Arvustus. Erik Alalooga on vist Eesti Arca ({{commentsTotal}})

Erik Alalooga masin
Erik Alalooga masin Autor/allikas: Facebook

"Obsession", tehnoloogilise teatri etendus
Autor ja esitaja: Erik Alalooga
Etendus 10. ja 11. juunil Sõltumatu Tantsu Laval

Ma kuulan Arcat kui proovin selle lavastuse kohta midagi kirja panna. Erik Alalooga on vist Eesti Arca. Tema tehnoloogiline lavastus "Obsession" kõditas eelkõige just kõrvu, vähem silmi. Kõik eksperimentaalsemat sorti tumeda hausi, tekno, misiganes kunstilise ambitsiooniga helimaastike loojad võiks seda etendust kuulama minna. Juhul kui see võimalus veel tekib, sest eile oli esialgse plaani järgi viimane kord, kui Alalooga sel kujul masina lavale üles seadis. Pange Postinstrumentumile ka silm peale

Etendusprogramm alustas 15-minutilise ülevaatega lavastuse peategelasest, masinast – stendidel väljas masina CV, elemendid, millest ta kokku pandud. Mehaanika, erinevad positsioonid, tööetapid, sõltuvus valgusmängust, masina hingeelu – kõik lahti seletatud. Puhas füüsika. Ses mõttes võiks "Obsession" sobida ka Ahhaa keskusesse laste teadusteatrit maitsekalt asendama. Ei ole vaja neid etendavaid professoreid – võta kavaleht, loe ja oota ning masin visualiseerib kõik praktikas.

Kuigi mu füüsikust isa oleks ilmselt küsinud: "Ja mis siin siis on? Need on ju elementaarsed loodusseadused." Reaalainetest irdunud nišikultuuri publikule võib tõesti olla huvitav kui põhikooli füüsikatunni tõdesid kunstilise looriga kaetakse. Mõni inimene sattus seal etenduseelsel näitusel juba elevusse küll. Ma isegi ei mäleta füüsikast suurt, ootamatusse kuube riietatud taaskohtumise võlu võttis võimust. Alalooga ka ise toonitas, et peab oluliseks minimeerida ohtu, et publik ei saa laval toimuva tehnilistest põhimõtetest aru.

Mõnevõrra tundub see samas suhtelisest primitiivsusest eksklusiivsuse välja imemisena. Püüdlik ekstravagantsuse taotlus. Võiks ju kollektiivselt ka aurulaeva masinaruumi minna ja vaadata, kuidas tehnika toimetab, aga seal pole lava, eesriiet, erivalgust ja võimendust, sotsiaalset sädelust ja autoripositsiooni. Keskkonnavahetus muudab kõik ja eks see vist ongi suur osa tehnoloogilise teatri fenomenist.

Selle asemel, et jälgida lavastust kavalehel esitatud neljaetapilise jaotuse järgi, hakkas mõte liikuma katkematu terviku seisukohalt lähtuvalt. Pausid vaatluste vahel ütlesid ehk masina kohta rohkemgi kui need erinevad kavalehel mõtteliselt teineteisest eraldatuna esitatud vaated (I masina vaatamine, II masina kuulamine, III masina dialoog iseendaga, IV trialoog, ehk masina sekkumine välisesse dialoogi).

Esmalt kostus inimlikku algupära mühisevalt arütmilist heli, mis justkui masina käima tõmbas. Hiljem masinat provotseeriti kui kuulide ja ebemete rahe teda tabas, kontakt, mis omakorda ruumis kasvas (kas kontaktmikrid, ei tea), sest ükskõik milline puude masinaga kutsus esile võimendatud helimassiivi, mis inimkäe läbi luupima lükati. Sama meetod, mida nägime Rainer Jancise esituses filmis "Impromtu", kus ta puuoksa külge riputatud kitarri keeli käbidega loopis.

Siit ka paralleel Arcaga, kohati olid need saundid ikka väga ägedad, naturaalelektroonika, mille sämpeldamist võiks meie heliloojad kaaluda küll. See väärib struktureeritud läbi mõtestamist ja tavapärasemasse formaati pakendamist. Iseküsimus, kas autor ei läheks nii iseendaga vastuollu.

Alalooga, masina peremees, varjas end eesriide taga, kuid andis erinevate reaktsioonide sisse ja välja lülitamiseks käsi aeg-ajalt siit-sealt paljastades mõista, et on olemas. Masina jaoks olemas ja valmis temaga dialoogi astuma ning omamoodi duelli pidama, mida hiljem ka kaeda sai. Pisku, mida lavastaja endast avalikustas nõretas tehnoloogiafetiši hingestatusest. Kasvõi see pingestatud aegluubis mikri silitamine, millega lavategevus startis. Meenuvad kirglikud friigid Ballard´i kultusteosest "Crash". Väärastunud futuristlik erootika. See masin oli Alalooga lits, kui kasutada kulunud fraasi. Üle piiri viidud pühendumise juures ongi keeruline dialoogil, konfliktil ja armastusel vahet teha, tegemist on ju sellise poolhullumeelse seisundiga.

Etenduse kirjelduses seisab, et masinale inimlike omaduste omistamine on lapsik. Kuid just seda teha tekkis tahtmine. Ja see on paratamatu. Kui masin oli ennast Alalooga impulsist korralikult käima tõmmanud ning kõik temaga ühenduses olevad audio- ja valgusefektid jõudsalt sekundeerisid, siis viimaste väljalülitamise järel, kadus ka masina ramm. Ta seiskus kuigi tundus oma võimu tipus juba sõltumatu. Ta ei olnud enam suuteline iseseisvalt jätkama. Mis saaks olla inimlikum. Natuke kurb on ka see vananenud-väärika tehnika orjastamine.

Ootasin, et masin võtaks intensiivsuse teraviku saabudes jalad alla ja kargaks publikule kõrri, laguneks koost, pilluks terasid, aga seda ei juhtunud. Igasuguseid tähendusi kõrvale jättes, toores afekt jäi nati liiga nõrgaks.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: