Arvustus. Transformerite imeline pääsemine Olustvere põhukuuris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Vereliin" Autor/allikas: Ugala/Gabriela Liivamägi

Uuslavastus: "Vereliin“
Autor: Mark Doherty
Tõlkija: Laur Lomper
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Loomingulises meeskonnas: Liisa Soolepp, Peeter Konovalov, Kristjan Suits, Ain Agan, Raido Mägi
Osades: Meelis Rämmeld, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Peeter Jürgens
Esietendus 18. juunil Olustvere mõisa rehehoones

Kui Meelis Rämmeld teeks näosaates järgi Clint Eastwoodi, tabaks ta kümnesse, näitab peatne Endla näitleja oma hüvastijäturolliga Ugala suvelavastuses "Vereliin".

Kuigi igavene vesternikauboi Eastwood on 85-aastane, jääb ta veel 50 aastaga alla Rämmeldi mängitud Isale, kellele pakub laval seltsi täpselt sajandi vanune poeg. Kui soliidses eas vanainimese kohta öeldakse sageli "mõistus täiesti selge, suhtleb ja teeb nalja", siis Isa iseloomustamiseks jääb see väljend näruselt nõrgaks.

Ekstreemvanuri mõistus on vahe nagu pistoda, arusaam asjadest läbinägev nagu röntgen ning süda soe nagu päikeseküps tomat. Tänu näidendi autori vaimukale dramaturgilisele nihkele, mida ta oma tegelaste ealisel kujutamisel on kasutanud, suudavad kaks vanameest eirata täielikult kehalist ja materiaalset. Nad keskenduvad vaimsele ja hingelisele väga realistlikus, elulises võtmes. Küsimus on ju konkreetsetes, ebaabstraktsetes asjades nagu vereliin, järglased, kogukond ja püsimajäämine. Tõsi, Isa peab kobedamaks ringiliikumiseks siduma jala külge kargu ja poeg Thomasel näib puuduvat vasak käsi, kuid need nüansid lisavad näitemängu ainult visuaalteaterlikkust.

Tegelased meenutavad filmilinalt tuttavaid Transformereid, autodeks maskeerunud tulnukroboteid, kes on küll jäänud aastakümneteks eemale omadest, hooldusremondist ja varuosadest, kuid säilitanud kindla arusaama oma kuuluvusest ja missioonist. Ning ühel päeval hakkavad nad oma romula hoiuplatsilt liikuma, et leida tee edasi. Vabandagu teatrisõbrad siinkohal pealkirja laenamist teismelistele suunatud seiklusfilmist, aga kuna lavastus räägib isadest ja poegadest, siis olgu see võrdlus ammutatud poegade mängumaalt.

Lavastaja Margus Kasterpalu on mõistnud, et näitlejale meeldib publikule lugu jutustada ja loonud selleks erakordselt head tingimused. Loo järg on pidevalt värske, lugu liigub lavaruumis väga hästi ning näitlejad heidavad läbi oma tegelaste mõnuga publikuga kohtumise laintesse. Lavastus pakub oma mängukohas erakordselt head klappi näitemängu, lava ja publiku vahel. Niimoodi pääseb lugu hästi mõjule, siinkirjutaja silmad läksid paaril korral lausa veekalkvele.

Vähetuntud näitekirjanik Mark Doherty teksti puhul on oluline tähele panna, et teemakäsitlus on dünaamiline ja kompaktne, sisaldades küllaga üksikuid osiseid, mis aga seonduvad omavahel väärikaks ja nüansirikkaks tervikuks. Näiteks, ühelt poolt väidab Isa, et õige vereliini juures on äärmiselt tähtis õigeks iirlaseks olemine, autentne seos keele ja kodukohaga. Samas liigub loo areng sinna, kus Isa saab nentida, et kuni inimesel on üks pereliige, keda ta armastab, on vereliin olemas. Hea vaade meie tänasesse päeva, kui vaadata kasvõi praegust pagulasküsimust või mullust kooseluseaduse arutelu.

Meelis Rämmeldi rollisooritus peaosas on absoluutsest tippklassist, jäägu selle nägemine rosinaks teatrikülastajaile. Esituse oma karjääri tõusulainel teeb hiljuti publikupreemia Kuldõun napsanud Klaudia Tiitsmaa Sali rollis, mängides võluvat hulkurit. Koomilises võtmes särab Peeter Jürgens, kes loob oma seitsmekümnendates täiuslikult nakkuva kontaktpinna vanuritest kaastegelastele. Rait Õunapuud on poeg Thomasena meeldiv näha nõudlikumas draamarollis. Noornäitleja seninähtud rollid – veiderdajast ilueedi "Kahe isanda teenris", kohmetu sulane "Vanades ja noortes" ja läbikukkumise äärel balansseriv tavaline eesti mees "TEOTEK-is"* – on pakkunud mängimiseks ahtama ampluaaga karaktereid.

Erksa ruumilisuse toovad lavale kunstnik Liisa Soolepa loodud köiskarusell ja korvitäis õunu, mis õhus hõljuvad. Kristjan Suitsu loodud kõrkjate videoprojektsioon lava tagaseinal vaheldab hästi ruumi meelelolu. Esietenduse põhjal hindan uuslavastust üheksa ja poole palliga kümnest. Tegu on väga meeldiva üllatajaga tänavusel teatrisuvel.

 

* "Teie ebaõnn on teie endi kätes"

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: