Arvustus. Ariel Pink, autsaiderpopi liider
Kontsert
Ariel Pink
Soojendusesineja: Vaiko Eplik
Tallinn, Noblessneri valukoda
11. juuni
Ariel Pinki muusikat võiks tehniliselt võtta kogu senitehtud popmuusika paroodiana, sest see kätkeb pop music'u kui võimaliku happening'i vormi meeldivalt totrat olemust kogu nähtuse mahlasuses, aga laiemalt, kultuuriteoreetilisi koode unustades ja südamega võttes on see vale. Arieli lähenemine oma kunstile on segu armastusest ja irooniast ja siin ei ole topeltstandarditele ega koodidele kohta. Mängu nimi on mäng ise.
Üldiselt, kõik, mis me pakume, läheb mööda, sest Ariel Pink on kordumatu isiksus, kuigi paradoksaalselt korduvad tema muusikas läinud kümnendid ja artistid. Mis mõju tal popmuusikale on? Kõigepealt: popmuusika peab olema lõbus. Vaadates tavapäraseid popkontserte kui etendusi, mis näevad välja ja kostavad nagu tooteesitlused, justkui show peaks reklaamima järgmist show'd, eristub Ariel Pink täiesti. Ta naudib ennast, oma bändi tehtavat muusikat ja publikut, ja tüdib sellest jamast aeg-ajalt otse laval. Ta heitub ja tõmbub endasse, siis kehastub professionaalseks artistiks, siis lustib täiega ja viljeleb stand-up-komöödiat. Siis tantsib nõmetsevalt. Ta käitub nagu laps, kel on juhtumisi rauga kogemus - sportlastel nimetatakse seda lihasmäluks, artistide nagu Ariel Pink puhul piisab, kui öelda: tunnetus. Selline seisus paneb pealtnäha veidralt käituma ja ennast ning maailma tõlgendama. Popstaari kohta suhteliselt ideaalne variant, sest veider käitumine on intuitiivne ideaal, mida ei saa matkida, sest kukuks nõme välja.
Noblessneri kuulsusrikkas põrandata (mitte, et see häiriks, aga siin on see kuvandi ja reaalsuse vastuolu, ning Ariel Pinki osas sümboolne) kojas oli Ariel laval oma seitsmeliikmelise bändiga, kohati mängis kolm meest erinevaid klahvpille, paiguti üks neist teist kitarri. Meestrummar kandis rinnahoidjaid ja nahktrussikuid. Arielil oli pool kontserti seljas kleit või kereka mehe T-särk stringides elusuuruses naise kujutisega. Ja nad elasid end laval välja, mitte sisse. Mitte just su tavaline Robert Wilson.
Stilistiliselt võiks öelda, et muusika ulatus nurgelisest thrash metal pop'ist laineliste õrnade sündiballaadideni ning läbis enamikku tema selle sajandi albumitest. Isegi kahju oli, et mitmed "pom pom'i" lööklaulud ei kuulunud kavva. Kui talt pärast selle ja eelmise Eesti kontserdi kohta küsisin, ütles ta: "Minu jaoks on tähtis ainult praegune hetk." Spontaansus oleks aga vasikas koplis, kui sel puuduks sügav tunnetuslik, ehk isegi teadvustamata kontseptsioon, kunstiline enesekindlus.
Teisalt tekkis kahtlus, kas laval kava üldse oli, sest lugude valik ja esituse järjekord tundusid kohati üpris juhuslikud. Jällegi, pealtnäha, sest Ariel võiks kontserdil ka piljardit mängida ja see oleks põhjendatud, sest kui viimasel ajal kultuuris kogu aeg räägitakse narratiivist ja otsitakse postmodernsuse järgset müstilist (ning ülitüütut) kõigesidusust, siis Ariel Pinkil väljendub see pide ühes väikses mehes tema impulsiivse olemuse kaudu muusikas. Laste- ja lorilaululikest refräänidest, pardilikust prääksumisest, hingematvatest meloodiatest, farsspopist, harmooniast sihilikult välja mängimisest ja gruuvi leidmisest väljalt saab üks lugu: maailm, nagu Ariel Pink seda näeb.
"This is crappy place, but it's cool," ütles Pink Noblessneri kohta. Sama võiks öelda Arieli muusika kohta. Ariel Pink näitab, kui debiilne on määratlus "guilty pleasure". Kes on süüdi? Miks popkultuur, õigemini selle retseptsioon, siis veel mingi "hipsterlus", paneb meid süüdi tundma? Me võiks olla vabad, aga see ei tähenda ju arulagedat kõigesöömist, ega ka hedonistlikku gurmaanitsemist, vaid vahetuid, piiranguteta, ent karme valikuid, kus vahel hüljatakse parem halvema nimel, tugevam nõrgema nimel.
Ariel Pinki hümn "Picture Me Gone" kandis. Rahvas oli enne viisakas. Huilati ja plaksutati, kainelt, kenalt. "Picture Me Gone'i" ajal viskus Ariel rahvasse. Teda hoiti kätel. Toimetati lavale tagasi. Turvamees jälgis toimuvat. Teine kärbes liikus seinal.
Arielil oli sellest vähe. Ta hüppas tagasi kätele. Teda hoiti kümneid meetreid kätelt kätele. Staari egotripp? Pigem tundus see ohverdusena.
Pärast seda plaksutas rahvas ainult püstikäsi.
Tuhat (ehk?) inimest said Ariel Pinki muusikast elamuse, ja elamuse sai ka Ariel & bänd, sest happening'i puhul ei ole muusikud teinud ränka tööd (taas üks Ida-Euroopa linn), vaid osalenud energeetilises protsessis.
Midagi räägiti pärast laivi ka saundist, ma ei tea, laval lauldi ja mängiti pilli ja seda oli saalis kuulda, nii palju ma võin kinnitada. Tänud toojatele, Ariel Pinki oleks vaja iga paari aasta tagant näha.
Fännid saatsid pilte. Saatke teinekordki.