Arvustus. Argo Valsi murelik-helged instrumentaalsed hämarikulood
Uus plaat
Argo Vals
"Nokturn" (ise välja antud)
7/10
Argo Vals, nagu paljudki teised meie introvertsed muusikaloojad, on omaette kõndija. Mitte puise sammuga isepäine suunamurdja läbi raiesmiku, vaid pigem kauneid loojanguid ja staatilisemaid vaateid tunnetav ja hindav jäädvustaja. Kodumaine noore põlvkonna kitarrist on kujunemas oluliseks klotsiks süvasuunitlusega eesti instrumentaalpopis, kus saavad kokku post-rock, proge, inditroonika ja udune ambienss.
Kesksel kohal Argo muusikukuvandis on soolopõhisus; iseenda universumi mediteeriv esitlemine nappide, aga täpsete vahenditega. Loop-kitarr, koossõitvad ja hargnevad mustrid ja kõikekattev nostalgianoot. Kõlab küll kui valem tapeetseks mugavusmuusikaks, aga helis muutuvad need noodid mitte liiga üldistavateks draamapassaažideks, vaid isiklikeks avaldusteks, milles on õnneks piisavalt viisakust mitte pealetükkivaks südamepuisteks muutuda. Niisiis, maitset on ja kuigi anekdoot räägib, et Vaiko Eplik olevat Argo Valsi debüüti kuulates ohanud "See on nii perfektne, ilma ühegi veata, et ma ei suuda seda kuulata," siis omamoodi võib selles loos isegi tõtt olla. Argo noodid ei eksi ja tukk ei sahise isegi täistuules.
Aga plaadi juurde - "Nokturn" on võrreldes oma eelkäijaga, albumiga "Tsihcier", veidi avarama paletiga ja lubab endale vast isegi eelnevast tsipa suurema amplituudiga manöövreid. Mitte selliseid ehmatavaid hullutamisi ega lollitamisi, aga sujuvaid kruttimisi volüüminupul. Mahedad mõtlused saavad tuge jõulisematest raiumistest ja postrokkimise põhimure - valukruvi tuim paigalseis - saab leevendatud rohkete südamlik-helgete puhangute ja rõõmunokitsemistega. Enamjaolt siiski tõsimeelsus, mille seltsis aga otseselt igav ei hakka.
Ei teagi, kas need kandvad nukrusenoodid sisaldavad mõru suletusetunnet; kambrilaadset endast mitte pääsemist, mis kinnisuiste instrumentaalartistide püüdlustega justkui kaasas käivad. Et kas peaks laienema, avarduma, paisuma aina pöörasemate plahvatusteni või siis liisuma aina hõredamate nokitsemisteni? Rasked küsimused, mida suudavad üle elada vaid naljahambad.
Seda võib küll öelda, et Argo Vals kõlab ülimalt küpselt ja valminuna juba praegu. Ja seda huvitavam on ka jälgida, millised kandid peale käesolevaid demonstratsioone veel välja ilmuma võimelised on.
Toimetaja: Valner Valme