Arvustus. Artaud' igatsetud teater Semperi-Ojasoo võtmes ({{commentsTotal}})

"See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud” Autor/allikas: Armin Smailovic

Artikkel Teater. Muusika. Kino juuninumbrist.

Peter Handke, „See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud” („Die Stunde da wir nichts voneinander wussten”). Lavastajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Liikumine: Jüri Nael. Muusika: Lars Wittershagen. Kooriseade: Uschi Krosch. Dramaturg: Sandra Küpper. Osades: Alicia Aumüller, Christoph Finger, Marina Galic, Julian Greis, Franziska Hartmann, Pascal Houdus, Felicia Jackson, Matthias Leja, Peter Maertens, Dominik Maringer, Björn Meyer, Issiaka Moussa, Karin Neuhäuser, Jaak Prints, Sebastian Rudolph, Sven Schelker, Birte Schnöink, Joazi da Silva, Rafael Stachowiak, Oda Thormeyer jpt. Esietendus Hamburgis Thalia teatris 30. IV 2015.

Me oleme seda kõike näinud, samas pole alates 2010. aastast midagi nii võimsat Eesti teatrilavadel tehtud. Just nii võib kokku võtta Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Saksamaal esietendunud lavastuse „See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud”. Thalia teatris valminud Peter Handke tummnäidendi lavaversioonis kasutavad Semper—Ojasoo samu võtteid, mida nad on viimastel aastatel NO99 töödeski katsetanud: kiire pildivahetus, kordused, mäng rütmide ja värvidega, sõnade asemel visuaalsete kujundite kasutamine, muutes nii laval toimuva elavaks installatsiooniks; lauljate/näitlejate peitmine publiku sekka jne. Praegu mõjuvad kõik pärast „Ühtse Eesti suurkogu” valminud lavastused kui visandid, millest mõni on rohkem õnnestunud, mõni vähem, ent terviklikuks kunstiteoseks tõuseb „See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud”, mis paneb viis aastat kestnud otsinguperioodile võimsa punkti.

Peter Handke näidend ei ole lihtsasti lavale seatav, sest selles puudub nii igasugune dialoog kui ka monoloog. Näidendi tekst koosnebki vaid remarkidest, linnaväljakut ületavate inimeste nappidest kirjeldustest.

Antonin Artaud küsib essees „Lavastamine ja metafüüsika”, miks ei suudeta lääne teatrit muul viisil ette kujutada kui dialoogina, miks on jäetud tagaplaanile kõik spetsiifiliselt teatraalne ehk kõik, mida ei saa kõnes--sõnades väljendada? Teatri uuenemist igatsenud Artaud leidis, et dialoog ei kuulu teatrisse, sest lava on koht, mis nõuab meeltele mõeldud keelt, füüsilist, ruumi ja liikumise ehk visuaalset keelt. Artaud kirjeldab Lucas von Leydeni maali „Loti tütred” ja leiab, et teater peaks toimima nagu see maal, kus ainsaks sotsiaalseks ideeks on soojätkamise ja seksuaalsuse idee, kõik muud ideed on metafüüsilised. Pealegi ei kasuta maalikunst sõnu.

Semperi—Ojasoo lavastust vaatama tulnu istub teatrisaalis ja tema ees laval tormavad, jalutavad, jooksevad, seisavad, kõnnivad, suudlevad, komistavad jne alguses juhuslikena näivad inimesed. Pildid vahelduvad kiirelt, minnakse ja tullakse. Nii kaks ja pool tundi. Pidev inimeste liikumine, üksteisega peaaegu üldse mitte või väga vähe seostuvad stseenid. Esialgu juhuslikuna näiv, kuid tegelikult väga täpselt sätitud peegeldus suurlinna väljakust, mida erinevad inimesed kasutavad selleks, et jõuda ühest punktist teise. Miks minnakse ja kes lähevad, seda ei ütle Handke oma tekstis ning seda ei ütle ka Semper ja Ojasoo.

Samas Artaud eksis, kui ta kirjutas, et žestide ja pooside keel, muusika ja tants ei suuda nii hästi kui sõnaline keel väljendada karakteri olemust, jutustada mõne tegelase inimlikest mõtetest, kirjeldada täpselt mingit vaimset seisundit. Semperi ja Ojasoo lavastus tõestab, et sõnade võimu alt vabanenud teater suudab seda kõike ja enamgi veel. Valitud kujundid on kõnekad ning arusaadavad, seda kinnitavad saalist kostvad naerupahvakud. Julmuse teatri idee looja leidis XX sajandi algupoolel, et tänapäevane teater käib alla sellepärast, et ta on kaotanud nii oma tõsidusetunde kui ka naeruvõime, sest ta on kaotanud sidemed pühalikuga, vahetu ja hukatusliku jõuga — hädaohuga.

Thalia teatri laval näidatav koomiline ja kiire sketšijada on küll mõtlemapanev, kuid esmapilgul turvaline. Laval lükkab käru Tondi trammist tuttava välimusega prükkar, aga ma ei tunne ta lõhna, laval kiirustavad inimesed, kuid ma ei tunne ohtu, et nad võiksid minule liiga lähedale tulla. Esialgu ongi teatrisaalis kaks maailma — mugavate toolidega riskivaba tsoon vaatajatele ja lava, kus hästi lõhnastatud, maitsekalt riides saksa härradele ja prouadele näidatakse ohtlikku maailma.

Kuid peagi sulanduvad saal ja lava ühte ning vaataja silme ees keerab tuul pildialbumit argistest hetkedest. Laval toimuv on ühtpidi unenäoline, aga ka realistlik, sõnadeta tervitus ja hüvastijätt. Lavastus poeb naha alla, tõmbab endasse ja esmapilgul suvalistena näivad tegelased räägivad igaüks oma lugu, tehes seda ainult riietuse ja liikumise abil (Jüri Nael aitas tegelastele luua sobiva kehalise karakteri).

Kuid veelgi olulisem on kontekst, see, kellega koos tegelased vaataja silme ette ilmuvad, kes on tulnud enne neid ja mis juhtub pärast. Laenates veel korraks Artaud’lt sõnu, siis „keele, žestide, pooside, dekoratsioonide, muusika metafüüsika, kui seda teatri seisukohalt vaadata, tähendab minu arvates seda, et tuleb arvesse võtta kõikvõimalikud suhted, mis neil komponentidel võivad tekkida kokkupuutes aja ja liikumisega”.

Vaatamata sellele, et tegelastel on lavaaega vahel vaid mõni sekund, jätavad nad vaataja mällu jälje, millest etenduse lõpus moodustub muster ja teadmine, et me oleme ajaloolise hetke tunnistajad. Meie harjumuspärane maailm on muutumas, eurooplane vananeb ja nõrgeneb, samas tumedama nahavärviga inimesed pulbitsevad eluenergiast. Kas muutus, mida Euroo­pa vananemine ja teistsuguse kultuuritaustaga inimeste sisseränne endaga kaasa toob, on hea või halb, seda lavalt välja ei öelda. Loosungite ja dekoratsioonide puudumine tühjal laval ongi üks selle lavastuse tugevus.

Semper ja Ojasoo mängivadki kontrastide ja kujunditega, nii tõsiste kui lõbusatega, aga mida vaataja tahes-tahtmata alati tõlgendab ja tõlgib, sest meie aju on harjunud neid kultuurilisi vihjeid tabama. „See tund…” sünnib küll iga vaataja peas, kuid selle eest, milliseks see pilt kujuneb, hoolitsevad lavastajad, mängides emotsioonide, kultuuriliste tsitaatide ja vihjetega. Kui mõni viide jääbki esialgu tabamatuks, siis sellest ei juhtu midagi, sama sõnumit korratakse mõne aja pärast jälle, lihtsalt pisut teiste kujundite ja rõhuasetustega.

„See tund…” on fragmentaarne, aga tihe ja detailirohke, nii et silm ei suudagi kõike laval toimuvat tabada ega salvestada. Näiteks kui esimeses pildis kannavad tööle ruttavad inimesed seljas halle kostüüme, siis mõni pilt hiljem on need asendunud tumesinistega. Kui lavalt läheb üle piloot koos stjuardessidega ja kui seesama pilt pisut hiljem kordub, siis ei pruugi märgata, et tegemist on erinevate meeskondadega. Meelde jääb vaid nende enesekindel hoiak, alati naljakalt mõjuvad kaelasallid, elegantselt veetavad kohvrid ja detailierinevusena ka see, et teisele meekonnale jookseb järele käega kübarat kinni hoidev stjuardess, kes oleks nagu alles armukese voodist tõusnud… Nooruke stjuardess lippab Lufthansa meeskonnale järele, ent esmalt möödus vaataja silme eest hoopiski Malaysian Airline’i tiim. Selliseid pisikesi nüansse, mis esmapilgul nagu ei tundugi olulised, on lavastuses sama palju kui ideaalsel suvel metsmaasikaid mõnes salajases kasvukohas.

Kordused, korduste kordused ning mängud variatsioonidega, rütmid, värvid, mustrid, ootamatud liigutused, oodatud sammud muudavadki lavastuse eriliseks. Kõike on tohutult palju, kuid ometi pole midagi liigset.

Ilusaid, valusaid ja mõjuvaid pilte maailmade põrkumisest on ses lavastuses ohtralt: tööandja või klientide peale vihastanud kelner trambib jalgu ning karjub sõnatult, pingest vabanenud, silub valge põlle sirgemaks ning kaob publiku silmist; Hollandi jõuluvana saatja Zwarte Piet (aadlikostüümis ja mustaks värvitud näoga Must Peeter) teeb abielupaarile rassistlikke nalju, uhkete kaubamajade paberkottidega mustanahaline paar alguses naerab viisakusest, seejärel keerab piinlikkuse-põlgusega segatud emotsioonidega Mustale Peetrile selja; autentsetes Kesk-Aafrika mustriga kangastest õmmeldud XVIII sajandi õukonnakostüümides (Semperi viide Londonis resideerivale Nigeeria päritolu kunstnikule Yinka Shonibarele) paar tantsib menuetti ning samal ajal valgub lavale heleda nahavärviga vanurite meri; või kolm mustas rüüs kookuvajunud naist kulgevad üle lava, aeglaselt, vääramatult, nagu tuleb surm, samal ajal lohistab väga aeglaselt vastassuunas mees sinist paati, milles seisab püsti valgesse linasesse riidesse mähkunud kuju, siis raksatab välk ning lavale jookseb naine, kes viib süles pesunöörilt korjatud riideid; kümned tudisevad vanurid soovivad silma jääda režissöörile, ühe kontkõhna vanamehe pudelroheline villane mantel varjab lavendlikarva naistepesu, tema haledat katset olla keegi teine katkestab säravkuldse nahaga noor brasiillane, mulatist meesiludus kuldses sambakarnevali kostüümis, ta peatub korraks (võrdluseks) vanuri kõrval ja esitab säravvalge naeratusega seksika sambanumbri ning vanal eurooplasel on aeg lahkuda.

Kuna kasutan lavastuse kirjeldamisel sõnu, siis võib jääda mulje, nagu kasutaksid Semper ja Ojasoo ainult visuaalselt efektseid kontraste. Tegelikult mängib lavastus erinevate energiatega — vastamisi seisavad elujõud ja hääbumine, kostüümid ja kujundid on vaid abivahendid.

Lavastuse võimsaimat kujundit näeb aga lõpus. Olematute dekoratsioonidega lavastuses murdub lava tagaseina funktsiooni täitnud müür kaheks ja tekkinud valgusvöödist pääseb teise dimensiooni. Pisut enne seda on pöördlava vaatajateni toonud vaid mõne sekundi kestnud pildi nutumüüri ääres palvetavatest inimestest ning seejärel terrakotasõdurite armeest ja möödalibisevast paadist kahe mustanahalise kuningaga. Lava ja maailm pöörleb, muutub, ja siis jääks justkui mineviku, oleviku ja tuleviku vahele kinni. Igavikku, kus aeg puudubki.

Endalt NATO meessõdurite ja Iisraeli naissõdurite vormid heitnud inimesed hiilivad uudishimulike ja häbelikena kaljuna kõrguvate müüride vahelt sisse ja välja. Laval avanev pilt on nagu veel sündimata laste pelgupaik või maailm enne hea ja kurja tundmise puult korjatud õuna mekkimist. Tulevad Saara, Aabram ja Iisak…ning alasti inimesed näevad ema hüvastijättu pojaga, isa hoidmas käes ohvrinuga, ohverduspaika ja koju tagasi pöördumist. Ühel hetkel muutuvad Saara, Aabram ja Iisak minu silmis aga Jeesuseks, Maarjaks ja Jumal-isaks, kes kolmekesi aeglaselt-aeglaselt Kolgata mäele tõusevad.

Võrreldes lavastusega üldiselt, on see stseen, kuhu on kokku põimitud maailma loomine ja hävimine, venivalt pikk, rusuvalt tõsine ja eksisteerib justkui teistsuguses aegruumis. On tunda, kuidas publiku naer asendub hinge poova ängiga.

Teise dimensiooni avatud väravad sulguvad ning taas on laval argine sebimine linnaväljakul, oma sihi kaotanud eurooplased ja asjalikud/enesekindlad asiaadid. Võrreldes etenduse algusega on kõik muutunud, ent samal ajal on kõik väliselt justkui samamoodi.

Järsku vahetavad aga pimedus ja valgus asukohta, saal läheb valgeks ja lava pimedaks. Publiku vahele istuma peidetud meeskoor hakkab laulma, ükshaaval tõusevad mehed ning nende hääl lisandub valusalt ilusale laulule. See on esimene kord, kui publik kuuleb koori korraga laulmas, kogu etenduse vältel on üksikud hääled andnud edasi laste rõõmuhõikeid ja mängukilkeid. Nüüd laulavad nad ühiselt, ühise jõuna, üksteist toetades, ning see kõlab kui inglikoor.

Kõigi pilgud pöörduvad lauljate poole, meeleolu tõuseb ja kui etendus lõpeb, siis pole ovatsioonidel piire. Lauljate publiku sekka asetamine ning neile viimase sõna andmine toimis ideaalselt, publik lahkus saalist kergendatult, rõõmsalt, selle emotsiooni varjus viidi koju ka sõnatud mälupildid, mis vupsavad pinnale tänavaruumis kõnniraami lükkavat prouat või kohvitopsiga hallis kontorikostüümis tööle ruttavat ametnikku või kedagi kolmandat kohates.

Antonin Artaud leidis, et tõeline poeesia on metafüüsiline. Tema arvates tuleks hüljata inimlik, päevakajaline ja psühholoogiline teatrikäsitlus ning nii taasavastataks religioosne ja müstiline teater. Semper ja Ojasoo on oma lavastusega Hamburgis vähemalt osaliselt teoks tegemas Artaud’ ideed.

Artiklis Semperi nime läbivalt esimeseks kirjutamine pole juhuslik. Sel korral ongi tema esimene looja, kuigi ühistööna valminud lavastuses on pingeridade seadmine vale. Ometi on Handke teksti tõlgendavad lavalised pildid sündinud eelkõige Semperi peas. Ojasoo on need visuaalid lavale seadnud ja pildid elavaks muutnud. Suurepärane meeskonnatöö, mille tulemusena on valminud Eesti teatrilukku minev lavastus, mida kahjuks suure tõenäosusega kunagi Eestis ei näe.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: