"Wertheri" lavastaja intervjuus: armastus ei pea alluma kvoodile ({{commentsTotal}})

Laura Mets
Laura Mets Autor/allikas: Laura Urbonavičiūtė

Laupäeval toob Endla Põhja-Pärnumaal Kaelase mõisapargis, keset lokkavat loodust publiku ette Goethe romaani „Noore Wertheri kannatused“ põhjal tehtud lavastuse. Lavastaja Laura Mets räägib intervjuus kultuuriportaalile, mida on sel üle 200 aasta tagusel teosel öelda tänases päevas ja kuidas peategelane võiks hakkama saada tänases sotsiaalmeedias.

Muide, kõik neli lavastuses ülesastuvat näitlejat lõpetasid juunis Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatena, samuti on varastes kahekümnendates tüki lavastaja ja kunstnik.

Laura, kuidas see materjal teieni jõudis, kuidas hakkasite seda lavastama?

Goethe "Noore Wertheri kannatused" jõudis minuni juba lavakunstikoolis, kui lavastasin seda oma kursusekaaslastega kolmanda aasta kevadsuvel. Kahjuks ei jõudnud erinevate asjaolude kokkulangevuse tõttu me sel hetkel veel täispika lavastuseni, kuid materjal jäi südamelähedaseks ja kui tänavu Endlasse noored näitlejad jõudsid, mõtlesin, et millal siis veel. Varsti jääme vanaks.

Miks see materjal meeldib teile, mida koos trupiga öelda ja näidata tahate?

Kui kelleltki küsida, millest see raamat räägib, siis tavaliselt vastatakse – isegi kirjandusõpetajate endi poolt – et see on nii jube raamat, traagilise lõpuga, raske lugeda. Ja tegelikult on ju arusaadav, et enesetapulugu torkab kõige rohkem silma – see on suur sündmus ja väga tugev vapustus, et peategelasega nii läheb.

Kuna mul oli võimalus raamatut endaga võimaliku materjalina kaua kaasas kanda, hakkas mulle aga järjest enam huvi pakkuma see, mis ideid Werther kannab elades. Ka lavastuses kõlab mõte: "Lihtne on mõista Wertheri surma, aga mina tahan mõista tema elu.".

Kui uurida kõike seda, mis Werther kirjutab ühiskonnast, armastusest, reeglitest, kirest ja igapäevaelust, siis leiab sealt elujõust pakatava maailma – paradoks, kas pole? See on ilus, kuidas Werther elusse suhtub ja kuidas ta suudab panna teised enda ümber elama – tema enesetapp on paratamatus, sest polnud teist inimest, kes oleks füüsiliselt, samas ajas ja kohas talle kaasa elanud ja saanud enne lõplikke otsuseid talle sõna otseses mõttes käe ette panna. On ainult kirjad, mis aitavad tal küll osa enda kogemusest kanaliseerida, kuid inimlik kontakt on päeva lõpuks, selle kõige raskema ja füüsiliselt ja vaimselt koormava päeva lõpuks, olulisim.

Oleme lavastusprotsessiga küsinud endalt, kas on võimalik elada nii idealistlikult ja kirglikult kui Werther, kas inimene saab – nagu Werther seda sõnastab: "kas-i" ja "või" vahelt läbi minna. Werther seda ei suutnud, kuid meie otsime vastust, kuidas see siiski võimalik oleks. Meie jaoks on see materjal oluline ka meie enda praeguse eluhetke pärast – olla koos teatri noorem põlvkond ja leida selles hetkes oma teguvedru ja tugevused. Lihtne on mugavaks minna, aga kirglikult elamine annab nii palju rohkem.

Raamatus leidub mõte, et kui armastaja teeb endale päevaplaani, on loominguga lõpp. Näib kohaldatav teatritööle, mida ka ilma armastuseta ei tee, kuidas kommenteerite?

Mina näen seda mõtet lahtiseletatult pigem nii, et kui armastaja suhtub armastusse kui töösse või proovib armastada natuke või mõõdukalt, on armastusel lõpp. Samamoodi võib öelda teatritöö kohta – kui teha natuke, siis ei ole mõtet loota, et välja tuleb šedööver. Rutiin ei ole inimese vaenlane, aga ta võib selleks saada, kui mitte osata sügavuti minna ja tehtavat täiel määral nautida. Tuleb osata end vormis hoida, häälestudagi nii, et kui ma kell 11 proovipäevaga alustan, algab kõige loomingulisem aeg päevast.

Kui rutiini suhtuda kui kohustusse, siis on ta piinav, kui võtta seda idealistliku plaanina, mida ma täna täita tahan, annab see mu päevale mõtte – samuti kirjeldab minu meelest Goethe noormeest, kes kaotab armastuse siis, kui ta sellesse enam täie innuga ei suhtu. Ja lisaks veel see, et armastus ei peagi kunagi alluma mingile raamile või kvoodile, samamoodi ei allu me armastus teatri vastu mingile kvoodile, küll aga on distsipliin teatritöös oluline, et efektiivselt tööd teha.

Olen "Wertherit" lehitsedes leidnud mitmeid Dale Carnegie (märgilise raamatu "Ärge muretsege, hakake elama" autor) stiilis mõtteid á la inimesed kurvastaksid vähem, kui nad oma kujutlusvõimega ei elustaks minevikku ning kui meil oleks aval süda nautida head, mis igas päevas tallel, oleks meil ühtlasi piisavalt jõudu taluda halba, kui see meid tabab. Samuti ülistab Goethe puhast rõõmu ja ilu ning püüde neid kogeda. Tunduvad lihtsad ja mõistetavad ideed ning ülimalt hästi väljendatud. Teie vaade neile ideedele?

Need mõtted ongi just need, mis teevad raamatu tänapäevaseks. Esimest korda lugedes tundub uskumatu, et inimene on tahtnud sama oskust – rõõmu tundmist elamisest – juba sajandeid juurutada, kuid mõnes mõttes maadleme sellega siiani. Need mõtted võivad kohati tunduda naiivsed ja liiga romantilised, kuid kui sõnade taha näha, lugeda lahtise südamega, on Goethe kirjapandus nii palju lihtsaid tõdesid.

Laval saab olema tohutu kogus elujanu ja kontrastiks tegelasi täiesti vastupidise maailmapildiga. See, kuidas Goethe on osanud kirjeldada noort inimest, on ajatu – igal ajal on noored need, kes tahavad lahti murda raskusest ja näha maailmas seda, mis muudab elu elamisväärseks ja see on ilus. See on ju see, mida nooruse juures armastatakse ja Goethe on osanud seda ääretult täpselt sõnastada.

Huvitav on ka noorus teemana omaette. See, et enne tormi ja tungi oli noore inimese staatus ühiskonnas madal, noor inimene oli välja kujunemata ja parem, kui ta häbenes ja ootas, millal tarkus koos vanadusega tuleb. Tänast ühiskonda selle mõttega kõrvutades torkab silma, et oleme maailmapildi täiesti ümber pööranud – noorusihalus on võimu tipul, tehakse kõik, et mitte vanaks jääda või vana tunduda. Seetõttu on Goethe nooruseülistus eriti ehe ja hetkes, et see on millegi uue algus. Kuid kohati on kurb vaadata, milliseid ebavajalikke vorme see tänapäeval võtab.

Kui Werther satuks ajamasina abil tänapäeva, võiks juhtuda, et tema iluihaluse rahuldamisega saaks tänapäevane sotsiaalmeedia ja kõikvõimalikel ekraanidel leiduvad liikuvad ja liikumatud pildid liigagi hästi hakkama. Kuidas saab sellise ülikülluse tingimustes juhinduda sisemisest tunnetusest?

Werther on minu arvates vägagi tänapäevane tegelane ja ma tahan uskuda, et täna oskaks ta oma tahet suunata, et sotsiaalmeedia abil enda eesmärke täita, mitte sellesse ära kaduda. Tehnika ja sotsiaalmeedia areng võimaldab palju, aga see võib ka tekitada täiesti vale pildi maailmast, sõltub, kuidas neid eeliseid enda jaoks ära kasutada. Kui langeda sõltuvusse ja lasta asjadel end kasutada, võib see kõik tõesti halvasti lõppeda.

Teiselt poolt on küsimus selles, kuidas sõnastada Wertheri iluihalust. Minu arvates ei ole see ainult ilus-kole skaalal edasi-tagasi sõitmine, vaid ta paneb tähele ja üritab leida kõiki pooltoone ja vaikseid-väikseid hetki – aru saada kui palju on võimalik ühte hetke panna, vaadata mingeid detaile ülilähedalt. Selles mõttes on tal tänapäeva inimesele palju õpetada, sest mulle tundub, et me oleme ühiskonnana järjest rohkem niisugusest detailsusest ja puhastest emotsioonidest eemale kaldumas. Me ei hinda enam alati neid omadusi, sest mugavam ja kiirem on mitte seda teha. Pigem proovitakse loobuda konfliktist, detailist, suhtlusest, erisusest.

Sotsiaalmeedia on safe koht selles mõttes – sa saad hakkama väga üldsõnaliselt ja lihtne on jätta muljet korrapärasest inimesest või nagu Werther ütleks – mõistlikust mehest. Nii et kokkuvõtlikult arvan, et Werther võiks olla pigem see, kes nihutab seda väärastunud ilustandardit, mis meil tekkinud on, aitaks näha makros asju, mida pole ammu enam märgatud.

Kõlab hästi, rääkige pisut dramatiseeringust, kui keeruline oli kirjade vormis romaani üle kanda näidendi vormi, mida teatrilaval esitada saab?

Keeruline oli just see, et kirjades on ohtralt tundeid, emotsioone, allteksti – ehk seda, mis näidendis jääb repliikide taha – olemas. Selles mõttes tuli pisut tagasi kerida ja teistpidi analüüsida, et leida sündmused, mis antud tunnete ja mõteteni viisid.

Põgusast vestlusest näitlejatega jäi mulje, et prooviperioodil on trupp materjali läbi analüüsinud, tunnetanud ning saanud nii paika häälestada rõhke. Kas tegelaste repliigid on proovide käigus täpsustunud?

Meil on olnud vabadus koostöös dramaturgiga teha tekstiga veel proovide käigus kõvasti tööd ja arvan, et nii see peakski olema. Koostöös trupiga oleme meeletult vaielnud ja arutlenud ja enda jaoks kõiki Wertheri elu ja surma aspekte sõnastanud ning kõik selle lõpuks mängu valanud.

Suvehooaja algul lisasid kaks tippkriitikut "Wertheri" oma suvesoovituste nimekirja (vaata lisatud lugusid - VV), Madis Kolk koguni oma TOPP 5de ja Kadi Herkül TOPP 10sse. Kas see on tekitanud sooritusärevust? Võib ju juhtuda, et annate oma parima, kuid asjatundjate ja/või publiku vastuvõtt jääb jahedapoolseks?

Ennekõike tuleb ikka teha seda, mis endale südamelähedane. See, kuidas kriitika lavastuse vastu võtab, ei saa olla see, mis prooviprotsessi suunab või mõjutab. Oleme loomulikult meelitatud, et meid on märgatud, aga ootame ausat kriitikat. Kui päeva lõpus saame enda tehtusse uskuda, on see suur asi.

Olete nüüd töötanud aasta Endla lavastajana, pärast mullukevadist lavaka lõpetamist. Milliste mõtete ja tunnete saatel on see esimene tööaasta möödunud? Loen tänavusest Tambet Selingu nominatsioonist teatriauhindadel parima meesnäitleja kategoorias välja, mis teenitud peaosa eest teie lavastuses "Eedeni aed", et sellist rahulikku sisseelamisaega pole te endale võtnud?

Tambeti rolli ja minu lavastatud ooperi "Korduma kippuvad küsimused" nominatsioonid olid toredad üllatused – ja tõesti üllatused – ma ei saaks öelda, et ma oleks endale midagi sellist kooli lõpetades eesmärgiks seadnud. Samuti ei ole auhinnatud saamine lõppkokkuvõttes see, mis mind teatritöö juures kõige rohkem sütitaks. Minu jaoks on huvitavaim osa proovide tegemine ja minu eesmärk on end selles vallas kogu aeg arendada, paremaks saada ja uusi aspekte ning meetodeid leida. Lavastused sünnivad koostöös ja kui midagi märgatakse, on ikka tore. Ma usun sellesse, et kõike, mis ma teen, teen täie pühendumisega. Sisseelamisaeg peab lihtsalt toimuma kõige selle keskel vastavas tempos.

Ja mida siin siis ikka oodata – elu ei hakka ju homme, vaid käib juba.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: