Arvustus. Ajalugu läbi perekonna seto kultuuri kontekstis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

“Obinitsa”, Teater Vanemuine. Merle Jääger
“Obinitsa”, Teater Vanemuine. Merle Jääger Autor/allikas: Gabriela Liivamägi / vanemuine.ee

Uuslavastus

“Obinitsa”

Teater Vanemuine, esietendus 2. juulil 2015 Obinitsas
Autor: Kauksi Ülle
Lavastaja ja kaasautor: Ain Mäeots
Kunstnik: Liina Unt (Teater Endla)
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Andre Laine
Lavavõitlus: Priit Strandberg
Lavastuse assistent: Raili Lass

Osades: Vaino Linnus, Marje Metsur, Andres Mähar, Kaia Skoblov, Sädeli Sarv, Janeli Blum, Marian Heinat, Priit Strandberg, Ele sonn, Helena Kesonen, Maarja Hõrn, Päivi Kahusk, Veiko Porkanen, Merle Jääger, Riinu Külvik, Pärtel Külvik, Ragne Pekarev, Siim Naaber, Artur Linnus, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Ott Sepp, Kärt Kooser, Väino Järv, Iti Toom, Merli Urbanik, Ott Kilusk ning Eller Brass Priit Sonni juhatusel.

Ehkki Eesti möödunud sajandi ajalugu läbi ühe või teise perekonna saatuse on viimastel aastatel teatrilaval korduvalt kajastatud, ei osutu Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa “Obinitsa” kuidagi üleliigseks. Pigem vastupidi – kui võrrelda vaadeldavat lavastust Sofi Oksaneni tuntust kogunud näidenditega “Puhastus” ja “Kui tuvid kadusid”, ületab “Obinitsa” soome-eesti kirjaniku loomingut nii orgaanilisuselt kui ka kujutatava loo ajaloolise tausta tundmiselt.

Tõepoolest – sedalaadi lavastustega on Eesti ajalugu isegi kõige ajalookaugematele inimestele pähe tuubitud: 1905. aasta revolutsioon, Esimene maailma sõda, 1917. aasta revolutsioon ja Vabadussõda, kuldseks nostalgitsetud omariiklus, selle vägivaldne lõpetamine 1940. aastal, sõda, okupatsioon, sõda, okupatsioon jne... Ja ometi tundub, et need teemad on jätkuvalt aktuaalsed ja lähevad publikule korda.

Peale tausta asjatundliku haaramisese eristub “Obinitsa” muudest sarnastest näidenditest kindlasti ka selle poolest, et lugu on asetatud seto kultuuri konteksti. Valdavale osale eesti rahvast on ju seto pärimus ja kombestik rohkemal või vähemal määral võõras ning seega kindlasti huvipakkuv.

Kauksi Ülle ja Ain Mäeotsa “Obinitsa” võtab läbi ühe perekonna ajaloo vaatluse alla aastad 1911–1959. Esimese vaatuse üldine tundetoon on rõõmus, nooruslikult elav ja kerge ning teeb justkui teed teise vaatuse mustadele ja masendavatele sõja-aastatele. See on huvitav asjaolu ja mitte ainult vaadeldava lavastuse puhul – nii 20. sajandi alguse veristest revolutsioonidest kui ka Vabadussõjast kiputakse oluliselt elurõõmsamalt üle libisema kui näiteks Teisest maailmasõjast. Ühtpidi on see mõistetav, sest viimane sõda on ajaliselt lähemal ja lähedasem, kuid teisalt – inimesed olid ka siis noored ning oma nooruse avastused ja ilu elati läbi sõjakoledustest hoolimata. Seda on kinnitanud paljud toona noored olnud.

Kui esmapilgul tundub, et lavastuse esimene vaatus on ülemäära ilutsev ja minevikku idealiseeriv, siis etenduse kestes muutub tervik loomulikumaks ja ühtlasemaks. Pulmad, laste ristimispeod, oma kaupluse avamine jne on esitatud kerges ja orgaanilises järgnevuses ning igapäevaelu tegemised ja ettevõtmised omandavad huvitaval kombel olustikulisusest suurema üldistusjõu. Hetkekski ei teki tunnet, et vaatajale demonstreeritakse “staatilisi ilupilte kaugetest aegadest ja vanaaja inimestest” – lavaelu on selleks liiga usutav ja orgaaniline.

Seda enam tekitab “ajaloo järgmise etapi” vääramatu saabumine teises vaatuses juba esimese vaatuse lõpus alateadlikku hirmu. Ja mööda ootusi näidataksegi meile sõjaaja lahingumöllu, meeltesegadust, kuritegusid ning kõigest sellest kasulõikamist. Kuklas kumava küsimusena tõuseb esile ehk vaid see, et kas lavastuse teine vaatus ja selle lõpp peab jääma sedavõrd pimedaks ja lootusetuks? Ent teisalt oleks vägivalda ja meeltesegadust ilusamaks ja seeditavamaks poetiseerida ju lihtsalt kohatu.

Aga peamine pole niiväga see, mida meile näidatakse, vaid kuidas seda tehakse. Nagu Ain Mäeotsa lavastusi üldisemalt, nii iseloomustab ka “Obinitsat” väga hea tempo ning lihtsad, kuid äärmiselt leidlikud kujundid.
“Obinitsa” algab jõuliselt ja dünaamiliselt ning jääb heas tempos liikuvaks kuni lõpuni. Kuna tegevus käib mitmes lava paigas korraga ja iga näitleja mäng on üsna detailne, loob see huvitava ja tervikliku ülevaate nii ühe perekonna kui ka seto külakogukonna igapäevaelust ja -tegemistest. Seejuures ei lähe üldpilt ülemäära kirevaks, vaid kõik on rahulikult jälgitav.

Kujundid, millega Ain Mäeots ühe perekonna loo lihtsast olustikulisest käsitlemisest kõrgemale tõstab, on kohati psühholoogiliselt uskumatult mõjusad. Rääkimata mitmete sündmuste kunstilise markeerimise vaimukusest. Seda, milliste võtetega antakse edasi lennukipommide kukkumist, grammofonimuusikat, tulekahju või Matrjo Hõpe mahalaskmist, peab ise nägema. Seepärast ei hakka ma Ain Mäeotsa vaimurikkaid ja tabavaid leide siin ei pikemalt kirjeldama ega analüüsima.

Lavastusse on peale Vanemuise professionaalsete näitlejate kaasatud nii teatrikunstiüliõpilasi, kohalikke lapsi kui ka Eller Brassi muusikuid. Ja taas on lavastaja suutnud just lapsed ja puhkpillimängijad lausa uskumatult vahetult ja orgaaniliselt koos ülejäänud trupiga mängima panna. Mõni neist ületab veenvuses ja nakatavuses isegi teatritudengeid.

Hoolimata ühtlasest ja hästitoimivast ansamblimängust, tõusevad oma jõuliste ja nähtavalt sügavuti läbitunnetatud rollidega esile eeskätt Marje Metsur (Maria Kalju), Andres Mähar (Ivvan Kalju), Veiko Porkanen (Niilo Hodju) ja Ragne Pekarev (Patsi Hõpe). Marje Metsuri vanaema mõjub võimsa ürgemana, kelle väge on tunda tribüünide viimaste ridadeni. Veidi teistsugust naiselikku olemist ja jõudu kiirgab Merle Jäägri (Matrjo Hõpe) ja Ragne Pekarevi rollidest.

Meestest teevad peale Andres Mähari ja Veiko Porkaneni nauditavad rollid ka Karol Kuntsel (Aleksander Roop) ja Priit Strandberg. Viimase puhul tahaksin rõhutada, et ehk tuleks noorele ja nähtavalt mitmekülgse potentsiaaliga näitlejale pakkuda rohkem eritüübilisi rolle, sest veenvaid saamatuid poisikesi (näiteks “Obinitsa” Mihkal Kalju või Tammsaare/Lennuki “Meie oma tõe, meie oma õiguse” Juss) oleme tema esituses küllalt näinud.

Tagantjärele pean tunnistama, et algul pelgasin ülemäära esile tungivat muusikalist kujundust, sest lavastus tõotas vägisi laulumänguks muutuda. Seda õnneks aga siiski ei juhtunud. Ele Sonni muusikaline kujundus on põnev ja oma pretensioonikusele (näiteks puhkpillirühm või Nirvana “Smells Like Teen Spiriti” eestindus) vaatamata lavastuse tervikuga sujuvalt haakuv.

Samavõrd, kui on leidlikud lavastuse kujundid, on nutikalt mänguplatsina ära kasutatud kogu perekond Kalju maja ja selle õu. Ja siingi jääb kumama pigem olemasolevate võimaluste sihipärane ja kaalutletud äratarvitamine, kui kõikvõimaliku kättejuhtuva huupi publikule eksponeerimine. Ja lõppude lõpuks annab etendatavale loole oma veenvusrõhu ka mängupaik. Seto lugu seto õues.

“Obinitsat” stereotüüpseks meelelahutuslikuks vabaõhulavastuseks kindlasti nimetada ei saa. Lugu ja selle jutustamise viis on nõudlikud nii näitlejate-muusikute kui ka publiku suhtes. Ja küllap see loobki eelduse kogeda liigutavaid ja mõtlemapanevaid momente. Ja kui need tingimused on täidetud, siis mida ühelt teatrietenduselt veel tahta?

Toimetaja: Mari Kartau

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: