Viikingitega käib kaasas palju salapära. Salapära teadagi köidab. Sestap ongi telesari "Viikingid" saavutanud tohutu populaarsuse üle maailma. Teaduslikel faktidel põhinevaid viikingiraamatuid ja dokfilme tuleb praegu robinal. Õigupoolest olid viikingid moes juba XIX sajandi lõpul, aga see oli aeg, mida ajaloolane Richard Hall nimetab tabavalt perioodiks, mil muinsusharrastajate kujutlusvõimet ei olnud kuigivõrd mõjutanud arheoloogilised väljakaevamised.

Viikingid ei jätnud endast maha eriti palju kirjalikke allikaid, kuid küllaga muid jälgi.

Tänavu mais ka kirjandusfestivali HeadRead külastanud Philip Parker (1965) on inglise ajaloolane, kelle erihuviks antiigiajastu ja keskaja poliitilised ning militaarsed süsteemid. Tema "Põhjalaste raev" ilmus originaalis möödunud aastal ning pajatab viikingite rännakuist alates VIII sajandi esimestest juhtumitest kuni vägevate armeedeni, mis lahkusid Skandinaaviast vallutama ulatuslikke alasid.

On võimalik päris detailselt tõlgendada, kuhu ja millal viikingid oma retked sättisid ja nende päritolualade ühsikondlikku iseloomu ning arengut saab samuti taastada. Kuid vastuseta oli, on ja ilmselt ka jääb küsimus, miks Euroopa külmas eraldatuses eksisteerinud ühiskond hakkas korraga ette võtma hämmastavates mastaapides ülemereretki. Parker tõdeb, et see on arvatavasti kogu viikingiaja võtmeküsimus nagu ka see, miks retked paarsada aastat hiljem umbes sama järsult otsa said. Uuemad teooriad on seisukohal, et senised hüpoteesid, nagu toonuks rahvastikutihedus endaga võitluse ressursside pärast, ei pruugi siiski päris tõele vastata. Näiteks muinas-Taanis oli harimata maad küll, jagunuks kõigile soovijaile.

Kui tihedalt ja milliste sidemetega olid eestlased viikingitega pundis ja kas meie esivanemaid võis ehk isegi idaviikingiteks nimetada, on teema, millesse tasub ettevaatlikult suhtuda. Raamatus aga mainitakse Eestit siiski, seoses 2008-2010 Salmes leitud viikingilaevadega, mis on erakordselt tähtsad, kuna on andnud teaduslikku tõendusmaterjali oletustele, et viikingiaeg võis alata arvatust juba oluliselt varem ehk tubli sajand enne Inglismaa Lindisfarne'i kloostri ründamist.

Parker on kogunud olemasolevad värsked seisukohad viikingite maailmast kokku omalt poolt midagi eriti uut lisamata, aga ta on teinud seda hästi ja põhjalikult. "Põhjalaste raev" balansseerib akadeemilise allikakriitilisuse ja populaarteadusliku lobeduse vahel, kaldudes üldiselt siiski esimese poole. Samuti Marek Laane tõlgitud ja 2007. aastal ilmunud "Avastusretk viikingite maailma" on näiteks oluliselt dünaamilisem ja haaravam teos. Parker on paraku peaaegu kõrvale jätnud viikingiaja suurepärase ning imetlusväärse kunsti ja käsitöö, millest on ometi rohkelt tõendusmaterjali.

"Põhjalaste raevu" on kiidetud detailitruuduse ning laidetud kuivuse pärast. Tõde ongi kuskil vahepeal ning üldiselt tasub teost lugeda igal ajaloohuvilisel ning eriti viikingientusiastidel. Näiteks eelmainitud sarja "Viikingid" tegelaste õige päritolu ning paljude seal kirjeldatud sündmuste kohta saab teada ohtralt huvitavat, kuigi sarja ennast teoses ei mainita.