks see nii on? Olen isegi näinud sind stuudios lihvimas probleeme, mis minu kui kõrvaltvaataja jaoks tunduvad pseudo.
Olen selline olnud terve elu ja seda taga ajades just palju sõpru ei võida. Kui alustasin muusika tegemist ja selle esitamist, siis oli kordi, kus kõigile teistele tundus mu esitus hea, aga kui kasvõi üks noot läks mööda, siis hakkas see mind tagantjärele kuidagi närima. Ma ei ole sellest mõnes mõttes üle saanud ega muutunud. Teised võivad kõlaga olla rahul juba ammuilma, kuid esmalt teen muusikat ikkagi endale. Kui ma loojana ise rahul pole, siis tegelen küsimustega senikaua, kuni jään rahule. Aga jah, juhtub, et vahepeal on see mu endagi jaoks üle võlli. Võtab päris palju energiat.
Et siis ei olegi mõtet rääkida sellest, et lähed teistega konflikti, sa lähed juba iseendaga konflikti?
Jaa...(naerab). See on kummaline küll. Kõik võtab selle tõttu rohkem aega. Ma ei saa edasi minna enne, kui see, mida ma hakkan lõpetama, ei kõla mu enda jaoks lahedalt ja eripäraselt.
On sellel mingi seos sinu professionaalse muusiku kooliga?
Ei ütleks. Olen terve elu lihtsalt selline olnud. Kõiges, mida ma tahan teha hästi, on selline juuksekarva lõhki ajamine küll kohati.
Kas sul on selge ideaal, kujutluspilt ees, milleni sa tingimata jõuda tahad?
Jah. Mõnes mõttes küll. Lugusid salvestades või miksides katsetan läbi väga palju erinevaid ideid, kuid tean üsna vara, kuhu sel kõigel vaja jõuda on.
Spontaansusele loomingu purki panemise protsessi juures siis eriti ruumi ei jää?
Jääb ikka. Loomine ongi spontaanne ja improvisatsiooniline tegevus. See väljendub ka selles, et ma päris kõike ikka ise ära ei tee. Mitmetes lugudes mängib ka mõni teine või kolmas muusik, millest mõnes on mu visioon tugevam kui teises. Tahan, et näiteks trummipartiisid sättides jääks sinna ka trummarit ennast, tema loomulikku kõla ja ideid. Või siis kui me miksime lugusid, siis mulle väga meeldib kui miksija ka mõtleb kaasa ning pakub produtseerimiseks ideid. Eelkõige siis, kui ma usaldan seda inimest. Ja näiteks Martin Kikasega (Ö Stuudio helimeister – toim.) on küll nii, et ma usaldan teda oma loomingu külge. Kõike, mida ta pakub, kuulan ma huviga, katsetame stuudios. Temaga töötamine oli ülimõnus.
Viimane miksimispäev Martin Kikasega Ö Stuudios. Foto: Facebook
Väga erinevates kohtades salvestatud plaat on tulemas. On see teadlik valik, just sellest perfektsionismist tulenevalt – igast kohast saad mingi spetsiifilise pädevuse – või on see pigem juhuslik?
Kui akustika mängib väga olulist rolli, olen käinud salvestamas seal, kus olen tundnud, et see lugu võiks saada kõlama kõige paremini. On vaja olnud teha ka teist laadi valikuid – kas salvestada mõni instrument tavapärasemas ruumis või jätta üldse salvestamata, sest külalismuusikul pole teistel hetkedel võimalust sellega tegeleda. Trumme ei ole salvestanud alati seal, kus väga tahaks, aga oleme saanud hea tulemuse välja küll nendest ruumidest. Enamik materjali olen salvestanud siiski kas kodus või ruumis, kus selle akustika ei mängi salvestusel mitte mingisugust rolli, sest partii ruumimikrofone ei vaja. Juhtub ka nii, et esmast demoversiooni salvestades ning seda hiljem kvaliteetsemate vahenditega järele aimates, ümber salvestades pole loo tunnet enam tabanud ning olengi kasutanud kõige esmasemaid salvestisi ja kõlasid.
Kus sa siis täpsemalt veel salvestasid?
Põhiliselt on Tartus tehtud. Kohtades, kus ma ise elanud olen: Filosoofi tänaval või Taara puiesteel. Siis veel Ö Stuudios, Clockworks Stuudios, Viljandi muusikakooli orkestrimajas, Mooste MoKS-is – detsembrist jaanuari keskpaigani olin seal loomeresidentuuris, tegelesingi põhiliselt selle plaadiga. Ja muidugi Genialistide klubi, kus tegin kevade poole väga palju, veetes pikki öid.
Nimi "Nokturn" viitabki öömeeleolule. Seos millega?
Päevasel ajal minu loovmõtlemine edukalt ei toimi. Tahan teha kõike muud peale selle – olla liikvel, tegeleda argiste toimetustega, omandada erisuguseid uusi kogemusi või suhelda inimestega. Igastahes mitte olla üksi kuskil ruumis. Loovtöö ajal on mul vaja olla omaette, mõttel on vaja vabalt liikuda ning selleks toimib öine aeg. Avastasin, et peaaegu kõik mu lood on tehtud sel ajal – kuskil kümnest õhtul seitsmeni hommikul. Albumi nimeks saigi "Nokturn" – muusika, mis on ajendatud öisest ajast ja pühendatud sellele ajale. Ööd iseloomustab küll hämarus-pimedus, kuid ei tähenda, et öised helid omakorda sünged olema peaksid. Huvitavatel kellaaegadel see muusika loodud sai ning minule pakub öö midagi sellist nagu ta nüüd plaadi peal olema saab.
Mammuti (plaadiümbrise kujundanud Martin Rästa – toim.) kujundus on suhteliselt värviline.
Jah, on. Öö ei olegi minu jaoks ainult mustvalge või kollakasroheline. Öös on igasuguseid värve ja emotsioone.
Sa nimetad seda ikkagi sooloalbumiks. Kui palju need muusikud, keda kaasad, on ikkagi sisuliselt plaadile kaasa toonud?
Mul on ikkagi alati mingi visioon, mille olen proovides välja pakkunud. Vahepeal on see mahukam, vahepeal minimaalsem. Ja vähemal või rohkemal määral olen siis sellest vabatahtlikult lahti lasknud. Kordadel, mil mu enda mõte edasi minna pole suutnud, on teiste impulssidest sündinud väga lahedaid asju. Proovides ei muutu enam palju, küll aga seesama uus singel "Mjuuli" sai oma vormi just bändiproovis. Seal arenes ta terviklikuks ja voolavaks. "Mjuuli" ongi uuel albumil olevatest kõige rohkem bändiproovis arenenud lugu. Koos Hans Kurvitsa, Indrek Mällo, Jaan Jaago ja Kaarel Kuusega.
Kas Argo Vals Bandis tulevad muudatused ka, võrreldes sellega, mida me teame?
Jah. Oleme läbi elanud muutuse või kevadise värskenduskuuri. Trumme mängib nüüd Ott Adamson, bassil on Siim Avango ja kitarril Karl Petti, klahvpillidele jääb Kaarel Kuusk ja kontrabassile Tanel Kadalipp.
Miks? Oled kellegagi tülli läinud?
Ma ei oskagi täpselt öelda, mis täpselt see ajend oli. Kas tõesti iseloomud ei klappinud mingil hetkel või ei olnud meil koos mängides enam sära silmis või on endisel koosseisul vaja pausi pidada. Selle muusika ja koosseisuga – meid on kaheksa – on keeruline toimetada. See bänd pole kellelegi meist sissetulekuallikaks saanud. Eesti tingimustes tegutsedes on vaja panna siia rohkem entusiasmi ja mõnes muus vormis annab ta tagasi vähem kui vaja oleks. On juhtunud, et ma pole olnud piisavalt produktiivne. Tunnen, et ka elamise standardid, vajadused liikusid meil erinevatesse suundadesse.
Mitte sellepärast, et äkki oled oma perfektsionismiga ülemäära diktaatorlik?
See mulje polnud valdav, aga on olnud juttu ka sellest, et võiks võtta vabamalt, jah. Samas ei lähe see bänd kellelegi rohkem korda kui mulle endale. Sel juurikal on nii palju külgi, kuna bändiliikmed elavad üle Eesti laiali ja meil õnnestus saada ühte ruumi kokku kolme kuu tagant. Ka neil vähestel kordadel juhtus sedasi, et mõnel oli vaja proovist varem lahkuda või hiljem liituda või oli käsil mingisugune muu oluline tegevus. Siis ei jäänudki mul muud üle, kui teha kodus suurem osa tööd ära. Muidu lihtsalt polekski olnud võimalik midagi korda saata.
Maikuine kontsert Budapestis. Foto erakogu.
Mis selle albumi salvestamise perioodil sul inspiratsioonina silmis-kõrvus oli? Mis sinu vaimu toidab?
Muidugi lähedased inimesed, nende olemasolu ei saa alaväärtustada. Vaid muusika ja helidemaailm ei ideid toida, aga ka kõik muud elamused. Pidevalt on vajadus olla liikvel ning sättida uusi eesmärke. Värskemalt avastatud muusikast on väga meeldima hakanud Tigran Hamasyan, Flying Lotus ning noor, aga ka ekslev CHON, milles elab edasi mu varasem The Fall of Troy ja Animals As Leaders-i armastus. Eestist hindan väga Faun Racketit, sõpru Taavi Tulevit ja Karl Pettit. Just sain valmis Imandra Lake´ile ühe remiksi, mis avaldub lähiajal, aga mida tehes avastasin, et olen elus teinud kokku neli remiksi ja kolm neist Rein Fuksi muusikale. Seega sobitub tema helimaailm minu omaga suurepäraselt.
Annad "Nokturni" ise välja. Miks?
Eestis ei ole väga vaja seda plaadifirma alt teha. Siin on küsimus lihtsalt selles, et kuidas kulud kaetud saab. Õnnestus nii, et ma saan need praegu ise katta, lootuses, et tuleb ikka midagi tagasi ka.
Kas Eesti Pops oli ka endiselt variant (Valsi esimene album "Tsichier" tuli välja Eesti Popsi alt – toim.)?
Oli küll variant. Albumi esimesed singlidki avaldusid Eesti Popsi alt eelmisel aastal. Aga kuna protsessi kestel olen albumi tekkesse igas mõttes juba väga palju panustanud ja oli võimalus see plaadifirmata välja anda nii, et firma ei pea panema alla oma finantsi ja oma osa ka tagasi ootama, siis otsustasin plaadi ikka ise välja anda.
On siis keeruline ka esimest korda iseseivalt välja anda?
Oleneb inimesest, aga mulle tundus küll alguses, et see on keeruline. Tegelikult ei ole seal üldse asju, mida kartma peaks. Lihtsalt peab natuke ette mõtlema.
Su rekord on vist viies-kuues bändis korraga mängida. Mitu praeguseks järgi on jäänud?
Koos enda bändiga on kokku kolm, Viljandi Guitar Trio ja Talamak. Olen kõvasti kokku tõmmanud. Ei jaksanud lihtsalt teha enam, ei suutnud enam keskenduda nii, et tulemustega täielikult rahul oleks. Vähem on rohkem.
Kuskilt lugesin või kuulsin, et mingil hetkel võtsid sa teadliku otsuse vastu: tegeleda ainult vabakutselise loometegevusega nii-öelda põhitööna. Kas asi on ennast ära tasunud või toitud ainult tatrast ja makaronidest?
Sügisel tõmbasin muusikakoolides töötamisega otsad kokku ning keskendusin kolmveerand aasta jooksul loomingule. Sügisel tuli ka Viljandi Guitar Triolt teine plaat välja. Nüüd tuleb siis teine sooloplaat ja Talamakiga tuleb ka lõpuks EP välja, materjal on masterdamisel. Nii et see aeg juba väga asja ette minemas. Igasuguseid hirme oli, ega see lihtne ole. Aga põnev. Oleneb jällegi, mida sa toimetad ja kellega tegutsed.
Kas on mingeid räpase, "halva saundiga" asju ka, mida sa praegu kuulad?
Neid muusikuid on rohkem juurde tulnud, kes "vana aja" vahendid, mitmesugust analoogtehnikat taas kasutusele võtnud on. Magamistoa singer-songwriter´eid ei kuula endiselt, kuid kodustuudio lintmakipoisse, kes kõik instrumendid ise salvestavad, küll.
Millal sa metalit tegema hakkad? Sellest sa ju välja kasvasid.
Mõnes mõttes küll, jah. Jätkuvalt tahaks teha. Olen Karliga rääkinud ka sellest, et üks selline bänd kunagi ära teha. See võib olla ka vabastav kogemus. Äkki siis juba sügisest, aga ei tea. Lihtsalt peab ette võtma, see püüdlus on praegu väike. Kitarristi Kaspar Torniga alustasin kaks aastat tagasi hevimate riffide vahetamist ja lugude ehitamist, kuid hetkel on see protsess sahtlis. Eks ma neid mõjusid ja ideid lükkan mingil määral enda muusikasse ka, kasvõi selles "Mjuuli" loos ju midagi kuuleb.
Räägi veel, mida uut see plaat su loomingusse toob.
Algselt oli mu plaan vormida "Nokturnist" täielikult bändiplaat, aga see kujunes nii, et sel esineb bändikoosseisu küll rohkem kui eelmisel, aga oma koha leidsid ka mõned õhulisemad lood. Kasutan uuel albumil rohkem instrumente. Esmakordselt kasutan rütmimasinat, uutest instrumentidest veel ka metallofoni ja lähenen ka sünteesitud helidele pisut teistest suundadest. Album on tihedakõlalisem, tempokam ja mõnes mõttes detailsem kui eelmine. Eks edasi annab hinnangu sellele kuulaja
Argo Vals "Nokturn"
Tracklist:
1. 24
2. Uni
3. Mjuuliööl
4. Mjuuli
5. Uneuim
6. -35
7. Oksüümoron
8. Oode
9. Koiduskaudid
Vals ütles, et 19. juunist peaks see poodides saadaval olema.