Arvustus. Imestusteta sci-fi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Terminaator Genisys" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinolevis
Lavastaja: Alan Taylor
Osatäitjad: Arnold Schwarzenegger, Jason Clarke, Emilia Clarke, Jai Courtney, Lee Byung-hun, J.K. Simmons, Matt Smith
Kinodes alates 9. juulist
4/10

Aristotelese järgi oli näitekunsti (tragöödia) ülesandeks põhjustada inimtegevuste tõepärase(!) jäljendamisega teatrikülastajates katarsist. Viimase eelduseks pidas Aristoteles pealtvaatajate kogetud kaastunnet ja hirmu, tagajärjeks nende sisemaailma puhastumist. Järjekordse “Terminaatori” puhul ei ole kahtlustki režissööri ja näitetrupi selgepiirilises soovis hõivata vaataja emotsioonid lõputute võitlusstseenide ja rohkete visuaalsete efektidega oma kontrolli alla. Juba James Cameroni põhjendatult kultuslike “Terminaatorite” (I-II) ümbertegemine, kogetud sündmuste uuesti lavastamine ühes tegevusliinide juurdekirjutamisega põhjustab vaatajates teatavat ebakindlust – kas hirm, mida tajuti näiteks "Kohtupäeva" (“Judgement Day”) võitmatu T-1000 puhul, ei olnud ikkagi korrektne emotsioon? ja filmi lõpul kogetud kaastunne, kui Sarah Connor oli sunnitud Terminaatori (T-800) hävitama?

Vaatajaga on manipuleeritud! Kuid healt filmikunstilt võikski just midagi sellist oodata, olgu või 30-aastase viivitusega. Kas aga “Genisys” on seejuures võimeline ka varasemaid osi intelligentsel või lihtsalt väärikal moel täiendama? Või ekspluateeritakse siinkohal esimeste filmide läbimõeldust ja tuntust?

Ehkki Cameron hindab kõrgelt “Genisyse” lavastaja Alan Taylori ambitsioonikust ja julgust, sidudes Taylori filmi enda “Terminaatoritega” (I-II), ei pruugi see “Genisyse” kritiseerimist veel loodetavasti välistada. “Genisyse” nii tugevuseks kui nõrkuseks osutub toetumine Cameroni filmidele. Seejuures on loo jutustamine hektiline, liiga kergekäeliselt heidetakse kõrvale filmi loogilise terviklikkuse seisukohast tähtsate küsimuste lahendamine (miks ei peaks Sarah Connori tapmisega kaasnema John Connori surm? kes saatis T-800 noort Sarah Connorit kaitsma? kuidas suudab T-800 leiutada 1984. aastal ajamasina, kuid viimasest arenenum T-3000 seda 2017. aastal ei suuda?).

Kui “heade” ja “halbade” tegelaskujude pahupidipööramine on omamoodi kaasahaarav (I ja II filmi T-800, John Connor “Genisyses”, millest viimane ei ole kahjuks just eriti usutav), siis “Genisyse” II pooles muutub film mingiks hetkeks kummaliseks melodramaatiliseks perekonnalooks, kus oma rolli kannab ka nüüd Papsiks nimetatud T-800. Viimane ei kuulu enam niivõrd võitlusgruppi, kuivõrd perekonda – Sarah Connorit kaitsev T-800 on lõplikult kodustatud ja viisakalt humaniseeritud. Tõenäoliselt on see ka filmi väheseid tunnetuslikku kaasaelamist väärivaid momente, sest tegelastega samastumiseks võimalusi eriti ei looda, rääkimata siis hirmu või kaastunde kogemise võimaldamisest. Filmi pinnalisust ja sündmuste masinlikku lahtirullimist ei ole seejuures võimalik vältida ka sisutu dialoogi ega kesiste naljadega.

“Genisys” on küll sci-fi, kuid žanrit iseloomustavate vajalike ideedeta ja imestusteta. Ehkki filmi iseloomustab postmodernistlik ümbertegemine, ei kaasne sellega võimalikku mõttevärskust. Kõik analoogne, mehaniseeritud ning on/off lülitiga võitleb digitaalse ja hoomamatu võrgustikuga. Kummatigi ei ole filmis kohatud Genisys mitte miski muu kui monopoolne äpp, mille pääsemist kapitalistlikule turule üritatakse nüüd takistada. Ja isegi kui “Genesys” suudaks suurte(!) mööndustega tekitada midagi katartilist, ei puhastaks see Aristotelest parafraseerides varasemaid filme (I-II) veel kuhjunud tolmust ega muudaks neid mitte mingilgi moel paremaks.

Treiler:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: